Pēteris Vasks (s 1946) on teadupärast Läti nüüdismuusika rahvusvahelise kõlapinnaga lipulaev. Millest annab tunnistust ka Tallinna Kammerorkestri ja soome solistide-dirigendi (Marko Ylönen, Lilli Maijala, Juha Kangas) koostöös vastvalminud heliplaat. Ühelt poolt sobitub Vasksi heakõlaline helikeel hästi tänase nüüdismuusika nn uuslihtsa tiivaga. Teisalt võiks helilooja eepiline jutustamisoskus aga meenutada näiteks Sibeliusega seonduvaid rahvusmütoloogilisi muusikalisi saagasid.
Need plaadile salvestatud Pēteris Vasksi kaks instrumentaalkontserti – kontsert nr 2 “Klātbūtne” (“Kohalolu”) tšellole ja keelpilliorkestrile (2011/2012) ning kontsert vioolale ja keelpilliorkestrile (2014/2015) – on valminud ajaliselt võrdlemisi lähestikku. Sellest annab tunnistust ka helitööde kujunditeringi sarnasus ja valdavalt minoorne emotsionaalne toonus.
Erinev on aga solisti positsioon orkestri ees. Kui tšellokontserdis on solistil domineeriv juhtroll ja kohati ta koguni vastandub orkestri tekstuurile, siis vioolakontserdis kasvab solistipartii justkui orkestrikangast välja ning solisti ja orkestri kõlaline sidusus on komponeeritud märksa homogeensemaks.
Teine erisus veel – kui tšellokontserdi esituslik tervikmulje meenutab oma suurte, dramaatiliste fortissimo’tega pigem n-ö suure orkestri kõlapilti, siis vioolakontserdi orkestratsioon ja faktuur on mõneti läbipaistvam ja kammerlikum.
Tšellokontserdi nr 2 avaosa Cadenza. Andante cantabile algab kohe üksinda soleeriva tšello (Marko Ylönen) eepilise kantileeniga, mis vaheldub perioodiliselt ka pizzicato-akordide ja varjatud polüfooniaga. Ylönenil igatahes hästi veenev ja artistlik sisseelamine sellesse eepilisse jutustusse! Keelpilliorkestri lisandudes saavad need eepilised värvid veelgi suurema sügavuse ja tiheduse.
Järgnev II osa Allegro moderato on aga selle helitöö sisuline raskuskese, kus domineerib neoklassikaline motoorika oma tokaatalikult agressiivse karakteriga. Ootamatu pöörde niisugusse “muusikalisse sööstlaskumisse” toob hetkega senise intensiivsuse teisenemine neoromantiliseks, minoorselt hingestatud instrumentaalaariaks. Sellega lisandub kõlapilti hoopis teine ja kontrastne emotsionaalne dimensioon.
Finaali Adagio vormilahendus sarnaneb oma vabalt teisenevate-vahelduvate episoodidega pigem hilisromantilise sümfoonilise poeemiga. Ning Eva-Maria Sumera lühike, kuid efektne vokaliis helitöö koodas toob muusikasse jälle varasema aaria-tunnetuse nagu teose avaosaski. Kiitmata jäi tšellosolisti Marko Ylöneni virtuoosne esitus, aga nüüd sai see punkt ka juba kirja!
Vioolakontsert (solist Lilli Maijanen) on küll neljaosaline, kuid kuulaja tajub tervikut ilmselt kolmeosalisena, kuna teine osa Allegro moderato kasvab attacca kolmandaks osaks Andante sujuvalt üle ning muusikalises kujunditeringis näib avanevat lihtsalt uus, senisest pingestatum ja alteratsioonide-rohkem tasand. Teos on helikeelelt küll tšellokontserdiga võrreldes kammerlikum ja askeetlikum (siin võib aduda isegi viiteid barokkmuusikale), ent kohati ka märksa dissonantsirikkam. Võib öelda, et kuna siin on erinevat muusikalist materjali rohkem ja see vaheldub kiiremini, siis on vioolakontsert ka natuke “kergemini kuulatav” ja muusikalis-dramaturgiline tervik mõneti selgemalt hoomatav.
Lõpetuseks tuleb lisada, et plaadi helirežii (Tammo Sumera) on väga loomulik, nüansirohke, kuid kõlapildilt terviklik. Nii et kõik see, mida Juha Kangas dirigendina on oluliseks pidanud, on tõenäoliselt oluliste kadudeta ka plaadikettale jõudnud.