Ajakirja Muusika tänavuses veebruarinumbris ilmus oluline ja ulatuslik kirjutis teemal “Muusikakirjandus ja selle väljaandmine – kunstide vaeslaps.” Paraku pidid kõik toimetuse küsimustele vastanud nentima, et olukord pole kiita. Kaasamõtlejana nõustun minagi sellega, et võiks olla palju rohkem kaalukat ja laiahaardelisemat eestikeelset muusikakirjandust. Räägiti ju selleski küsitluses eri tasandite tõlkekirjandusest, alates spetsiifilistest tekstidest – mõeldes siis Theodor W. Adorno “Uue muusika filosoofiat”, mis on meil nüüd kättesaadav Jaan Rossi tõlkes – kuni heliloojate elulugude ja nende loomingu käsitluseni. Oluliseks tuleks lugeda mitte ainult probleemi iseeneses, vaid näha ka adressaati, kellele üks või teine teos suunatud on ehk siis kes on eeldatav lugeja. Kuigi tööpõld on lai ja nõuab tegijailt suurt missioonitunnet (nagu ka artiklis rõhutatud), on meil siiski olemas ka eesti autorite poolt kirjapandut.
Kui nüüd piltlikult kujutada muusikakirjandust puuna, millel on palju hargnevaid harusid, siis on siin igal harul ja ka igal oksakesel oma funktsioon puu elus olemiseks. Ma pean silmas, et me ei vaja ainult muusikafilosoofiat või heliloojate ja tippinterpreetide loomingu käsitlemist, vaid on olemas ka erinevate pillide ja pillimuusika ajalood ning ka interpreetide endi käsitlused muusika avamisest. Ilma interpreetideta ju looming paberilt ise elama ei hakka, ilma erinevate instrumentide õpetajateta muusikute järelpõlve ei kasva. Austades sügavalt muusikateadlaste tööd, tahan siia kõrvale tuua näiteid sellest kõrvalliinist.
Mu laual on kaks raamatut-sõsarat, või kui teile meeldib rohkem, siis kaks vennakest: Olavi Silla “Arutlused keelpillimängu radadel ehk muusikalis-interpretatsioonilise tegevuse psühholoogia ja didaktika” (ilmunud 2013, väljaandjaks EMTA, raamatu kokkupanijad Mirjam ja Mari Kerem ning Niina Murdvee) ning sama autori “Keelpillimängu ajaloo loengud 2001–2003” (ilmunud 2021, koostajad Niina Murdvee ja Meelis Orgse). Mõlemad raamatud on kujundanud Mari Kaljuste ning viimase on välja andnud juba EMTA kirjastus. Kuigi kummagi trükise pealkirjas figureerib sõna “keelpill”, oleks ekslik arvata, et tegemist on äärmiselt kitsa adressaadiga. Vastupidi, elavat ja positiivset vastukaja nii esimesele kui teiselegi raamatule on tulnud puhkpillimängijatelt, pianistidelt ja ka muidu kultuurihuvilistelt.
Olavi Sild (1949–2003) oli Eesti muusika- ja teatriakadeemia (tol ajal veel Eesti muusikaakadeemia) interpretatsioonipedagoogika instituudi juhataja, seni Eestis ainuke keelpillimängu teooriale, ajaloole ja metoodikale suunatud aspirantuuri Peterburi konservatooriumi juures teaduste kandidaadi väitekirja kaitsmisega lõpetanud viiuldaja. Visionäärina oli tal selge tervikpilt ainete teadmiste kompleksist, mida tulnuks erialaliselt haritud tudengitele muusikakõrgkoolis anda, alates bakalaureusest doktorantuurini, viimane kaasa arvatud.
Selgituseks: tegelikult põhinevad mõlemad raamatud tema loengutel aastatest 2001–2003, mil haiguse tõttu liikumisvõime kaotanud Olavi Sild luges EMTA jaoks linti oma keelpillimängu ajaloo ja didaktika loengud – juba tol ajal pidi häda tõttu kasutama n-ö distantsõpet, sest kiirkorras ei olnud võtta asendajat tema loetud mahukatele ainetele. Ei olnud ka eestikeelset “toormaterjali”, sest teatavasti ei kajasta muusikaloo tunnid alates algastmest kuni kõrgkoolini välja üldreeglina keelpillimängu arengulugu. Siiski, juba enne Silla surma hakkasid kolleegid interpretatsioonipedagoogika instituudist vähehaaval ta enda tungival soovitusel alalõikude kaupa (rakendusmetoodika ja diagnostika loengud/seminarid) tööd üle võtma, kuid karjuv vajadus autentse eestikeelse kirjaliku materjali järele püsis.
Esimeseks pääsukeseks sai Silla eri aegadel ja erinevatele väljaannetele kirjutatud artiklitest koostatud raamat “Mõtterännakud muusikamaastikel” (Tallinn, 2010), mille andsid välja tema tütar ja poeg. Juba need artiklid andsid laiemale lugejale aimu Silla mõttetihedusest ja originaalsusest. Ainsaks puuduseks oli, et raamatut levitati küllaltki kitsas ringkonnas. Sealt edasi viis loogiline tee eespool nimetatud raamatute ilmumiseni, mille algmaterjaliks said Silla perekonna nõusolekul just need ammused salvestised.
Oli selge, et nende loengute raamatuteks vormistamiseks tuli süveneda loengutes nimetatud algallikatesse, lisada vajadusel kommentaare ja täpsustavaid allmärkusi, teha vahel lausa detektiivitööd loengutes viidatud autorite, artiklite või tsitaatide leidmiseks, täiendada tekste täpseid allikaid lisades jpm. Tegime ka katse kasutada automaatset transkribeerimist – kahjuks kasutult, kuna lintide kvaliteet seda hästi ei võimaldanud. Seega tuli lintidelt mahakirjutamist teha jupikaupa, korduvalt kuulates, pannes vähehaaval kokku kogu teksti ning lisades vajaliku info. See on olnud mahukas meeskonnatöö, kuid tulemus on seda väärt ja pakub selget rõõmu.
Raamatu “Arutlused keelpillimängu radadel ...” sisu kaalukam pool haarab “ükskõik-mis-pillile” suunatud teemasid. Sild analüüsib pillimängu kui tegevust, pillimängija võimeid, talendi struktuuri (sh interpretatsioonilist talenti), harjutamise olemust ja režiimi, individuaaltunni ülesehitust, pedagoogilisi stiile ja meetodeid, tööd tehnilise materjali ja muusikateosega jne. Kõik need arutlused põhinevad sügaval uurimistööl – eelnes ju sellele (nagu eelpool mainitud) Silla väitekirja kaitsmine Peterburis ja see on juba iseenesest väärt näitaja. Puht keelpillimängu põhiprintsiipe puudutav osa on alla kolmandiku. Ja nii ongi õige, sest just need “kõigile suunatud poole” vaatenurgad on siiani uuenduslikud ja kõikehõlmavalt ainulaadsed.
Silda lugeda on põnev ja kaasakiskuv, ta mõtlemist ja väljendust iseloomustab seostepõhisus ja nakatav jutustamisoskus, jutt voolab loomulikult ja sundimatult. Kui esimeses, didaktika loengute raamatus (2013) esineb momente, kus lugeja peab tõsiselt oma mõtet pingutama – eriti kui jutt läheb neuroteaduste valdkonda ja selle seostele pillimänguga – siis teine, keelpillimängu ajaloo loenguid käsitlev raamat on sootuks kergemini loetav, aga mitte vähem väärtuslik. Käsitletavad teemad ulatuvad XVII sajandist kaasajani. Kahjuks jäi välja itaalia barokki puudutav osa, mille lindid on teadmata suunas kadunud ja mida raamatu koostajad on püüdnud natukenegi kompenseerida rohkete allmärkuste lisamisega erinevates peatükkides.
Need loengud ei käsitle keelpillidele kirjutatud teoseid enamasti vormianalüüsist lähtuvalt, pigem vaadeldakse teoseid interpreteerimise võimaluste valguses, seega on need valdavalt interpreedikesksed ja analüüsivad pillimängijate mängu nende elu ajaloolisel taustal. Muusikute elulugusid käsitletakse sedavõrd, kuivõrd on vaja näidata interpreetide isikupära kujunemist seda soodustava keskkonna abil. Siin jääb lugejale õhku, et loetu üle järele mõelda, juba eelnenud teabega oma peas seoseid luua, on ruumi uue faktoloogilist materjali avastada, vajadusel seda ka vaidlustades. Raamatute koostajad on lisanud vajalikud viited ja kommentaarid, mille najal saab lugeja ise oma mõtet edasi arendada – on ju kahekümne aasta jooksul, mis on möödunud linti lugemise ajast, tulnud juurde palju uut teavet, eriti vanamuusika puhul.
Imetlen siiralt Silla keelekasutust, oskust rääkida muusikast rikkalikus poeetilises keeles, iseloomustada tabavalt erinevate interpreetide isikupära. Siin sai ta toetuda oma erakordsele kuulamiskogemusele ja -oskusele, mis lubas tal ka soovitada, mida ja kuidas kuulata. Seejuures toetus Sild oma arutlustes (kui pilk läheb kaugemale ajalukku) tema eluajal kasutusel olnud ja mitmes keeles loetud autentsetele algallikatele, mida paljud tänapäeva noored (näiteks vene keele vähese oskuse või vana saksa keele mittetundmise tõttu) lugeda ei saa, aga millest saadud teabe saab kätte nimetatud trükistest. Jääb vaid loota, et need raamatud jõuavad hõlpsasti kõigi lugeda soovijateni.