See on alati rõõmus uudis, kui ilmub uus plaat eesti loominguga. Ka eriti tore on see siis, kui selle on teinud nii noored ja inspireerivad inimesed. Räägin muidugi Rasmus Puuri ja Vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkestri plaadist “Mart Saar”. See ei ole esimene nende välja antud helikandja – 2020. aastal ilmus “Cyrillus Kreek” ja tundub, et nad hoiavad sarnast joont, nii kujunduse kui heliloojate valiku osas. Eesti heliloojate loomingut plaadistada ja kuulajateni tuua on ääretult oluline ja mul on hea meel, et Puur on selle oma "puurilindudega" (nagu vihjab orkestri Instagrami konto nimi) ette võtnud.
Mart Saar on eesti muusikaloos iseäranis eriline ja oluline helilooja. Teda peetakse rahvusliku stiili alusepanijaks, ta oli üks neid, kes rahvaviise kogus. Ta mõistis rahvaviise, põimis neid modernse helikeelega. Plaadile valitud teosed on enamasti originaalis segakoorilaulud, mis Puur on keelpilliorkestrile seadnud, kuigi mitte ainult – “Hetk” e-moll on klaveripala ja “Hällilaul” algselt meeskoorile kirjutatud. Teoste järjekord plaadil on pea täielikult kronoloogiline, peale viimase, mis toob kuulaja tagasi varasematesse loominguaastatesse. Kuigi teoste järjestusel ei paista olevat muud kaalutlust, toimib ta ikka tervikuna ja jutustab täiesti loomulikult oma loo.
Peab mainima, et VHK keelpilliorkester on üks ääretult vahva orkester. On väga muljetavaldav, et Rasmus Puur on teinud kooliorkestrist sellise koosseisu, kes esineb regulaarselt nii Eestis kui välismaal ning on leidnud endale suuna mängida peamiselt eesti muusikat, mille hulgas on tihti ka esiettekanded. Tegemist pole küll professionaalse orkestriga, kuid arvan, et just see annab nende esitustele mingi täiesti teistsuguse hingamise. Nagu Puur on ise öelnud ja mida olen ka ise VHK keelpilliorkestrist arvanud, on need inimesed, kes tõesti siiralt tahavad muusikat teha. Ja seda on kuulda.