Minifestival “Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting” leidis aset teist korda. Esimene kord toimus see mullu värskelt avatud Viimsi Artiumis, väiksema mahu ning geograafilise haardega. Tänavu oli esinejaid rohkem ning kolmel päeval astusid lavale muusikud Eestist, Leedust, Lätist, Norrast, Taanist, Fääri saartelt ja USAst. Tegemist oli festivaliga festivali sees – väike jazzipidu toimus nädal aega kestnud kireva kavaga kultuuri- ja kogukonnafestivali “Põhja konn” egiidi all.
Artium on esimese tegutsemisaastaga astunud hoogsal sammul Eesti kultuuripildile, kinnitades, et keskus on oma kolme eri suuruse ja funktsiooniga saaliga sobilik areen väga erineva spetsiifikaga kunstivormidele. Kahtlemata on Artium elavdanud arvuka elanikkonnaga Viimsi kultuurielu. Ka jazzielu, mis on poolsaarel viimasel ajal kaunikesti tihe. Pikka aega toimunud “Viimsi Happy Jazz Festival” küll lõpetas, kuid selle asemele on ilmunud sagedased jazzikontserdid Artiumis ja Oleg Pissarenko kureeritud jazzikontsertide sari. Kindlasti tuleks ja saaks vältida kahe ettevõtmise kattumist – 22. septembril toimusid täpselt samal ajal kontsert Artiumi festivalil ning Marianne Leiburi ja Raivo Tafenau ansambli esinemine “Viimsi jazzi” sarjas Viimsi mõisas.
Villu Veski koostatud “Põhja- ja Baltimaade Jazz Meetingu” kavast jäid kuulamata kaks kontserti festivali avapäeval, kui esinesid Fääri saarte jazziveteran, pianist Kristian Blak ja lauljatar Sofia Rubina. 22. septembril oli kuulajate ees kitarrist Neff Irizarry juhitud All-Stars Baltic Group, liikmeteks trummar Toomas Rull Eestist, kontrabassist Toms Poišs Lätist, sopransaksofonist Kestutis Vaiginis Leedust ja vibrafonist Martin Fabricius Taanist. Puerto Rico juurtega ameeriklane Irizarry on elanud pikemalt Soomes ja tegutseb nüüd Lätis – igati sobilik taust, et panna kokku viie rahvuse esindajatest koosnev ansambel. Bänd oli heal tasemel ja mul pole midagi vastu selle esitlemisele “tähtede ansamblina”. Reklaamtekstis oli ka kirjas, et Neff Irizarry ja Martin Fabriciuse “ideaalselt kokku kõlav duo on märgilise tähtsusega ladina jazzi ajaloos”. Selline hõise on muidugi juba tõesti liiast. Irizarry omaloomingust koosnev kava keskendus latin-jazzi (eelkõige rütmiliste) impulsside kanaliseerimisele kaasaegse jazzi väljendusvahenditesse. Ansamblijuhi kõrval oli grupi mootoriks Toomas Rulli aktiivne, stiilitruu trummimäng, kõige lennukamad soolod esitas saksofonist Kestutis Vaiginis.
Järgmisel päeval oli Artiumi black box’i laval Tanel Rubeni kvintett, millel on värskelt ilmunud album “Every Moment Every Day”. Tähine koosseis seegi: Ruben trummidel, Kristjan Randalu klaveril, Taavo Remmel kontrabassil, Raivo Tafenau saksofonidel ja Kadri Voorand laulumikrofoni taga. Viisik on varem andnud välja kaks plaati: “Kogutud rikkus” (2008) ja “Nõiutud veerandtunnid / Enchanted Hours” (2011), kolmas ootas oma järge 12 aastat. Rubeni omalooming on trummarile omaselt vaheldusrikka meetrika ja keerulise rütmikaga, ometi ei eksponeerinud ta ennast, vaid andis rohkem sõna ansamblikaaslastele. Mõnigi kompositsioon oli meeldejäävalt kujundlik ja oskuslikult vormitud, läbi kumas Ameerika jazzile omast mõtlemist ja lugude struktureerimist ning viiteid USA jazzile tehti ka otseselt: pala “Pass the Trane” oli austusavaldus John Coltrane’ile ja “Hej Monk” Thelonious Monkile. Kadri Voorandi instrumendiks oli peamiselt vokaliis (ja ekspressiivsed scat-soolod), kuid kolmes loos laulis ta ka sõnu (kaunilt intiimne ballaad “Siis kui valgus kaob”, meeleolurohke “Every Moment Every Day” ning meloodiline “Kas tahad ma jutustan laulust”). Kontsert oli kaasakiskuv ning kohalviibijatele kingiti eksklusiivne elamus, sest Tanel Ruben ei osanud pärast kontserti öelda, kas ja millal veel uue plaadi muusikat elusas ettekandes kuulda saab.
23. septembri teine kontsert oli Artiumi suures saalis, kus ruum oli valgustatud boreaalsete virvatulukestega ning esines norra pianist Jan Gunnar Hoff. Mitmekülgse muusikukogemuse ja loomingulise pagasiga Hoff pakkus seekord tunnipikkuse soolokontserdi, kus puudus täielikult jazzi komponent ja domineerisid reinrannaplikud romantilis-ambientsed kõlakaskaadid. Hoff on virtuoosse mängutehnika ja klaari kõlakultuuriga pianist, kuid kontsert hakkas pikapeale mõjuma veidi üheülbaliselt. Tõsi, oli ka publiku kõrvu ja tundekeeli paitavaid vahelepõikeid – üsna tekstitruult esitatud Heino Elleri “Kodumaine viis” ja delikaatselt reharmoniseeritud Arvo Pärdi “Ukuaru valss”.
Usutavasti tuleb “Põhja- ja Baltimaade Jazz Meeting” ka järgmisel aastal. Aga Viimsi elavnenud muusikaelul tasub ka vahepeal silm peal hoida, sest seal on, mida kuulata ja kogeda.