Eestit külastas Moldovast pärit 26-aastane Radu Ratoi, akordionimaailma tõusev täht, kes on juba praeguseks andnud arvestatava panuse nii oma instrumendi kui interpretatsiooni arengusse. Võitnud üle 30 konkursi, sh prestiižikad “Coupe Mondiale” ja “Trophy Mondiale”, tuli ta just äsja võitjaks Ameerikas suurel konkursil Young Concert Artists Susan Wadsworth konkursil New Yorgis. Teda kutsuvad esinema suured kontserdimajad, nagu Berliini filharmoonia, Taani DR-kontserdimaja, Kanada Victoria kontserdimaja jpt. Ta on teinud koostööd paljude orkestritega, alates sellest aastast on ta ka Moldova kammerorkestri lepinguline solist.
Noor akordionistaar esines Eestis 28. septembril MUBA suures saalis. Publikut oli arvukalt, Moldova suursaatkond pidas sündmust nii oluliseks, et kontserdi avas suursaadik Eugen Caras isiklikult.
Noor interpreet võlus kuulajat täielikult nii oma instrumendi kui ka esituste küllusliku väljendusrikkusega. Dünaamiline diapasoon ja koloriit on tema tõlgendustes väga rikkalik. Rabavad tehnilised oskused viivad teda vahel lausa kosmilistesse tempodesse. Lisaks ebareaalsele nobedusele iseloomustavad tema mängu ka peenus ja vaimukus, mille poolest paistsid eriti silma Bachi “Inglise süidi” mõned osad, aga ka Nørgårdi, Kosorici, Saint-Saënsi teosed ning ka kaasmaalase Mihai Amihalachioaie humoorikas lisapala.
Järgmisel päeval andis Ratoi MUBAs noortele akordionistidele ka meistriklassi ja tutvustas eesti muusikutele oma õppetöö põhimõtteid. Tooksin sealt välja järgmist: noodilugemisel võta ükskõik kui aeglane tempo, aga ka kõige esimesel korral peab jõudma kõike kuulata ja korrektselt mängida. Kiire mängu omandamiseks tuleb harjutada aeglaselt, keskendudes detailidele. Kasuta alatasa metronoomi! Sõrmestusel on äärmiselt suur roll. Ära liiguta neid sõrmi, mida pole vaja! Tekita endale ise kogu aeg väljakutseid.
Tundub, et viimaste aastakümnete muusikaelu ja -õpetuse tase on Moldovas kõrge, nagu on näidanud Kišinjovi ooperi etendused Eestis või sealt maalt pärit maailma tippu jõudnud viiuldajad Patricia Kopachinskaya ja Aleksandra Conunova.
Vestlesime Radu Ratoiga pärast meistriklassi.
Kuidas teil lapsena tuli mõte just akordioni õppida?
Radu Ratoi: Mu naabrimees võttis mind vahel endaga kaasa üritustele, kus ta mängis elektriklaverit. Mulle hakkas see meeldima. Klaver aga meile koju ei mahtunud, nii valisime mulle akordioni.
Olete õppinud nii Moldovas kui Taanis, kokku kolme õpetaja juures. Kes õpetajatest on teie käekäiku kõige enam mõjutanud ja kuidas?
Ikkagi mu kõige esimene õpetaja Ljudmila Pelin. Tema andis mu mõtlemisele suuna, nõudis kompromissitult välja, mida soovis, töötades kasvõi neli tundi järjest. Jõime vahepeal teed, ajasime juttu ja jälle edasi. Sel perioodil vestlesin temaga vist rohkem kui oma emaga. Hindan teda väga kõrgelt.
Taani Geir Draugsvolli juurde sattusin õppima sellepärast, et Moskvasse mind vastu ei võetud – mul oli liiga vilets pill. See väljapraakimine oli vedamine, sest Moskvas öeldakse sulle viimseni, mida sa pead tegema ja mida ei tohi teha. Mina aga leian, et muusikaotsingutes peab kogu aeg kastist väljas olema, ideid ei tohi pärssida.
Kui palju lapsena harjutasite?
I klassis umbes tund aega, II klassis kaks, III-s kolm ja edasi aina rohkem. Mu õpetaja oli tõesti nõudlik, seda ka enda vastu, ja ma ei tahtnud talle pettumust valmistada. Kord olin töö tegemata jätnud. Õpetaja oli nii pettunud ja pahane, et kiirustas tunnist minema, kukkus ja murdis käeluu. Tema õnnetusest teadasaamine murdis jällegi minus midagi nii põhjalikult, et selline olukord ei kordunud enam kunagi.
Kas valikbassidega akordion on Moldovas levinud instrument või pigem haruldus?
Nüüd juba levinud. Oma akordioni olen aga tublisti ümber ehitanud. Kõik oma viimaste aastate sissetulekud olen pannud oma pilli täiustamisse. Paljude muutuste kohta on mulle enne veendunult kinnitatud, et need pole võimalikud, aga tänaseks olen need kõik sisse viinud. Sealhulgas on pillil täiustatud registrite süsteem, et laiendada diapasooni ja kõlatugevust.
Kuidas olete jõudnud oma mängus nii hämmastava täpsuseni?
Pean väga oluliseks teos ülipõhjalikult läbi uurida, nii tervikuna kui ka detailides. Kõik ideed kirjutan täpselt nooti üles, vahel on märkusi nii palju, et teosest tuleb teha mitu koopiat, et kõik ära mahuks.
Tean äärmiselt täpselt, miks ma midagi teen. Ma ei tugine sellele, kuidas harilikult tehakse, vaid mul on oma põhjendus iga noodi kohta, seda ka väga kiiretes tempodes. Ükskõik, millise detaili kohta küsida, miks ma nii teen, on mul vastus olemas.
Kui raske oli Moldovast tulnuna pääseda rahvusvahelisele areenile? Kuidas see tegelikult juhtus?
Käisin mitmetel konkurssidel, neil on kahtlemata oma mõju. 2018. aastal toimus Leedus Kaunases väga kõrge tasemega konkurss “Coupe Mondiale”, mille endale ootamatult võitsin. Sellele järgnesid juba kutsed mujale.
Teil pole agenti, miks?
Agendiga töötamine paneb liiga suured kohustused, kogu aeg peab esinema. Mulle on kõige olulisem, et saan lihvida kvaliteeti ja anda kõrgetasemelisi kontserte. Võimalusi on mul piisavalt (praegugi sügisel on Ratoil keskmiselt kaks soolokontserti nädalas eri riikides). Vajadusel võtan vahepeal mõne nädala vabaks.
Mis on teie meelest rohkem esiplaanil, kas tehnika või muusika sisu?
Muusika ikka! Aga ilma tehnikata ei saa ka kuidagi. Mida sa teed oma suurte ideedega, kui puudulik tehnika ei võimalda neid kuuldavale tuua?
Märkasin, et te asetate tihti käe pillile ülaltpoolt, mõtlesin, et kas see on mingi rituaal?
Vabadus. Selliselt lähenedes vajutan klahvi hoopis teisiti, pehmemalt. Paljud arvavad, et klahvi vajutamine ongi lihtsalt vajutamine. See pole nõnda. Vajutada võib väga erinevalt, kõla muutub täiesti.
Kas teete ka sporti, et vastu pidada? Käite jõusaalis näiteks?
Ei, akordionimänguga olen kasvatanud endale korralikud lihased. Väga palju sõltub ka keha asendist mängu ajal. Sellega olen tegelnud terve oma mängimise aja. Kontserdil ma sellele ei mõtle, küll aga ettevalmistustöö käigus protsessis.
*
Kommentaari andis ka Moldova suursaadik Eestis Eugen Caras.
Milline on praegu olukord Moldaavia kultuuris tervikuna?
Eugen Caras: Moldovas on praegu käimas väga intensiivsed ja dünaamilised muutused. Riigi moderniseerimine mõjutab ka kultuuri. Oleme tunnistajaks sellele, kuidas viimasel paaril aastakümnel kujunenud kultuur sulandub uute suundumustega, tõenäoliselt on see asjade loomulik käik igas ühiskonnas. Traditsiooniliselt on Moldoval olnud mitmeid väljapaistvaid kunstnikke, samuti on rahvamuusika ja -tants olnud väga armastatud. Paljud teavad Joc-rahvatantsuansamblit. Teatrid on samuti väga populaarsed, esinedes nii kodumaal kui ka rahvusvahelistel festivalidel. Meil on tugev kiindumus kirjanduse vastu, kus eristuvad eri põlvkondade luuletajad ja kirjanikud.
Üks üldine probleem on kindlasti kultuuri rahastamine. Riigil on küll oma ressursid, kuid need ei ole piisavad, seetõttu on oluline koostöö nii kohalike fondide kui ka rahvusvaheliste partneritega.
Milliseid võimalusi näete edasiseks Eesti-Moldova kultuurikoostööks?
Näen väga häid väljavaateid. Esiteks paistab mulle silma Eesti suur huvi kultuuri, eriti muusika, tantsu ja ooperi vastu. Seetõttu peaks juba olemasolev koostöö kindlasti jätkuma ja arenema. Teiseks oleks ka Moldova pool huvitatud võõrustama Eesti artiste meie maal. Tunneme teineteist hästi, kuid olen kindel, et meie riikide vahel on veel palju avastamata võimalusi, kuidas üksteise kultuuride kohta rohkem õppida ning suursaatkond töötab selle nimel.