Kestab Pärnu Linnaorkestri 30 aasta juubeli hooaeg, mille nad on üles ehitanud inspireerituna värvidest! Värvidega seotud pealkirjad, nagu meresinine, sammalroheline, purpurpunane, päikesekollane, pakub kontserdikülastajale juba enne kontserti mõtisklemiseks miskit muusikaga seoses tavapäratut. Näiteks seekordne kontsert kandis pealkirja “Päikesekollane” ja kava tõesti säras ja sätendas. Valitud sooloteosed kõlasid minu jaoks eriti päikesekollaselt (loe: rõõmsalt ja säravalt). Saali värvinud prožektorid olid samas rohekad ja kuklas toksis mõte, et kas ma näen seda värvi valesti või pole olemas ilusat päikesekollast prožektorivalgust …
Mind rõõmustab läbi mõeldud ja publikule lahti mõtestatud kontserdikava, sest see kutsub kuulama ja inspireerib. Selle kontserdi idee näis lausa mitmetasandilise kohtumiste jadana, kuna põlvkonnad pandi kohtuma lausa kolmel moel. Esiteks esinesid samal kontserdil solistid isa ja poeg Selvadore ja Oliver Rähni; teiseks alustas mõlemat kontserdi poolt eesti helilooja teos ehk onu ja vennapoja, Artur ja Villem Kapi looming; ning kolmandaks ehk veidi otsitud seos, kuid siiski – soolokontsertide autorid Mozart ja Weber olid kahe järjestikuse põlvkonna heliloojad.
Sellele virtuoosidega õhtule oli valitud soleerima kaks Islandil elavat Eesti muusikut, keda me Eestis liiga sagedasti ju kuulda pole saanud; ma ei mäletagi, et oleksin neid päriselus kuulnud. Klarnetist Selvadore rääkis enne kontserti, et esineb oma poja Oliveriga samal kontserdil lausa esimest korda.
Pärnu Linnaorkester on ilusa kõla ja väga hea koosmänguga kollektiiv. Artur ja Villem Kappi oli põnev järjest kuulata – mõlema teosed olid lühikesed ja mõjusid isutekitajatena kontserdipoole põhiteostele, soolokontsertidele. Artur Kapi “Fugato ja Andante Cantabile” kõlas poeetiliselt, veidi isegi pateetiliselt, sobitudes suurepäraselt vabariigi aastapäeva järgsesse meeleollu. Villem Kapi “Eleegia” on aga justkui kaunis pisike maal, värvi poolest kõige lähemal muinasjutulisele samblarohelisele.
Mozarti klarnetikontsert on klarnetistidele ehk üks kõige kaunimaid teoseid, mis üldse loodud. Minu lemmik on see küll, ja tõeliselt päikesekollane. Dirigent Mikk Murdvee oli tundlik, andis solistile vabaduse radu valida ja silma paista, Selvadore Rähni mängis kristalselt puhtalt ja täpselt ning vahepeal ka orkestrit toetades. Kuulajana oli huvitav jälgida, kuidas solist pauside ajal oma pilliga pidevalt midagi asjatas ja seda puhastas. Ilmselt oli see vajalik, et kõik parimal kombel õnnestuks.
Mõtisklesin muusikaõhtu esimese poole ajal sellele, et 29. veebruar on omapärane kuupäev, mida justkui polegi olemas. Mozarti ajastuga on veelgi enam nõnda – seda ei ole enam ammu ja muusikat võib näha portaalina, mille kaudu korraks ajas rännata. Adagio viis rändama, kaotas kõik muu ümbert ära, muusikarajale jäi vaid klarnetikontsert A-duur, mina ja muusikud, mida mööda me kõik hanereas läksime, üksi ja koos, eraldi ja korraga.
Eesti publikule on märgilise tähtsusega siin esmakordselt kõlanud Carl Maria von Weberi klaverikontsert. (Kui see fakt kavalehel kirjas poleks olnud, ega siis ei usuks!) See nooruslik, särav, virtuoosne ja romantiline teos sobis suurepäraselt just selliselt, väiksema koosseisuga orkestriga esitamiseks. Teos on pianistile tõeline pidu – saab nautida sillerdusi, sädelust ja orkestriga koosmängu mõnu. Oliver on väga hea ansamblitunnetusega, tema ja dirigendi ühtne hingamine jäi silma ja kõrvu. Oliver mängis ka lisaloo – oma loodud kontsertvalsi, mis oli mõnusalt tehniline, samas muusikaliselt põhjendatud, hea vormitundega ja eredalt esitatud pala.
Rõõmuga kuulaks muusikuid Rähnisid uuesti ja kuna mõlemad tegelevad ka heliloominguga, siis miks mitte ka nende loodud teoseid.