Dirigent Risto Joost teeb muusikamaastikul palju olulist: töö meie muusikateatrites, viimased neli aastat Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendina, sage koostöö Tallinna Kammerorkestriga, külalisdirigendina Euroopa teatrites ja orkestrite ees. Ta on ametis olnud Saksamaal MDRi orkestri ja koori dirigendina ning valitud nüüd Württembergi kammerorkestri peadirigendiks.
Loometeel on teda tunnustatud mitmete kaalukate preemiatega: 2016. aastal Eesti Muusikanõukogu aastapreemia, 2018. aastal Rahvusringhäälingu aasta muusik, 2021. aastal Gustav Ernesaksa preemia, 2022. aastal Eesti Teatriauhindade muusikapreemia. Joost teeb kõike põhjalikult, intensiivselt, oma positiivse energiaga nakatades ja inspireerides. Võiks öelda, et kõikjal, kus ta muusikajuhtimise enda kätte võtab, on tal “rohelised sõrmed” – asjad hakkavad elama, kasvama ja vilja kandma.
Sinu tulekuga Vanemuise teatri muusikajuhiks ja peadirigendiks sai alguse suurepärane seeria – “Linda di Chamounix”, “Don Giovanni”, “Tristan ja Isolde”, uued Eesti ooperid “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Kaubamaja”, Tambergi “Cyrano de Bergeraci” uuslavastus. Kuidas see kõik alguse sai, kui toona Vanemuise kasuks otsustasid?
Mind kutsus Vanemuisesse Kristiina Alliksaar. Muusikateatris sõltub palju sellest, kuidas teatri direktor, kunstilised juhid ja ka turundusosakond üksteist mõistavad. Kristiina seisukoht oli lihtne: kunstilised juhid peavad saama oma ideid ellu viia. Ta usaldas mind, ütles – mina teie plaanidesse ei sekku, aga vaatame, kuidas me nad toimima saame. Muidugi Vanemuises kolme žanri teatrina peab alati jälgima, et püsiks tasakaal selle kolme valdkonna vahel: sõnateater, ballett, muusikateater koos kontserttegevusega.
Enne minu tulekut oli Vanemuises selline periood, kus lisaks muule esitati ka palju muusikalirepertuaari. Ühel hetkel ei olnud see tegevus enam majanduslikult nii jätkusuutlik, et muusikaliprojektidega oleks sellises mahus tasunud jätkata. See andis võimaluse alternatiivse repertuaariga rohkem päevavalgele tulla.
Kuna minu tulek Vanemuisesse langes covidi aega, mis tegi meie valdkonna inimestele töövõimaluste leidmise veel ekstra keeruliseks, siis oli hea meel, et rahvusooperi kunstilise juhi Arvo Volmeriga tekkis meil hea dialoog ja leppisime kokku, et üritame võimalikult palju soodustada lauljate liikumist kahe muusikateatri vahel. Arvo toetas Estonia lauljate osalemist Vanemuise lavastustes, mis on meie ooperimaastiku väiksust silmas pidades väga positiivne samm.
Kui vaadata Vanemuise viimaste aastate ja algava hooaja repertuaari, siis on see vägagi nõudlik, tihti ka värske, mitte liiga ära mängitud ja huvitavate lavastajatega.
Ma hakkasin repertuaari valima eelkõige Vanemuise trupi järgi. Trupp on väike, aga võimekas. Uurisin võimalusi, rääkisin solistidega, mida nemad laulda tahavad, mis mõtted neil on. Hetkel võib öelda, et kõik meie koosseisulised lauljad on Vanemuise repertuaaris aktiivselt esindatud ja ka vabakutseliste kodumaiste lauljate osalus on suur.
See on ju olnud probleem, et Estonia ja Vanemuine tõid pikka aega etendustesse palju külalissoliste, eriti pearollidesse, aga nüüd on äkki näha, et meil on ju endalgi häid lauljaid ja peale kasvav noor generatsioon, kes on tegelikult väga võimekas. Nad nagu ei olnud saanud võimalusi end palju näidata ja nüüd, kui need võimalused on tulnud, on see ennast hästi õigustanud.
Minu eesmärk on pakkuda tööd võimalikult paljudele andekatele Eesti lauljatele, et see valdkond ei hääbuks. Kui noor andekas laulja tahab Eestis elada, siia pere luua, siis keskkond peab toetama tema arengut, vastasel korral ta läheb mujale. Kui Estonia ja Vanemuine ühiselt Eesti noorte lauljate peale mõtlevad ja neile töövõimalusi annavad, siis on jätkusuutlikkus võimalik.
Väga oluline osa lauljate karjääri kujundamisel on ooperikooril, mis annab mitmekülgseid võimalusi muusikateatris töötada. Seal saab ühest küljest olla osa suurest instrumendist ja omandada lavakogemusi, teisalt annab ooperikoori liikmeks olemine võimaluse kandideerida ka väiksematele rollidele ja hea perspektiivi korral pole ka koosseisulise solisti staatus kättesaamatu.
Kaasaegses muusikateatris ei pea olema teatri palgal väga suurt truppi, nagu idapoolsetes riikides veel tihti traditsiooniks. Oluline on siin vaadata klassikalise laulu muusikaturgu tervikuna. Optimaalne on pigem selline arv, et kõik saaksid olla pidevalt töös, aga on ruumi võtta ka lauljaid juurde vabakutseliste või välislauljate hulgast.
Meenutame korraks kõiki neid lähiaastate õnnestunud lavastusi. Donizetti “Linda di Chamounix” oli maestro Paul Mägi valik, samuti Puccini “Turandot”, mis nüüd sel hooajal välja tuleb. Muusikateatri plaanid tehakse ju väga pikalt ette. Eesti ooperid – Ardo Ran Varrese “Põrgupõhja uus Vanapagan” oli samuti Paul Mägi tellimus. Tõnis Kaumanni “Kaubamaja” tellisin juba tosin aastat tagasi, ooperi proloog on kirjutatud spetsiaalselt Vanemuise lavastust silmas pidades. “Põrgupõhja uus Vanapagan” pidi 2020. aastal lavale tulema, aga covid tuli vahele. Mul endal oli esimesena mõttes Mozarti “Don Giovanni”, mida soovisin lavale tuua, ja see ka sobis trupile suurepäraselt. Muidugi oli suur soov teha Wagnerit, Vanemuise ajaloos ei olnud seni ühtegi Wagneri ooperit esitatud. “Tristanis ja Isoldes” ei ole liiga palju osatäitjaid, keda lisaks oma lauljate koosseisule oleks vaja kaasata. Eestis on olemas suurepärane tenor Tristani rolli – Mati Turi, teda võiks meil palju rohkem rakendada. Just nüüd etendasime “Birgitta festivalil” oma “Tristan ja Isolde” lavastust – Tristani rollis oli Mati Turi, Aile Asszonyi tuli otse Bayreuthist Isolde osa laulma. Ka uus hooaeg on erakordselt põnev. Toome esmakordselt Eestis Händeli ooperi “Julius Caesar” lavale kolme kontratenoriga. Seal laulab Londonis Guildhalli muusika- ja draamakooli lõpetanud Martin Karu, siis Ivo Posti, kes on olnud lauljana areenil juba pikemat aega, ning Ka Bo Chan, kes on Eestis elanud juba üle 25 aasta, räägib perfektselt eesti keelt ja on teinud karjääri nii vokaalkollektiivides kui ka solistina. Lisaks kontratenorite koosseisule pakume samadele rollidele välja ka võimeka naiskoosseisu: Sandra Laagus, Annaliisa Pillak ja Karis Trass. Peaosades osalevad lisaks oma maja lauljatele veel ka Maria Listra, Tuuri Dede ja Oliver Kuusik. Eestis on täiesti elujõuline noorte lauljate generatsioon!
Mainisid Aile Asszonyit, kes on nüüd teinud juba suure tähelennu.
Aile on jõudnud sinna, kus ta peabki olema. See ongi tema võimekus laulda Bayreuthis, laulda Frankfurdis, kõigis nendes suurtes teatrites, ja ma arvan, et see on alles algus. Mis aga on sealjuures oluline: lauljatel peab olema hea tugiteenus. Lisaks mõistvale perekonnale peavad olema head nõuandjad ja kõige parem nõuandja lauljale on tema isiklik coach (repetiitor). See on üks valdkond, mis Eestis vajaks süstemaatilist arendamist, et meil oleksid ooperiteatris sellised coach’id, kes ei ole mitte ainult väga head pianistid, vaid tunnevad laulmise peensusi, keeli, stilistikat ning on lauljale tema arengus oluliseks toeks.
Vanemuise teatris käib meid lisaks oma repetiitoritele regulaarselt aitamas suurepärane Toomas Kaldaru; tema on ju ka Aile Asszonyi ihu-coach. Oleks tore, kui meil ka selline traditsioon süstemaatilisemalt juurduks. Nagu ma olen aru saanud, siis Aile edu üks olulisi elemente ongi just regulaarne töö Toomasega.
Ooperis on lauljate kõrval teine tähtis tegelane lavastaja. Siin on sama lugu, et omamaiseid lavastajaid on meil vähe ja juurde tuleb vaevaliselt. Aga nüüd järsku on ka nendega hakanud huvitavalt minema ja sinu eriti fantastiline leid on Elmo Nüganen, kes lavastas “Don Giovanni” ja nüüd lavastab veel ka “Julius Caesari”. Kuidas sa selle peale tulid, et tema poole pöörduda? Elmo Nüganeni poole pöörduda oli ju väga loogiline valik, aga see, et ta nõus oli, on fantastiline. “Don Giovanni” on nõudlik materjal, see ei ole puhtalt draama, tragöödia ega komöödia, siin peab valdama tragikoomilist žanrit. Me kõigepealt arutasime pikalt, mida ma soovin laval näha ja peab ütlema, et meil langesid arvamused kokku. Elmo tõi sinna oma värske teatrikeele ja oskab hoida kuulaja-vaataja tähelepanu. See on minu meelest muusikateatris esmatähtis. Lavastaja peab ka respekteerima muusikat ja õnneks Elmo seda just teebki. Ta usaldab lugu ja loo struktuuri. Ta ei hakka seda väänama, aga hakkab seda jutustama nii, et ka tavainimesed ooperist aru saavad. See ongi suund, mida me tahame hoida, et me ei loo muuseumieksponaate või nišitooteid, vaid räägime neid tõesti erakordse muusikaga suurepäraseid lugusid kõigile inimestele, mitte ainult ooperigurmaanidele. Vaja on, et see keel kõnetaks publikut, ja Elmo oskab seda kunsti. Aga kuidas sa suhtud neisse väga eksperimenteerivatesse režiiteatri lavastustesse, kus sageli kõik pea peale keeratakse – ajastud, kas või ka lugu ise. Just Saksamaal armastatakse seda tüüpi lavastamist. Ma arvan, et pole mõtet teha midagi lihtsalt tegemise pärast, et aga oleks teistmoodi. Režii käekiri peab olema sisuliselt põhjendatud. Kesk-Euroopa lavastamistraditsioonis on kõik juba läbi hekseldatud, Saksa režiiteater on kõik nurgad ja nurgatagused läbi käinud. Ei olegi jäänud palju variante, kuidas sellise teatrikeelega edasi minna. Toon kontrastse näite – Liis Kolle lavastatud “Tristani ja Isolde”. Meil oli algselt planeeritud see tükk kontsertlavastuse võtmes – ei mingit grandioosset dekoratsiooni, pigem minimalistlikum lava, aga tugev visuaal. Minu arvates töötab see antud teosega väga hästi. Ei pea olema elevandid laval, et rääkida lugu, mis leiab aset Egiptuses. Siinkohal meenub ka Estonia “Idomeneo” Veiko Tubina lavastuses. See oli sarnase ideoloogiaga kontsertlavastus. Kui see on hästi tehtud, võib teos võtta isegi suurema mõõtme kui mõni täiemahuline lavastus. Nii et küsimus on eelkõige ikkagi teostuse kvaliteedis. Järgmise aasta kevadel välja tuleva “Turandoti” lavastab itaallane Giorgio Madia. Mis tüüpi lavastaja tema on? Madia on Vanemuisega teinud juba mitu edukat tööd: lavastas Vanemuisele suurejoonelise “Carmeni” ja erakordsete kostüümide ja stilistikaga “Viini vere”. Ta on palju töötanud Vanemuise balletitrupiga. Madia ongi oma taustalt ju eelkõige kõrgetasemeline balletiartist, kes alustas oma karjääri La Scalas.
Räägime nüüd ka muusikateatri sellisest väga olulisest osast nagu eesti nüüdisooper. Kui tähtsaks sa eesti ooperit repertuaaris pead?
Kahtlemata väga tähtsaks! Ilma oleviku muusikata ei ole tulevikku ja kaasaegne eesti ooper ongi meie tulevik. Me peame süstemaatiliselt uut repertuaari tellima ja andma võimalusi muusikateatril areneda ka meie emakeeles. Heliloojad peavad saama võimaluse seda žanri lõpuni läbi kirjutada.
Kas ma tahaks anda rohkematele heliloojatele selliseid võimalusi? Loomulikult. Sooviks tellida võibolla isegi mitu nüüdisooperit hooajas, aga ressursid on ju mõistagi piiratud.
Publikule on päris uus teos algul ju kergelt võõras ja käib teatud kompamine. Kaasaegne muusikateater on üldiselt võibolla tõesti läinud liiga kontseptuaalseks ja publikust kaugenenud. Nii libretodes kui helikeeles on mindud nii intellektuaalseks ja komplitseerituks, mis vajab palju ettevalmistust ja lisakeskendumist, tavakuulaja ei tunne enam selle žanriga loomulikku seost. Nii on siin kindlasti tellijatel oluline osa hoida õigel ajal kätt pulsil. Viimane ehe näide on Tõnis Kaumanni “Kaubamaja”, mis jookseb meil Sadamateatris. Esietendusel oli täismaja, teisel etendusel natuke üle poole saali publikut. Aga kui sõna läks laiali, et seda tükki tasub vaatama tulla, siis sealt edasi on saalid täis olnud. Siinkohal on hästi oluline, et teose algidee oleks heliloojaga koos läbi mõeldud – siis võib õnnestuda. Kui ma kunagi selle loo Tõnis Kaumannilt Eesti muusika päevade abiga tellisin, siis idee oli olemas, saime vaimustava Maarja Kangro libretistiks. Nii nad tegidki sellise formaadi, mis Eesti inimesele sobib, libreto kõlab paralleelselt nii eesti kui ka itaalia keeles.
Sa käisid kevadel välja mõtte, et Vanemuine võiks saada rahvusteatriks, nii nagu on Estonia rahvusooper. Kuidas selles osas lootused on?
Olen jätkuvalt veendunud, et siin ei saa mingit muud väljundit ollagi. Mulle tundub, et Vanemuise teater on oma identiteedi ja positsiooni suhtes Eesti kultuuriruumis liiga tagasihoidlik olnud. Kui hakata üles lugema, mis on Tartus Eesti kultuurilugu silmas pidades sündinud: Tartu tervikuna on ju ikkagi Eesti kultuuri häll! Siia loodi Eesti esimene muusikateater, Tartus asutati ka Eesti esimene sümfooniaorkester. Oleks kummaline kui Vanemuine, meie ainukene kolme žanri teater, ei saavutaks positsiooni, kus ta oleks eraldi kultuuriliselt esile toodud kui Eesti kultuuripärand. Vanemuine hoiab elus ja kujundab aktiivselt väga suurt osa Eesti tänasest kultuuriloost.
Nüüd kui on tulemas “Tartu – Euroopa kultuuripealinn 2024”. Kas selle raames äkki oleks lootust see ära teha?
See on küsimus meie uuele teatrijuhile Aivar Mäele.
Kas teda huvitab see küsimus?
Kindlasti, sest identiteet on praegu meile kõigile oluline. Aga anname talle selle teemaga aega, ta alles alustas tööd.
Kas Vanemuisel on plaanid ka “Tartu – Euroopa kultuuripealinn 2024” üritustel? Sellest sündmusest inspireerituna on meil Ülo Krigulilt tellitud hooaja lõppkontserdile teos sümfooniaorkestrile, mis peaks silmas Tartu kultuurilugu. Eraldi koostööprojekti “Tartu 2024” muusika poolelt meil pole, sest me ise pakume piisavalt palju sisu oma hooaja programmis. Aga kindlasti mõtteliselt sobivad kultuuripealinna ürituste alla mõned meie plaanid: “Turandoti” lavaletulek 2024. aasta kevadel ja suve lõpul Vanemuise sümfooniaorkestriga Mahleri 8. sümfoonia esitus. Meie draamatrupp teeb kultuuripealinnaga eraldi koostööd ühe lavastuse puhul.
Sinu töö teine pool on Vanemuise sümfooniaorkestri juhtimine ja hooaja kavandamine. Kuidas oled saanud orkestrit edasi viia ja millised küljed seal on vajanud arendamist? Kõige tähtsam tegur on mängida sellist repertuaari, mis oleks orkestrile piisavalt mitmekülgne ja arendav. Siis on loomulik, et süstemaatilise töö tulemusena mängu kvaliteet tõuseb. Kuna Vanemuises muusikali osakaal langes, sai kavva võtta suuri klassikalisi teoseid – kui sul on ikka Mozart ja Wagner repertuaaris, siis muusika ise dikteerib need kvaliteedid, mida pead publikule presenteerimiseks viimistlema. Kui selline repertuaar käib regulaarselt sõrmede alt läbi, tõuseb ka orkestri üldine tase. Need, kes praegu töötavad Vanemuise orkestris, saavad kindlasti öelda, et oli aeg enne “Tristanit” ja aeg pärast “Tristanit”. Kui selline teos juba ette võtta, siis tõuseb orkestri tehniline tase automaatselt uuele tasemele. Muusika ise dikteerib kvaliteedi. Kevadel tuli uudis, et sinust saab alates hooajast 2024/2025 ka Württembergi kammerorkestri peadirigent Saksamaal. Kuidas see orkester sinu ellu tuli? See orkester on minu ellu tegelikult tulnud juba teist korda. Nad tulid minu juurde juba viis aastat tagasi sama pakkumisega. Aga ma olin sel ajal Tallinna Kammerorkestri peadirigent ja “Birgitta festivali” kunstiline juht, samuti Leipzigis MDRi koori ja orkestri juures ning Estonias – sel hetkel tundus, et mul ei ole kahjuks võimalik midagi lisaks võtta. Aga nüüd tuli see pakkumine täpselt sellisel hetkel, mil ma tundsin, et mu repertuaari raskuskese on läinud ooperi ja sümfoonilise muusika peale ja seda head Viini klassikat ja kammermuusikat, mida ma tegelikult väga armastan, on oluliselt vähem. Württembergi orkester annab mulle võimaluse just seda repertuaari teha ja puutuda kokku väga heade solistidega, kes selle kollektiiviga regulaarselt üles astuvad. Selle orkestri ajalugu on suhteliselt legendaarne: nad on salvestanud sadu heliplaate maailma tippsolistidega, nad käivad regulaarselt kontserdituuridel üle kontinentide, esinevad sellistes saalides nagu Elbphilharmonie, Amsterdami Concertgebouw. Nende töökultuur on väga kõrge ja inimestena on nad samuti väga sümpaatne seltskond. Nad ei ole selles mõttes ultramodernne orkester, et ei mängi palju uut muusikat, vaid sellist head saksa repertuaari ja ka XX sajandi muusikat. Aga nad on valmis esitama uut eesti muusikat, mida ma kavatsen neile ka kindlasti pakkuda. Kes on need solistid, kes selle orkestriga esinevad? No näiteks vennad Ottensamerid: Andreas Ottensamer, kes on Berliini filharmoonikute esiklarnetist, ja Daniel Ottensamer, kes on Viini filharmoonikute esiklarnetist. Praegu on orkestri kunstiline partner Emmanuel Tjeknavorian, erakordselt andekas viiuldaja, kes on nüüd alustamas ka dirigendikarjääri – ta on esinenud ka Eestis ERSO ees. Milliseid eesti muusika ettepanekuid on sul mõttes? Eks neid on veel aega mõelda, aga kindlasti meie tuntud heliloojaid, nagu Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits. Kui palju jääb sul aega käia orkestrite ees külalisdirigendiks?
Praegu saan käia kord kuus kusagil väljas dirigeerimas, aga 2024. aasta sügisest läheb graafik tihedamaks. Ega mul rohkem ei ole ka praegu võimalik, sest on kohustused Tartus ja Tallinnas, ja muidugi pere – abikaasa ja kaks tütart. Kas pere on Tartus või Tallinnas? Pere on Tallinnas ja vanem tütar hakkas nüüd just MUBAs viiulit õppima, nii et temal on juba omad kohustused. Tööalaselt on siis vaja sõita kahe linna vahet. Enamasti nii, et nädalalõpud ja esmaspäeva olen kodus ja ülejäänud päevad siis Tartus.
Sul on olnud olulisi koostöid mitmete heliloojatega, aga kõige tihedam ja sügavam tundub see olevat Tõnu Kõrvitsaga. Eriti mõjuv on see olnud tema suurte vokaalsümfooniliste tsüklitega “Lageda laulud”, “Sina oled valgus ja hommik” ja “Tiibade hääl”; sa oled ka nende kõigi esiettekandja. Tõnu muusikaga oli mul kokkupuuteid juba päris algul, kui dirigendina tegutsema hakkasin. Tema muusika oli ikka Tallinna Kammerorkestri kavades, kus ma tihti külalisdirigendina üles astusin. Iga kord seda muusikat interpreteerides tundsin, et olen õiges kohas. Tõnu muusika jõuab kuidagi teisiti inimhingeni – palju otsesemalt, kui nii mõnigi praeguse aja muusikateos. See on mõtestatud, orgaaniline ja sügavalt sisuline muusika. “Lageda laulud” sündis soovist, et Tõnu kirjutaks midagi Tallinna Kammerorkestrile. Pakkusin välja formaadi ja koosseisu – kammerorkester, koor ja solistid – ja mõned mõtted, mida ootasin. Üks soovidest oli, et teos täidaks terve õhtu ja ei oleks eesti keeles, et sellel muusikal võiks olla kohe laiem levik. Nüüd ongi nii, et “Lageda laulud” on inglise keeles, “Sina oled valgus ja hommik” itaalia keeles, aga “Tiibade hääl” eesti keeles – lõpuks jõudsime ringiga koju tagasi. Sul oli idee, et see triloogiana kunagi tulevikus ka tervikuna esitada. See võiks ju teoks saada. Oleks põnev neid kolme teost kolmel järjestikusel õhtul järjest kuulda. See võiks olla ainulaadne sündmus. Ootame ja otsime seda sobivat hetke. Vaatame korraks tagasi sinu dirigenditeekonnale. Kes on olnud sulle sel teel eeskujud või mõjutajad? Mõjutanud on kindlasti kõik mu õpetajad ja kolleegid, kellega olen lähemalt kokku puutunud. Tõnu Kaljuste on kindlasti üks olulisemaid, tema oskus ja võime muusikat interpreteerida ja publikuni viia avaldas mulle eriti minu õpingute algusaastatel sügavat muljet. Mõnda aega olin ju tema käe all ka ise laulja Eesti Filharmoonia Kammerkooris. Väga oluline inimene oli minu esimene õpetaja Tallinna muusikakeskkoolis, Anneli Mäeots, hiljem juba akadeemias professor Kuno Areng. Noore tudengina kasvasin üles kõigi eesti dirigentide vaimus. Võibolla kõige suuremaks inspiratsiooniks oli Olari Elts, kes on lihtsalt erakordne talent ja isiksus, ja loomulikult Neeme Järvi, kelle meistrikursustel sai korduvalt käidud. Hiljem tutvusin ka Paavo ja Kristjaniga – neil kõigil on noorele dirigendile palju anda. Olulised olid Vox Clamantise aastad ja Jaan-Eik Tulve gregooriuse koraali õpetus, mis saadab mind igapäevaselt ka praegu. Ma soovitaksin seda kohustuslikuna kõigile muusikaõppuritele, kas või üks semester. Selle kaudu mõistad, kus on muusika läte, kust kõik on alguse saanud. Väga palju andis mulle Paul Mägi, kelle tundides ma käisin nii Tallinnas kui ka Stockholmis, kus ta oli külalisprofessor. Tema nägemus ja tehniline maneer on mind väga palju mõjutanud. Põhilise aja aga õppisin Jorma Panula juures Stockholmis, kelle käe alt on välja tulnud väga palju väljapaistvaid dirigente. Olulised olid ka Jüri Alperten, Roman Matsov – see, mida rääkis Matsov Beethoveni 1. sümfooniast, kui ma ta juures kodus tunnis käisin, ei lähe iial meelest. Igapäevaselt õppisin palju Arvo Volmerilt ja Vello Pähnalt, kui olin noor algaja dirigent Estonias. Mõlemad on oma ala meistrid. Mul on ühtlasi ka tohutult hea meel, et meil on Eesti Festivaliorkester ja et Paavo seda missioonina siin teeb. Tänu EFO kontsertidele Pärnus on oluliselt tõusnud publiku huvi klassikalise orkestrimuusika vastu. Samamoodi Kristjani tegemised oma Baltic Sea Philharmonic orkestriga. See, mida ta seal noortega teeb, sellest on tekkinud nagu teatud uus orkestris musitseerimise traditsioon. Väga oluline mõjutaja on mulle alati olnud John Eliot Gardiner. Tema interpretatsioonid, olgu need Bachi passioonid, missa h-moll või ka ooperid või isegi romantilised teosed, mis on ka tegelikult tehtud ajastu pillidega – alati on seal taga teatud visioon, energia ja teostuse kvaliteet, mis on tohutult inspireeriv. Kõik, mis meie ümber on kvaliteetne, ongi inspiratsiooniallikaks. Kuidas sa suhtud sellesse, et maailmas on hakanud esile tõusma ja kuulsust võitma juba väga noored dirigendid – meenuvad kõigepealt soomlased Klaus Mäkelä, Santtu-Matias Rouvali, Tarmo Peltokoski. See ei ole juhuslik, selle taga on väga tugev süsteemne kool. Noortel dirigentidel on tihti väga hea baas veenva instrumentalistina. Dirigeerimisega alustavad nad juba varakult ja neil on seal teiste hulgas selline suurepärane õpetaja nagu Jorma Panula. Mõtestatud praktika on eduka karjääri vundament. Dirigenditöö, mis on ju heli loomine oma keha, vaimu ja füüsise abil, vajab täiesti eraldi õpet ja kogemust. Mida varem sellega alustada, seda parem. Seal on samasugune tehniline külg nagu pilliõppes, et kui sa varakult ei alusta, on hiljem kõik palju raskem. Selle füüsilise külje omandad nooremas eas palju kergemini, keha harjub kiiremini teatud koordinatsiooniga. Minu arvates peaks ka Eestis hakkama orkestridirigente varem koolitama. EMTAs saab orkestridirigeerimist õppida alates magistrantuurist – kui seda hakataks õpetama juba bakalaureuse astmes, oleks tulemused palju paremad. Miks mitte tuua orkestridirigeerimise õpe ka juba keskastmesse. Klaus Mäkelä näiteks alustas Sibeliuse akadeemia noorteosakonnas juba 12-aastaselt. MUBA oleks meil hea koht, kus alustada.
Kas sul on unistuste teoseid, mida tingimata tahaksid esitada? Jah ja ei. Mõned neist olen juba saanud teha, nagu “Tristan ja Isolde”, ja tulemas on Mahleri 8. sümfoonia, mida plaanime esitada Vanemuise sümfooniaorkestriga järgmisel hooajal. Mahleri kaheksas on minu jaoks olnud selline ikooniline teos. Laulsin Neeme Järvi käe all Eesti Poistekooris selle teose esitusel 1994. aastal Göteborgis Estonial hukkunute mälestuseks pühendatud kontserdil, millest hiljem salvestati ka plaat. See teos, see interpretatsioon ja kogemus, mis ma sealt sain, kandis mind väga tugevalt läbi minu kujunemisaastate ja selle teose esitamine on kindlasti olnud üks minu unistusi. Mulle on ka Wagneri looming väga inspireeriv, nii et tahaks kunagi “Nibelungi sõrmuse” tetraloogia ikka ära teha, kui vähegi võimalust tekib.