30 värvirikast tegutsemisaastat on tähenduslik number, millega hooaja korraldajatel õnnestus leida väga ilus seos meie nähtava maailma põhikomponendi – valgusega. Füüsikatundidest ja vikerkaare imetlemisest teame, et valge valgus on liitvalgus, mis koosneb eri värvi valgustest, ja vastupidi, erinevate värvidega valgus annab kokku liites valge. Nii olid ka lõppenud hooaja kontsertide kavad koondatud värvide teemadena: “meresinine”, “suitsuhall” jne, ja lõpuks “pärlvalge”, mis seostub muide justkui juhuslikult ka 30. abieluaastapäeva rahvaliku nimetusega “pärlpulm”. Tõepoolest, mõned praegused Pärnu Linnaorkestri muusikud jagavad oma armastust muusika vastu kuulajaga juba 30 aastat orkestri asutamisest saadik 1994. aastal: Anu Mänd (I viiul, kontsertmeister), Tatjana Günter (II viiul), Küllike Küünarpuu (vioola), Heli Sommer (tšello), Aivo Luhaoja (klarnet) ja Olav Kund (löökpillid). Pärnu abilinnapea Ene Tähe kõnest oli liigutav kuulda, kuivõrd väärtustatakse ja toetatakse orkestri tegevust linnavalitsuses ja linna kogukonnas nii kultuurikandja kui ka olulise muusikute järelkasvu motiveerijana. Ilmselt vastab see ka tõele, kuulates hooaja lõppkontserdil orkestri esituses üsna keerukaid ja muusikalist meisterlikkust nõudvaid teoseid.
Paraku tekkis aga tunne, et kontsertide korraldajatele jääb tõsiseks väljakutseks see, kuidas meelitada saali nooremapoolset publikut – on tõesti kahju, kui kõik see ilu jääks enamasti ainult staažikamatele muusikagurmaanidele nautida. Heites pilgu hooaja repertuaarile näeme siiski, et PLO tegutseb innukalt ka selles suunas, korraldades traditsiooniliseks ja populaarseks saanud teema-kontserti “Minu esimene kontsert”, kutsudes popartiste, tellides nüüdisteoseid noortelt eesti heliloojatelt, ühendades muusikat teiste kunstiliikidega ning kaasates Pärnumaa muusikakoolide noori soliste.
Ka selle hooaja lõppkontserdil tuli esiettekandele uudistsükkel eesti heliloojalt – Evelin Seppari “Anagramm-portreed” (2022) metsosopran-solisti Tuuri Dedega, mida ümbritsesid värvideküllased teosed prantsuse impressionistidelt: Maurice Raveli “Couperini haud” helilooja orkestriversioonis (1919) ja Francis Poulenci “Sinfonietta” (1947); juhatas Andres Kaljuste.
Neljaosaline “Couperini haud” (tõlkes ka “hauakivi/hauasammas”) on nõudlik teos nii orkestrile kui ka dirigendile (XVII/XVIII sajandist pärit tombeau-vormis teosed olid loodud lahkunud õpetaja/sõbra mälestuseks). Esimese osa (“Prelüüd”) kiired, voolavad arpedžod ja keerulised rütmilised figuratsioonid nõuavad mängijatelt laitmatut ajastust ja koordinatsiooni ja väga täpset fraaside artikulatsiooni. Oluline on ka tasakaal erinevate pillirühmade vahel ja üldise kõla läbipaistvus, milles joonestuvad välja virtuooslikud ja puhangulised soolod (peamiselt oboelt) ja erineva tämbriga sillerdavad repliigid. Orkestri koosmäng ja soolod õnnestusid tõesti hästi, millele aitas kindlasti kaasa orkestri varasem kokkupuute selle teosega 2021. aastal Kaspar Männi käe all. Süidi teine osa (“Forlane”) kujunes aga käesolevas interpretatsioonis pisut raskepäraseks, kaotades osa oma mänglevusest ja kergusest. Dirigendi tõlgenduses oli märgata suurt ratsionaalsust. See on igati kohane neobarokiliku teose puhul, mis viitab XVIII sajandi prantsuse kunstis valitsevale ratsionalismile ja selgusepüüdlustele. See ratsionaalsus avaldus eelkõige ühtlase tempo hoidmises ilma suuremate või väiksemate agoogiliste kõikumisteta, mis ei lubanud aga meloodia nõtkust piisavalt nautida, tekitas retrospektiivsuse efekti ja distantseeris kuulaja, justkui vormides muusikat raami sisse. Kolmas osa (“Menuett”) kõlas seevastu võluvalt, eriti paeluv oli selle hingestatud meloodia oboe ja flöödi partiides. Süidi hoogne neljas osa (“Rigodon”) näitas veelkord orkestrantide väga häid tehnilisi oskusi ja erinevate pillirühmade koosmängu täpsust. Põnev oli võrrelda kontserdisaalis saadud muljet selle ettekande helisalvestuse ja ka PLO eelmise interpretatsiooni ülesvõttega. Siinkohal peaks mainima, et saali kostis see teos vaiksema ja delikaatsema dünaamikaga. Tundub, et viimases lindistuses oli orkester üles võetud üsna lähedalt ja seetõttu erinebki see saali jõudnud helipildist.
Ootasin huviga Evelin Seppari uudisteose “Anagramm-Portreed” esiettekannet Ilmar Laabani saksa-, eesti- rootsi- ja prantsuskeeletele sõnadele – millise lähenemise leiab helilooja sürrealismi ja absurdsuse piiridel mänglevatele sõnamängudele. Tellimustööna PLO-le ja Tuuri Dedele loodud ulatuslik 7-osaline vokaaltsükkel mõjus kontserdi sisulise ja dünaamilise kulminatsioonina. See andis orkestrile ja solistile ka võimaluse näidata täiel määral kõige tämbririkkamat, tihedamat ja dramaatlisemat kõla võimsate helimaastike loomises (eriti osades “Karl Buchheister”, “Aino Hellat-Tamjärv” ja “Marie Under”), mida rikastasid ka uuemad nüüdismuusika mänguvõtted. Igas portrees oli leitud omapärane tämbripalett, kompositsiooniline võte ja karakter. Laulusolisti partii oli loodud pigem traditsioonilise vokaaltehnika võtmes, aga arvestades Tuuri Dede laia hääleulatust, imetlusväärset pikka hingamist, tämbrilist sügavust ja hääle võimsust olla võrdseks partneriks tervele orkestrile ka kõige intensiivsematel hetkedel. Minu lemmikuks kujunes tsükli viimane osa “Marie Under”, mis justkui säras värvide ebamaise sulamina (tänu ülemhelide kasutamise tehnikatele), tuues sujuvalt esile erinevaid orkestri tämbreid.
Juubeliaasta suvel saab seda orkestrit kuulda mitmes koostööprojektis: Pärnu muusikafestivali “Öökontserdil” ja “Tartu 2024” põhiprogrammi liikumis- ja heaolufestivalil. Palju õnne ja elagu Pärnu Linnaorkester!