2024. aastal ilmus plaadifirmas Alpha helilooja Jüri Reinvere autoriplaat “Ship of Fools”. Plaadil kõlavad kõik Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri Reinverelt seni tellitud orkestriteosed: “ ... ja väsimus õnnest nad tantsima viis” (2018), Kontsert kahele flöödile, keelpillidele ja löökpillidele (2016) ja “Ship of Fools” (2023). Teoseid esitavad Eesti Festivaliorkester, dirigent Paavo Järvi ning flöödisolistid Marika Järvi ja Monika Mattiesen. Plaat valiti Radio France’i nädala albumiks, pälvis Saksa keskselt muusikaajakirjalt Fono Forum maksimumhinnangu – viis tärni ja mitmeid muid tunnustusi.
Jüri Reinvere orkestriteosed pälvivad järjest suuremat tähelepanu ja tema loomingus on neid viimasel kümnendil ilmunud nii tihedasti, et võiks peaaegu öelda: igal aastal on tal välja tulnud uus helitöö. See jätkub ka 2024. aastal, mil tal on tulekul mitmeid uusi teoseid. Peamiselt on need 10–30-minutilised teosed, publik võtab neid vastu tõsise tähelepanuga, orkestrandid entusiasmi ja keskendumisega ning dirigendid lugupidava huviga. Nii on see olnud, kui tema teoseid kandsid ette Berliini filharmoonikud, Leipzigi Gewandhaus-orkester, Clevelandi sümfooniaorkester, NDR Elbphilharmonie orkester või Baieri Raadio sümfooniaorkester. Seda näitas hiljuti ka rahvusvaheline vastukaja Reinvere autoriplaadile “Narride laev”, kuhu oli koondatud Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri Reinverelt tellitud sümfoonilised teosed.
Selline koostöö ja arusaamine nüüdismuusika heliloojate ja esitajate vahel ei ole sugugi alati iseenesestmõistetav, aga juhtivad dirigendid, nagu Paavo Järvi, samuti Franz Welser-Möst, Andris Nelsons, Pablo Heras-Casado, Pietari Inkinen, Michael Sanderling ja Juraj Valčuha, paistavad oma repertuaarivalikus silma ka tähelepanuga nüüdismuusika vastu. Ja kui tekib küsimus – miks võtavad esitajad Reinvere orkestriteoseid nii meeleldi ja positiivselt vastu vastaksin ma: ta loob väga selge autorikäekirjaga oma konkreetse heliruumi isikupärase atmosfääri ja mõjuväljaga, ületab piire, annab heliruumile dimensiooni ja värvingu, ühesõnaga – tõuseb alati mingile uuele tasemele.
Reinvere viib meid mõnevõrra teistsugusesse aegruumi kui see, mida mõõdab kell. Sellele viitavad tema teoste pealkirjad, kuid eelkõige suurema dimensiooniga ruumid, kuhu ta suundub, nagu ookeanilised sügavused (“Enne kui Leviathan ärkab”) või kosmilised avarused, mida läbivad energiaimpulsid (“Tähtede suremisest”). Helimaastikest kerkivad esile pildid, mis on pigem kujutluslikud, unenäolised kui realistlikud. Reinvere teoste dramaturgia on erinev traditsioonilisest dramaturgiast, mis põhineb inimtunnetel ja nende vastasmõjudel ja millele on suurel määral toetunud varasem instrumentaalmuusika. See pole ka strukturaalne konstruktivism, nagu seda oli keskaegne organum, Bachi “Fuugakunst” või Uus-Viini koolkonna muusika. Reinvere looming ei toetu dogmadele – ja nii on ka eespool väljendatud seisukohad ühed paljudest, kuid mitte domineerivad.
Muusika on olulisem kui pealkiri
Kui Reinvere 2020. aastal pealkirjastas oma lummava mitmekihilise orkestrinokturni “Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”, siis viide seal Mozarti õele Maria Annale, Nannerlile, ei ole mitte juhendiks, kuidas peab “õigesti kuulama”, vaid see tähistab aja kulust üht põgusalt väljakumavat hetke, mida võib mõista nii suhtepsühholoogiliselt kui ka füüsilis-kontekstuaalselt. Teoses kõlab “kõrvaltuba”, kuhu Nannerl jääb (lugema? lihtsalt ööd kuulama?), aga selle kõrval on ka teine tuba, kuhu Reinvere vihjamisi asetab tema venna Wolfgang Amadeuse: komponeerima, kirja kirjutama või lihtsalt tukastama. Uks tubade vahel võib olla avatud või suletud, küünlad võivad põleda, kuukiired sisse paista, kuid meeleolu loob eelkõige õe-venna vaheline intiimne “lähedus distantsilt”, eemal maailma saginast, sügavalt tundlik tasakaal, kus võib olla ka häireid ja kus oleme tunnistajaks seal aset leidvatele delikaatsetele muundumistele, mis võivad muuta ka meid kuulajatena. Oluline on sealjuures, et kui teose pealkiri oleks lihtsalt “Öömuusika”, oleks üks kommunikatiivne tasand vähem, kuigi mõjuväli säiliks. Sama on ka teosega “... ja väsimus õnnest nad tantsima viis”, mis lähtub filosoof George Steineri kultuurikriitilistest mõtisklustest, või teosega “Narride laev”, mis on inspireeritud Sebastian Branti samanimelise keskaegse romaani ajatutest seisukohtadest.
Reinvere muusika köitvus seisneb selles, et see juhatab meid keskendunult kuulama ja nii ühendab meid teose esitajatega, kes samuti vajavad muusika täpseks interpreteerimiseks vaikset süvenemist. Äärmiselt haprad, kuuldavuse piirimail kutsed ja kajad, mis täidavad napilt kümneminutist teost “Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”, tihenevad pikkamööda kulminatsiooniks (puhkpillide ja timpanite kasutusest hoolimata siiski vaid mezzoforte’ni), mis lõhub mingil määral rahu ja seejärel vaibub. Kõik see avaldab mõju kui puhas atmosfääriline helisündmus ka ilma Mozarti-viideteta. Ajalooliste tegelaste ja kuulajate emotsioonid on põimitud teose õhkkonda topeltülesandega olla seisundite heliline kajastaja, aga ka ajaloo kandja, mis suhtlevad läbi inimsuhete, unistuste ja hirmude, kuna me sotsiaalsete olenditena oleme osa kõigest loodust.
Reinvere narratiivid on omaette maailmamudelid
Jüri Reinvere orkestriteostes on alati olemas lugu, narratiiv. Luuletaja ja esseistina väljendub see tal ka ta poeetilistes, erinevatele seostele avatud pealkirjades (erandiks vast tema kontsert kahele flöödile, keelpillidele ja löökpillidele). Varasemas loos “Norilsk, ...nartsissid” (2012) tungib see isegi otsese kõnetekstina partituuri. Igal teosel on sobiv orkestratsioon oma dünaamika, värvingu ja tehniliste võtetega, mis kannab seda lugu, ümbritseb seda ja on selle lahutamatu osa.Kõik nad kokku moodustavad aga helimaailmade mudeleid, igaüks oma ruumis ja ajas. Raamid võivad olla kitsamad, nagu teoses “Maria Anna, ärkvel, kõrvaltoas”, mis toimub kitsalt piiritletud ruumis justkui reaalajas. Või siis väga avarad, nagu teostes “Enne kui Leviathan ärkab” (2019) ja “Tähtede suremisest” (2020), kus avanevad tohutud vahemaad ja ajaperioodid, mis on seotud loomise, muundumise ja lagunemisega. Reinvere helimaailmad hõlmavad samuti inimese suhet oma ajalooga (“... ja väsimus õnnest nad tantsima viis”) ja kaasinimestega (“Narride laev”).Väljendusvahendid, mida helilooja kasutab, on tehniliselt arendatud, vabad tühjast eneseeksponeerimisest; tulemuseks on avaralt hingavad, detailsed, põhjalikult läbi töötatud helipildid. Reinvere teoste struktuurile on omane oreli registreerimise laadne kihistumine ja hõrenemine, ilma traditsioonilise jaotuseta pea- ja kõrvalhäälteks. Solistlikud passaažid on sageli väga virtuoossed. Dramaturgia on pigem jutustav kui dualistlik-konfliktne ning loob oma energialained harmoonilistest ja dünaamilistest arendustest. Selliselt tekkivad kosmogooniad sisaldavad endas tundlikku ja empaatilist süvenemist loodusse ning taasloovad muusikas kõikehõlmava ajalis-ruumilise arhitektoonika.
Reinvere ühendab prantsuse ja saksa orkestritraditsioone
Esimene neist traditsioonidest tähistas suunda, mis valitses 1900. aastate paiku peamiselt romaani kultuuriruumis ning viis välja Messiaeni ja Dutilleux’ni. Teine, Beethoveni 9. sümfooniale ja “Missa solemnisele” tuginev suund oli käibel Kesk- ja Põhja-Euroopas, mille kulminatsiooniks olid Bruckner ja Mahler. Sinna kuulus ka Sibelius ning pärast Teist maailmasõda võttis selle uuesti üles Ligeti.
Enamasti ei suhestunud need kaks suunda üksteisega eriti ja olid ka poleemiliselt vastandlikud. See, et nad on nüüd sünteesitud Jüri Reinvere orkestriteostes mitte lihtsalt lisandina, vaid hoolika ja personaalse ühendusena, tõestab, et vastandid, kui neisse ei suhtuta dogmaatiliselt, võivad olla väga viljakad. Jüri Reinvere on helilooja, kelle jaoks traditsioon ei alga möödunud sajandist, vaid kes näeb muusika tulevikku ka vanemate, klassikalis-romantiliste loomesuundade arendamises. Tal võib selles õigus olla.
Tõlkinud Ia Remmel