Rita Ray ei ole lihtsalt väga hea muusik või laulja. Ta on fenomen, kes puudutab oma loominguga publikut üle põlvkondade – seda nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Rita Ray on ka Kristi Raiase artistinimi. Nii mõnigi meist on tema muusikaga esmatutvust tehes olnud veendunud, et tegu on küpse, välismaise staariga. Tegelikult on ta 28 ja põline põlvakas.
Seda lugu rääkides käivitub ajamasin, sest täpselt kümme aastat varem, veebruaris 2015, saab Kristi Raias suurel laval, publiku ja telekaamerate ees lauldes lõplikult aru, et selliseks peab saama tema tee. “Jah, ma tahan saada tõsiselt võetavaks lauljaks, kellel ongi pidevalt kontserdid ja salvestused,” tunnistab ta “Aktuaalsele kaamerale” antud intervjuus. See on üks paljudest, mida tal on tulnud anda, sest Kagu-Eesti noortebänd The Blurry Lane on jõudnud “Eesti laulu” poolfinaali ja Kristi esitab bändiga loo “Exceptional”. See on viis kuud tegutsenud bändi ainus lugu. Pealinnas on kõik pisut hämmingus, sest siiani on Kristi Raiase nime teatud ainult Põlvas. Kuid juba on temasse uskujaid.
Nende hulgas on ridamisi muusikaõpetajaid – nii põhikooli ajast kui ka Põlva muusikakoolist. Edasi tuleb minna pealinna, kus esmalt avaneb Otsa kooli ja siis Eesti muusikaakadeemia uks. Viis aastat pärast “Eesti laulu” kogemust esitleb Kristi oma esikplaati, mille ilutseb Rita Ray nimi. Tema juuksed on värvi vahetanud mustjaspruunist oranžikaks, meigipliiats joonistab silmad tagaritta nähtavaks ja tema (lava)välimuses on märgatavalt rohkem toretsevaid litreid ning ta hääl … on ajaga vaid paremaks läinud. Ja ehkki suured saalid on tema jaoks üha tavalisemad, siis unistustes võiks tema kunagine lemmiklava asuda ühes mõnusas klubis, milles jagub ruumi suure päris-klaveri ja 250 mõnusa istekoha jaoks.
Sinuga, Kristi, on lood lihtsad – oled 26. augustil sündinud ja praeguseks 28-aastane. Kuidas täpselt ja miks sündis aga Rita Ray?
Kuupäeva on keeruline öelda, aga tema sünniaastaks võib lugeda umbes 2018. aastat. Sest umbes aasta varem hakkasin ma lõpuks oma seni sahtlisse kirjutatud muusikat salvestama, kuni tekkis idee välja anda album ja sellest sai esimene Rita Ray album (“Old Love Will Rust”).
Minu jaoks on RR peamiselt esinejanimi, mille võtsin sooviga avastada oma muusikaga paiku maailmas veel peale Eesti. Jah, külmalt öeldes oli see äriline otsus. Kuid see pole kordagi olnud Eestit hülgava hoiakuga tehtud otsus. Vaid pigem avarama pilguga, et oleks võimalik ka välismaal kanda kinnitada.
Kaksikuna või topelt ma ennast ei tunne, sest kui mõelda näiteks David Bowie peale, siis minu puhul minu üks mina sellest teisest minast ikka nii palju ei erine.
Aga milline on Rita Ray nime lugu täpsemalt?
Rita lugu on tõesti isegi pikem, sest see nimi oli mul varem mõttes olemas.
Alguses kirjutas peamiselt luuletusi ja püüdsin endale varjunime leida. Olin märganud, et paljudel ägedatel luuletajatel on varjunimena kasutusel anagramm ja nii paiskasin oma nimetähed segi ning leidsin neist sellise sõnapaari nagu Kassiir Rita. Tookord ma seda kasutusse ei võtnud, kuid olin siiski veendunud, et kui kunagi peaks olema põhjust oma tekste avaldada, siis võiksin seda just selle anagrammi alt teha.
Luuletustest tekkisid aga tasapisi hoopis laulud ja sain aru, et mulle meeldib just neid kahte kokku panna, et see ongi mu suurim kirg – laulda ja laule luua. Kassiiriga need aga kokku ei läinud. Siis valisin Rita juurde oma perekonnanime kolm esimest tähte – r, a, i –, lisasin näpuotsaga inglišit ja nii sündis Rita Ray.
Tänaseks oled sa Rita Rayle kirjutanud laulutekste ja muusikat kolme plaadi jagu, kaks neist oled juba avaldanud ja nende menu on lennutanud sind kõrgele, üle ilma. Võib öelda, et see on uskumatu edu. Kas sa vahel selle uskumiseks näpistad ka ennast?
Jaa, vahepeal olen näpistanud küll.
Minu seni suurim näpistamise-rohke hetk oli kindlasti teise albumi “A Life of Its Own” esitluskontsert 2022. aasta lõpul Alexela kontserdimajas, kui saal oli välja müüdud. See on midagi, mida ma ei unusta kunagi. Loomulikult ma lootsin muusikat kirjutades, et leian mingisuguse fännibaasi (RR viljeleb r&b ja disko sugemetega souli – Toim.), sest sellist muusikat meil siin ei ole varem liiga palju ju tehtud. Aga tunnistan, et sellist populaarsust ei osanud ma oodata.
Kui palju tuge sa kuulajatelt, publikult oled oma tee jätkamiseks saanud?
Publiku ja kuulajate tagasiside on olnud tõesti suur ja inimesed tahavad oma elamusi minuga jagada. Eestlaslikult veidralt avatud südamega tullakse otse ütlema ja mulle läheb see alati väga hinge.
Sinagi lähed ju kuulajale hinge. Millega täpselt?
Ehk on see ausus, siirus ja ehedus – ma vähemalt väga loodan, et seda tajutakse. Sest oma tekstidesse olen alati kõik päriselt välja kirjutada, mis minu sees on. Ja isegi kui teinekord on tekstis kõik kujundlikum, on loo sõnum alati sama nagu algselt oli.
Mulle tundub, et ka Eesti publik on aastatega palju muusikateadlikumaks muutunud. Ise laval olles kogen sageli palju vahetut vestlust publikuga, näiteks seda, kuidas pärast soolosid aplodeeritakse või kuidas esitusele kaasa elatakse. Sest see ei ole ju meie kultuuri pärisosa olnud, kuid on äge näha, et selline publiku ja artisti vaheline vestlus on ka siia jõudnud.
Loomulikult on meil olnud ka selliseid esinemisi, kus olem n-ö rohkem teenindavas rollis ja siis ei saa loota, et publik reageerib nagu kontserdil. Aga iga kord, kui inimesed tulevad piletiga kuulama, siis on nad väga tähelepanelikud, väga kohal ja saan öelda, et mul on väga vedanud oma kuulajaga, sest ma tõesti tunnen, kui väga nad mind hoiavad. Ja kui ilusad inimesed nad on – sedagi saan öelda, sest olen ju paljudega neist väljaspool lava rääkinud.
Üks ilus ja sinu jaoks inspireeriv inimene on ka äsja aasta muusiku tiitliga pärjatud Vaiko Eplik. Mis teid seob? Said sa ta suurpäevast osa?
Soovisin Vaikole õnne kohe, kui see tiitliuudis tuli, aga pidulikust õhtust raadios jäin kahjuks eemale … sest aastavahetuse paiku võtsin vastu otsuse, et ei jälgi enam eriti uudiseid, et hoida vaimset tasakaalu. Kuid paraku võib see tähendada ka seda, et mõned asjad jõuavadki sinuni viibega ja ma jäin Vaiko tunnustuskontserdist ilma.
Aga Vaiko – minu arvates on ta üks miljonist! Tegelikult võiks seda skaalat veelgi laiendada. Mul on olnud suur au temaga koos stuudios olla ja lava jagada. Olen tänulik ka, et mul on võimalus teda kui inimest tunda. Vaiko on igapidi üks ütlemata ehe inimene. Ta on olnud alati tema ise ses mõttes, et ta ei proovi otseselt kellelegi meeldida ega juhindu trendidest, vaid ta on kogu oma karjääri vältel ajanud oma rida, teinud oma asja.
Mulle on selle mõistmine oluline, kuna muusikuna tunnen, et näiteks sotsiaalmeedia mind paratamatult ühes või teises suunas mõjutab. Ja ühtäkki avastad, et ongi keeruline jääda kindlaks oma südamesoovidele, sest uksest-aknast tuleb erinevaid soove ja õpetusi: vaat, kui teed nii, siis tuleb edu või kui teed seda, siis tulevad välismaised pakkumised … See kõigutab ja paneb kahtlemata mingi tobeda pinge peale.
Samas kui ma vaatan Vaiko loomingulist teekonda, siis on see mind tohutult inspireerinud olema just muusikuna mina ise, sest kui publikule meeldib see, mida nad kuulevad, siis nad tulevad kaasa. Tõsi on ka see, et trende, stiile või muud sellist ei ole võimalik lõpuni jälgida, lihtsam on südant kuulates teha seda, mis sinu seest voolab. Vaiko teeb seda kõike ning seepärast austan ja hindan ma teda väga.
Ja tema albumid – mulle meeldivad need kõik, aga viimane neist on minu vaieldamatu lemmik. Kodus on see meil nüüd kogu aeg mänginud, mu elukaaslane Johannes (RR bändi kitarrist Johannes Laas – Toim.) on sealt kidrapartiisid maha võtnud ja mina olen laulnud … jah, see inspireerib ja õpetab. Kvaliteedi mõttes on see mu viimase aja lemmikalbum. Seepärast loodan väga, et sel plaadil läheb ka EMA auhindadel hästi. Jah, ka see on üks näpistamishetki, kui mõtlen, et appi, ma saan suhelda Vaiko Eplikuga.
Tiitlitest rääkides – sina pälvisid läinud suvel vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia. Milline tunnustus ja kohustuse see sulle on?
See on mulle väga suur tunnustus ja ma olen tänulik. Kuid kohustuse olen võtnud sellega seoses Eesti inimeste ees tõesti: soovin anda välja ka eestikeelset muusikat.
Meie levimuusikaklassika töötlusi oled sa laval juba ka teinud. Näiteks “Raagus sõnad” või “Kui tahad olla hea” on sinu esituses väga nauditav kuulata. Julgen öelda, et neis aimdub ühe sinu õpetaja Mare Väljataga õpetusi!
Jaa, Mare oli Otsa koolis mitmes mõttes minu jaoks see kese, rahu keskpunkt, kes hoidis mind kohal. Olen tema õpetuste eest väga tänulik ja tõesti, mingid tema märkused ja laused on mul siiani kuklas, kui prooviruumis harjutan või laule kirjutan.
Kuidas sul selle eestikeelse materjaliga läheb? Tunned sa end alasti?
Oo jaa! Selline tunne on tõesti.
Aga eestikeelse materjaliga tasapisi tegelen. Usun, et katsetan pisut. Suuri ootusi ei taha kruvida, võibolla teengi vaid üks-kaks lugu. Kuid see vastutus ja kohustus – need ei ole halvad, need pigem käivitavad. Selline vastutus paneb mind tööle ja sunnib mitmes mõttes elu üle järele mõtlema.
Ja oma kolmanda plaadi materjali avaldan arvatavasti plaanitust varem. See ei ole küll veel salvestatud, kuid on valmis kirjutatud ja praegu ajangi kahte suunda, sest tahan luua eesti keeles.
Kuidas sa leidsid oma stiili, millest sai alguse su huvi nn sinisilmse souli vastu?
See tee algas põhikoolis, kus meil oli muusikaõpetaja Peeter Änilane, ja ühes tunnis tutvustas ta muuhulgas erinevaid stiile ja olulisi artiste nii tänapäevast kui ka minevikust. Ja kui teisi kuigivõrd ei huvitanud, mida ta seal tahvli ees rääkis, siis mind paelus teema väga. Iga kord pärast sellist tundi läksin koju, hakkasin uurima, kuulama ja avastasin aina rohkem muusikat, mis mulle meeldis. Julgen öelda küll, et enne seda oli mu muusikamaitse pigem primitiivne. Kuid tänu neile tundidele hakkasin teadlikult kuulama, nii Eestis kui ka mujal maailmas kirjutatud muusikat.
Mu esimene šokk olid biitlid – kuulasin kohe kõik albumid läbi, vaatasin kõikvõimalikke dokumentaale ja uurisin hoolega, kes mida täpselt bändis kirjutanud oli. Ühesõnaga läksin väga süvitsi. Kuid nende kõrvale hakkasin kuulama ka selliseid artiste nagu Aretha Franklin, Janis Joplin ja Etta James. Edasi liikusin juba oma rada, st kuulasin ka neid artiste, kellest väga palju ehk ei olegi räägitud, kuid mina otsisin välja nende elulood ja sain palju põnevat teada. Nii see kõik kuidagi läks, kuni korraga leidsin ennast väga mugavalt ise luues, esmalt tekste ja siis muusikat sõnadele juurde.
Kas mõni pala või seade, mille ise loonud oled, on teistest armsam ka?
Parimat lugu ei ole, ma ei kategoriseeri nii üldse. Ma lihtsalt kirjutan, salvestan, annan välja ja lasen loo lahti. Olen teinekord üritanud küll mõistatada, et milline võiks olla plaadil see n-ö hitt-lugu, kuid singlite valikul usaldan alati rohkem teiste arvamust. Mul ei ole vist seda soont, et ära tabada, mis võiks meie muusikamaailmas lennata. Singel on aga ju oluline valida, sest see läheb raadiotesse, ehk isegi edetabelitesse.
Aga küsimuse juurde tagasi tulles – jah, mul on mõni lugu, mille üle uhkust tunnen. Näiteks “Disco Stu” on selline, sest see oli esimene, millele kirjutasin keelpilliseade. Sellega oli päris omaette lugu. Nimelt oli mul 2019. augustis mandlioperatsioon ja ehkki salvestused olid põhimõtteliselt tehtud enne operatsiooni, tundus mulle korraga, et just sellele loole on vaja keelpilliseadet. Olin väga hädas, sest ei olnud kunagi midagi sellist kirjutanud, ja nii võtsin oma kompositsiooni õppejõu Tõnis Kõrvitsaga ühendust. Ta andis mõned näpunäited, saatis juurde paar videot ja nende pealt hakkasin nikerdama.
Kirjutada oli väga põnev ja kui seade lõpuks valmis oli, olin tõsiselt rahul, et ma selle ikkagi ise lõpuni pusisin ega andnud kellelegi teisele teha. Õppisin seda tehes palju, ka seda, et mulle meeldivad kõik muusika loomisega seotud tahud: arranžeerimine, produtseerimine, klaverimäng, partiide väljamõtlemine (mida teevad suures osas ka minu bändiliikmed) ja see saundi-maailm. Ma ei taha olla lihtsalt ainult laulja või laulukirjutaja. Mulle meeldib see kõik ja ma tahan kõigest võimalikult palju teada.
Oled muusikat väikesest peale õppinud. Kas ja kui palju see muusika kuulamist ja näiteks teiste artistide esinemise nautimist segab?
Jah, alustasin väiksena Põlvas muusikakoolist ja lõpetasin EMTAs, õppisin mh ka džässteooriat harmoonia baasil. Ja tõesti, olen märganud, et džässi viljelevad artistid on meeletult treenitud kõrvadega. Just ses mõttes, et kui me käime elukaaslasega vahel kontserdil, siis jube raske on aju pausile panna. Peas raksutab kogu aeg: püüan pidevalt funktsioone ja rütmi meelde jätta ja mõtlen, mis seal nüüd täpselt muusikateoreetiliselt toimub. Praeguseks olen osanud end vabamaks lasta ja saan lasta muusikal end lihtsalt viia. Ja ehkki selline publiku hulgas muusika teoreetiline analüüsimine on mingi piirini väga kasulik olnud, siis mingil hetkel tuli jõuga pisut pidurit tõmmata. Lihtsalt selleks, et ma ei näeks muusikat lihtsalt matemaatikana, vaid ennekõike muusikana, tunnetades kuulajana selle kõiki tahke.
Räägi mõne sõnaga ka oma sünnikodust. Oled elanud Põlvas suurema osa oma elust. Kus on su koolitunnistused ja kes olid siis su õpetajad?
Jah, ma tõesti defineerin ennast põlvakana. Olen seal sündinud ja elanud kahes väikeses majas, üks oli kortermaja ning teine tillukene eramaja, kus tänaseni kõik mu lähedased elavad.
Mõned lapsepõlveasjad on praeguseks juba mu Tallinna kodus, kuid osa on endiselt Põlvas kodumaja pööningul, sest mu ema on kõike väga hoolsalt tahtnud alles hoida. Ehkki seal vanematekodus on nii vähe ruumi ja nii palju asju. Aga mõistan ka seda, kust see mõtteviis tuleb, et hoida alles ka ebavajalikku – nõukogude aeg on jätnud suure jälje meie vanematesse. Mingil hetkel olin ema peale pahane, aga nüüd olen mõistnud, kust ajast ta pärineb, ja olen mõistnud ka seda, et mina olen minimalistlik tüüp. Tunnen, et saan rahulikult mõelda ainult siis, kui mul on ümber ruumi. Sest kui asju on liiga palju, siis need ei teeni enam meid, vaid meie teenime neid. Nii kontrollin ma enda elukeskkonda ja kodu peab olema selline koht, kus mõtted saavad vabalt lennelda.
Mis teeb sind Põlvale mõeldes uhkeks?
Muusikakool teeb väga uhkeks, see oli mulle nagu teine kodu. Sealsed õpetajad, need inimesed, aitasid mul jõuda siia, kus täna olen, sest sellest koolist sain väga tugeva muusikalise põhja. Näiteks inspireerisid mind väga klaveriõpetaja Raina Urb, soololaulu õpetaja Margot Suur ja džässklaverit õpetanud Riivo Jõgi. Nemad kahekesi olid meile n-ö unelmate tiim, sest tänu neile sain osaleda paljudel laulukonkurssidel, mis andsid vajalikku kogemust ja tarkust juurde. Alalõpmata laulsime koos kaasõpilastega vokaalansamblis ja kooli direktor Ester Ratassepp oli juht selle sõna parimas tähenduses. Sest ta on hoidnud seda kooli ja koolimaja, mis on praegu imekaunis.
Ma ei tea, kui paljudel oli muusikakoolis selline kohustus, et pidi käima igal nädalal vähemalt ühel kontserdil, aga meil oli ja selleks, et meil oleks võimalik kontserte kuulata, tõi just tema meile erinevad esinejad kõik koolisaali kohale – saime pidevalt oma silmaga näha tegevmuusikuid. Jah, Põlva muusikakool ei olnud normitegemise kool, vaid kõigil oli tõsi taga ja hing juures. Tänu sellele on minuga koos õppinud palju edukaid muusikuid: näiteks viiuldaja Kaido Kopli ja Bianca Rantala, kelle loodud palaga me “Eesti laulu” poolfinaali jõudsime – ta arranžeerib, komponeerib, dirigeerib. Vilistlased on ka viiuldajad Mariliis Urb ja Karmen Urb, laulupeol on dirigeerinud Riivo Jõgi. Ja ka näiteks Hellika Otsar, kes õpib praegu MUBAs laulu ja ma usun, et temast me veel kuuleme, sest tal on palju pakkuda.
“Eesti laulu” 2015. aasta poolfinaalile sa viitasid. Kuidas sa praegu, kümme aastat hiljem sellele tagasi vaatad?
See oli mulle väga äge kogemus saamaks aru, et ma tahan sellel alal edasi tegutseda. Ja ega see muud palju ei olnudki. Meie Biancaga tahtsime bändi edasi teha, aga kuna teistel huvi puudus, siis andsime asjal olla. Tol hetkel ei olnud see ka meie elu eesmärk. Kuid kogemusena oli see võimas, sest nii kohtusin ma näiteks Robert Linnaga, kellega oleme saanud tänaseks koos muusikat teha ja ka lava jaganud. Tookord, 17-aastasena, ei oleks ma sellest osanud isegi unistada.
Sa olid tollal sama vana kui su õde praegu. Milliseid oskused ja tulevikuunistused temal on? Oled sa talle eeskuju?
Ma loodan, et oskan olla eeskuju! Tahaksin oma õde väga hoida, pigem rohkem, et ta ei saaks haiget. Samas usun, et peaksime kõik oma vead ise tegema ja nende eest ei saa keegi kaitsta. Vahemaast hoolimata kohtume õega mitu korda kuus, ta käib tihti minu juures ja mina käin Põlvas. Räägime palju ka telefonis, sest mulle meeldib inimestele helistada. Eriti siis, kui on vaja mõtteid lahti kodeerida. Õel on hoopis teistmoodi anded kui minul, ta on palju kunstilisem kui mina, palju värvilisem. Talle meeldib mood, fotograafia ja graafiline disain, kunst ja keraamika ja lisaks kõigele sellele oskab ta imehästi tantsida. Ta kuulab ka palju muusikat, kuid meie loomevaldkonnad on erinevad. Praegu seisab tal ees gümnaasiumi lõpetamine.
Sa mainisid moodi ja sina oled artist, kes vajab glamuurseid kostüüme. Kas sa oled juba õelt nõu küsinud?
Jaa, järjest enam küsin. Kogu au ma talle anda ei saa, muidu läheb veel liiga vara lendu. (Naerab.) Aga lavalise välimuse osas olen tema tähelepanekuid kuulanud küll. Ja sotsiaalmeedia osas näiteks küsin temalt nõu, sest ta on selle ajastu laps. Näen selgelt, et ta tajub seda kõike paremini. Minul on postitusi tehes komme üle mõelda. Tema annab mulle aga enesekindlust, öeldes, et tee lihtsalt seda, mida sa teed, peaasi, et sa teed.
Tänu õele olen mõistnud, et perfektsionism on ülehinnatud, ehkki me kõik ju tahame olla seda. Aga täiuslikkus võib olla loomingulisuse ja loometegevuste vaenlane – jaa, võib, mina võin seda ka öelda. Sest kui oled enda suhtes liiga kriitiline, siis see võib sind viia seisu, kus sa ei annagi endast enam midagi välja. Sest sa ei olegi enam millegi üle õnnelik ega rahul. Loomulikult on meil inimestena alati arenguruumi, aga näiteks kui ma mõtlen praegu oma esimese albumi peale, siis teeksin nii paljut teisiti! Kuid need muutused ei tähenda, et album ise tuleks parem. Ja see rabedus ja nooruse uljus, mis plaadile on talletunud, annab juurde ehedust. Just nagu ennist rääkisime – ehedus on tihtipeale rohkem väärt kui täiuslikkus(eni lihvitud lood).
Üks sõnapaar, mis on sinu ja Rita Ray nimedega koos juba aastaid kõikjal lehvinud, on “noor naisartist”. Mis sa arvad, kaua see sind veel saadab?
Minu jaoks on uhke olla ka noor naisartist, ilmselt mingites feministide gruppides laidetakse see maha, aga mul on suva. Olen uhke, sest maskuliinses muusikatööstuses on mul vaid hea meel selle üle, kuhu olen jõudnud. Loomulikult on mõned uksed mulle raskemad avada olnud, aga mind on väga hoitud. Ka minu riik on mind väga hoidnud, ja ma olen väga tänulik toimunu üle.
Muusikuna on meie töö olla kogu aeg muutumises, püsida ühiskonnakriitilisena, pakkuda peegeldusi maailmas toimuvale, näidata, mis meis toimub, mida tunneme, selleks, et teised saaksid suhestuda või siis mitte.
Mulle on väga OK ka lihtsalt noor olla ja vabalt võib see mind sellisena veel viis aastat saata. Sest ma ei ole küps, kuid ma loodan, et areng minus ei peatu kunagi, ja kui nii peaks juhtuma, siis on mul vaja peeglisse vaadata.
Minu vanaema sai just 85 ja võibolla tema kohta ei saa öelda enam päris noor, aga usun, et inimene ise määrab oma olemise ja käitumisega, kui noor või vana ta on. Sest mõned meist tunduvad ju vanemad, kui nad seda päriselt on.
Sina oled üks neist, sind on nimetatud ka küpseks.
Jaa, aga ma ise tean, et päris nii see siiski pole. Mul on veel aga väga palju nooruslikku naiivsust ja impulsiivsust. Jah, ma oskan jätta muljet.
Mis seda muljet aitab jätta? Kust sa ammutad tarkust, on sul coach, loed ilukirjandust vm?
Coach’i mul ei ole, aga mul on mänedžer Henrik Ehte. Peale selle, et ta on hea sõber, on ta minust vanemana ka kindlasti targem ja kindlasti üks neid inimesi, kes on mulle alati elus teist perspektiivi näidanud. Tarkust ammutan ka oma elukaaslasega arutledes.
Tarbin päris palju kultuuri ja enim meeldib mulle maalikunst – võin muuseumides veeta terveid päevi. Lemmikuks on jäänud impressionistid, seda nii muusikas kui ka kunstis, ja ilmselt kaudselt on inspireerinud nemad ka minu muusikat (nt Debussy vihje loos “Lover Man” – Toim.).
Ennekõike on asi aga mõtlemises. Minu lähedased on õpetanud mind nägema, et elu ei ole ainult must ja valge. See on aga üks kindlamaid nooruse tunnuseid – sa võtadki kõike sõna-sõnalt ja usud ainult seda, mida sulle räägitakse või nii, nagu sa nähtust aru saad. Kuid asjadel on alati mitu tahku, ka värve-varjundeid on palju rohkem.
Olen alles 28, aga ma väga ootan 30-ndaid. Kui mõtlen vahel oma elu üle järele, siis olen õnnelik, et saan vananeda. Jah, tõesti, ma ootan väga vananemist, sest iga aastaga – isegi kui on väga rasked aastad, nagu paar viimast mul nüüd olid – olen ma elu ja oma teega üha enam rahul. Näen nüüd, kui palju ebakindlam ma 20-aastasena olin ja kuidas otsisin kramplikult elu mõtet. Otsin seda, tõsi, praegugi veel, kuid ma ei taha neid ebakindluse aegu tagasi. Nostalgia on iseasi, aga ei, vanasti ei olnud kõik parem. Mulle meeldib see aeg, kus ma praegu elan. Olen tänulik iga päeva eest, mil mul on võimalik vaikselt ja rahus ärgata ning elada oma päevi just nii, nagu ma seda soovin. Ja et mul on mu hääl.
Kuidas sul praeguseks hääle tervis on?
Praegu on hästi.Vahepeal oli tõesti palju keerulisem periood (vahetult pärast koroonat diagnoositi Kristil häälepaelte sulgusdefekt – Toim.) ja see on ka üks põhjus, miks ma ei taha ajas tagasi minna, sest olen palju teadlikum oma tervise ja piiride osas.
Jah, ma ei parane kunagi täielikult, aga päris “kirves pea kohal” ma ka ei tunne elavat. Tõsi, paar kuud tagasi olukord pisut halvenes ja nüüd olen mõistnud, miks see süvenes. Aga minus tekitatud kahju on jääv. Minu päästeingel on hääleseadja Sirje Medell, tema andis mulle karjääri tagasi.
Nüüd tean, kust läheb minu piir ja ka seda, et olen töönarkomaan. Ning see teebki kõik veelgi keerulisemaks, sest mulle meeldib väga mu elukutse ja ma teen kõike, v.a meilidele vastamine, suure kirega. Raske on vahel endale pidurit tõmmata, sest kui kõik pakub kogu aeg rõõmu ja rahulolu, siis unustad, et vahepeal on vaja ka puhata. Kuid puhkus on oluline.
Olen väga nõus Vaiko Epliku öelduga, et laulude kirjutamiseks on vaja igavust ja igavleda. Kogu aeg ei saa ennast rakkes hoida. Loomeinimesena ei tohigi sa seda endale lubada, sest ainult nii saab ideed lõpuni genereerida. Ja ainult nii saab mõistus puhas püsida – muidu on uudiseid ja kõike muud tilulilu pea täis.
Kui saaksid ükskõik kellega praegustest või kunagistest tippudes lava jagada, kellega ja mil moel sa seda teeksid?
Mul on vedanud, et olen Eesti tõeliste tegijatega saanud lava jagada, hiljutisel Kruuvi tuuril olin laval koos Tõnu Naissoo ja Lembit Saarsaluga. Koostööd olen teinud ka Els Himmaga, mul oli võimalus talle bäkki laulda. Ja muidugi on terve rida noorema põlvkonna tegijaid. Aga küsimusele vastates: see oleks iga kell Marju Kuut. Temaga koos oleksin nõus laval kasvõi trianglit või jauramit mängima. Mitte et need ei oleks olulised pillid, on küll, aga Marjuga soovinuks ma lava jagada küll.
Ütle lõpetuseks: millise liigutusega saab sinust kui Kristist artist Rita Ray?
Vahest on see kõnnak, millega lavale lähen? Või siis see, kui klaveri taha istudes ja kirjutades eiran oma argi-mina. Rita Rayle luues olen ma ekstravagantsem ja endast suurem.
Aga kui ma esinemiseks valmistun, siis on kogu see on protsess justkui üleminek. Ja samas ma lihtsalt sean ennast valmis, jälgin tehnilist poolt, rõivastust, teen hääleharjutused ja venitused, siis söök-jook, ja kui uks avaneb, saab sammhaaval minust Rita.
Kuid võibolla on see hoopis silmameik? Ripsmetutikud ja kõik see, milles praegu on Katrin Sangla mind palju aidanud ... Jah, tõepoolest! Sest igapäevane meik on mul hästi naturaalne, ja silma joonistamine on midagi, mida teen ainult Rita Ray jaoks.
