Tundub, et Serbias leidub muudki kui legendaarsed korvpallurid ja imetlusväärsed tennisetähed. Nagu vapustav viiulivirtuoos Nemanja Radulović. Võrdlus sporditemaatikaga pole juhuslik – naeratavat jeekimit meenutav artist oskab kruvida temposid sellistele kõrgustele, et tekib kiusatus stopperi järele haarata. Pakun, et Tšaikovski armastatud viiulikontserdi finaali ülikiire tempo puhul peab isegi legendaarne Jascha Heifetz käesoleva artikli kangelase ohjeldamatule lennukusele alla vanduma. Loomulikult ei saa viimseni lihvitud instrumendivaldamist mõõta vaid olümpiadeviisiga citius, altius, fortius (kiiremini, kõrgemale, tugevamini) – kunstis on õnneks ka sügavamad hoovused.
Nemanja Radulović on kindlasti üks neid kunstnikke, kes ei jäta kedagi külmaks ning kelle persoon ja interpretatsioon jagavad muusikasõpru eri leeridesse. Tema muusikale võib kas täielikult anduda või leida ennast raevu ja meeleheite äärel.
Kas Radulović, viies kuulajaid hüpnoosi nagu šamaan, on klassikalise muusika messias või hoopis kuradi käsilane, kes on müünud kiirete sõrmede ja perfektsionismi eest oma hinge?
Et mõista paremini erakordset nähtust viiulimuusika parnassil, peatuksin põgusalt tema kujunemise teekonnal.
Nemanja Radulović sündis 1985. aastal Niši linnas toonases Jugoslaavias, praeguses Serbias. Viiuliõpinguid alustas ta üldlevinud kriteeriumite järgi suhteliselt hilja – seitsmeaastaselt, kuid kiindumus pillide kuningannasse tekkis kohe peale esimesi poognatõmbeid. Edasine areng kulgeb uskumatus tempos, nagu oleks serbia nooruk kehastunud tõeliseks muistendi heeroseks. Julgustatuna oma muusikalembesest perekonnast, astus ta kohalikku muusikakooli, kus avastati, et Nemanjal on absoluutne kuulmine. Kolmeaastane õppetsükkel läbiti kahe nädalaga (!) ja kuus kuud pärast viiuliga alustamist tegi ta oma esimese avaliku debüüdi, esinedes Vivaldi viiulikontserdi solistina!
Muusika oli noore viiuldaja ja tema pere jaoks alati nagu hapnik, nii õnnelikel aegadel kui ka Jugoslaavia sõdade rusuvatel aastatel. “Minu ema oli arst, ta töötas rindel, päästes inimelusid, seega olime me sõjast vägagi teadlikud,” meenutab Radulović. “Muusika aitas hoida vaimu virgena, see tekitas kasvõi hetkelise õnnetunde. Neil aastatel adusin ma esimest korda, milline jõud on muusikal. See on midagi, mida ma ei unusta kunagi.”
1990ndate lõpus võttis noor helikunstnik tunde Joshua Epsteini juures Saarbrückenis ja õppis Belgradi kunstiülikoolis Dejan Mihailovići viiuliklassis. Viimast meenutab Nemanja eriti sooja südamega: “Mihailović oli kuulsa David Oistrahhi õpilane, väga intelligentne ja avatud meelega mees. Ta ei surunud meile midagi peale, vaid suunas nii, et igast tema õpilasest kujuneks kordumatu isikupäraga kunstnik.” Järgnes kaks suurepärast aastat Pariisi konservatooriumis viiuldaja ja näitleja Patrice Fontanarosa juhendamisel. Tema tunnid võisid kesta mitu korda kauem, kui ette nähtud, ja kohal viibis kogu klass! Ta ei pressinud kunagi peale enda aplikatuure ega strihhe, vaid andis tudengitele valida mitme variandi seast. Patrice uskus minu meelest millessegi väga olulisse: kui tahad midagi mängida, aga mõtled, kas oled selleks võimeline, siis sinu kindel veendumus mõjutab nii tehnilist sooritust kui ka kunstilist küpsust.”
Interpreete ja muusikasõpru ikka huvitab, kuidas maailmalavadel gastroleeriv virtuoos ennast vormis hoiab ja esinemisteks valmistub. Radulovići meetodid on tavapärasest küllalt erinevad ja kutsuvad esile kergendusohke neil, kes pole heliredelitega sinasõber – ükski õpetaja lihtsalt ei nõudnud neid, esimene viiulipedagoog andis oma õpilastele kaks erineva karakteriga etüüdi, mida osati unepealt, ja see oli kõik! Õpingute põhiosa moodustas eale tunduvalt raskem kontsertrepertuaar, mida hakati üheskoos läbi närima. Näiteks üheteistaastaselt omandas Nemanja viiulimuusika ühe nõudlikuma sooloteose, Ernsti “Suve viimne roos” – toona õpitu on nii hästi meeles, et natuke tööd ja teos saab taas esinemisküpseks!
Üldlevinud tavast erineb seegi, et kontserdi eel ei harjuta Radulović mitte esitusele tulevat teost, vaid soojendab end üles armastatud Bachi ja Mozarti helidega. Vastukaaluks ülitihedale kontserttegevusele, salvestamistele, ideede genereerimisele ja harjutamisele tasakaalustab artist oma muusikalist elu jooga, meditatsiooni, spordi ning sõprade seltsis ajaveetmisega. Turneedel olles tuleb füüsilised treeningud paraku sageli pausile panna, kuna reisigraafik ei sõltu alati esineja harjumustest. Suhtlemine näost näkku kallite ja oluliste inimestega on tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul eriti hinnaline – oskus mõista ja jagada teiste tundeid, kogeda vahetuid emotsioone. Inimene pole loodud üksi olema ega vaatama järjepanu vaid arvutiekraani. Ja kakskümmend päeva puhkust ilma pillimänguta, see teeb head nii mängijale kui ka viiulile!
Laulja instrumendiks on tema hääl, särava pianisti instrumendiks ühe käe sõrmedel üles loetud hinnatud klaveribrändid, kuid keelpillisolistide, iseäranis tippviiuldajate puhul on instrumendi teema palju põnevam, kuna võimalusi on piiramatult, alates hinnalistest itaallastest kuni kaasaja meistrite suurepäraste töödeni. Radulović mängis pikka aega prantsuse meistri Jean-Baptiste Vuillaume’i viiulil, mida ta jumaldas. Kuid spontaanse natuurina lõpetas ta partnerluse “hinnatud prantslasega” peaaegu päevapealt – selles helis oli midagi, mis talle enam ei sobinud, pill ei reageerinud viiuldaja tunnetele, tekitades lausa füüsilist vastumeelsust. Peaaegu juhuslikult sattus tema teele aga XIX sajandi anonüümse prantsuse meistri viiul: “Praegu sobib see mulle suurepäraselt, olen väga rahul! Selle kõlavärvid meenutavad vioolat, toon võib olla pehme, kuid samas ka sügav,” iseloomustab Radulović.
Serbia-Prantsuse viiulikunstnik on nõutud esineja maailma kontserdilavadel nii solisti ja kammermuusikuna ansamblis The Devil’s Trills kui ka viisteist aastat tagasi oma loodud keelpilliorkestriga Double Sens. Oluline on olla hästi ette valmistatud ja juhus võib samuti uksi avada, siit üks hea näide. Nemanja Radulović tegi oma rahvusvahelise läbimurde 2006. aastal, asendades Maksim Vengerovit Beethoveni viiulikontserdi solistina koos Prantsuse Raadio orkestri ja dirigent Myung-Whun Chungiga. Ettekanne pälvis nii publiku kui kriitikute üksmeelse heakskiidu. Just professor Patrice Fontanarosa julgustas omal ajal noort talenti Pariisi õpingute ajal töötama Beethoveni kontserdi kallal erinevate konkursside finaale silmas pidades, kuigi see pole teos, mida tavaliselt valitakse, et finalistid särada saaksid. Veel öeldi Nemanjale, et oled liiga noor muusikalise Mount Everesti vallutamiseks. Viiuldaja meenutab: “Kui ma pärast Jugoslaavia sõdu Prantsusmaale jõudsin, siis mõistsin, et selles teoses on nostalgiat ja melanhooliat, mis mind juba noorena sügavalt liigutas.”
Peale 2006. aasta läbimurret debüteeris ta järgmisel aastal Carnegie Hallis rahvusvahelise “Rising Stars” kavas. New York Times polnud epiteetidega kitsi: “Hämmastav debüüt ... publik juubeldas sajaprotsendiliselt!” Sellest perioodist alates surfib Radulović muusika olümpose harjal. Ma ei hakka loetlema tema arvukaid auhindu, tipporkestreid, kelle ees ta soleerib, ega saale, kus teda ootab vaimustunud publik – need faktid leiab huviline lugeja ise üles. Mulle pakuvad huvi tema kui ereda isiksuse ja kultuuride ühendaja mõtted, inimeseks ja muusikuks olemine laiemalt. Radulović lisab: “Mulle väga meeldib Ysaÿe muusika, see on ülimalt ekspressiivne, samuti Bartók ja Bach on minuga alati, iga päev ... oleks tore need kolm heliloojat kokku tuua! Üldse meeldib mulle luua seoseid erinevate nähtuste vahel, teen seda spontaanselt ka oma eraelus: püüan alati inimesi omavahel kokku viia, kõiki kokku kutsuda! Ehk on see seotud minu minevikuga – olen pärit riigist, mille kultuur on mitmekesine ja rikas, nii idamaiste kui Austria-Ungari mõjutustega, see on sümbioos lääne ja balkani mentaliteedist. Kui ma oma teekonnaga Pariisi jõudsin, hakkasin looma ja tekitama uusi seoseid.”
Originaalsete esituste, erinevate muusikastiilide ühendamise ja põnevate arranžeeringute poolest on hinnatud tema albumid (CD-plaadid). Radulović sõlmis 2014. aastal eksklusiivse lepingu Deutsche Grammophoniga. Selle brändi all on ilmunud mitmeid tunnustatud albumeid, nagu Echo Klassiku auhinnaga pärjatud “Journey East” (2015) – siin kõlavad tuntud lühipalad slaavi, ungari ja armeenia heliloojatelt. See on väga isikliku tunnetusega helikandja, mille artist on pühendanud oma emale. Äramärkimist tasub aasta hiljem ilmunud album “Bach”. Kui kaasajal on barokkmuusika esitamise heaks maitseks romantiliste liialduste nagu lopsaka vibraato ja pateetiliste fraaside vältimine, siis ajakiri Gramophone iseloomustab Radulovići ning tema ansamblikaaslaste Bachi tõlgendusi järgnevalt: “Vibraato? Absoluutselt. Portamento’d? Jah. Tempo ja meetrum? Olgem põnevil! See ei ole ülepingutatud ja mahub baroki esitusraamistikku. Ometi valitseb siin vabaduse vaim ja tulemuseks on kirglik ettekanne, mis toob suure Bachi taevast maa peale, tagasi nähtavasse inimlikkusesse.”
CD-l “Tshaikovsky” (2017) saab nautida lisaks briljantsele viiulikontserdile ka “Rokokoo variatsioone” uues kuues – vioola, klaveri ja keelpilliorkestri Double Sens värskes seades. Kuulasin huviga seda versiooni. Radulović on võlur ka altviiulil, kuid klaveripartii tekitas küsimuse, kas olen ootamatult sattunud balletiklassi, kus baleriinid stange najal graatsiliselt jalgu hõljutavad – see seade mõjus kuidagi meelelahutuslikult … Eelistan siiski “Rokokoo variatsioone” originaalis, soleerivaks pilliks tšello.
Eri rahvuste muusikalist koloriiti sünteesib viiulivirtuoos 2018. aastal ilmunud
CD-l “Baïka”. Plaadi pealkiri tähendab serbia keeles “lugu” või “muinasjutt”, mis ketrab helilõnga Hatšaturjani Armeeniast, Rimski-Korsakovi Bagdadist ja Aleksandar Sedlari Mustast merest. Kriitikud on iseloomustanud albumit kui vulgaarset, agressiivset, kuid samas ka ülimalt poeetilist. Radulović maalib laia poogna-pintsliga kõlapannoosid nagu täiendaks juba olemasolevat, kui aga teraselt jälgida Hatšaturjani viiulikontserdi või trio partituuri, siis on esitus vägagi autoritruu. Laia kuulajateringi kõnetav “Šeherezade” paelub värske arranžeeringuga viiulile, klaverile ja kammerkestrile, kus sooloviiuli osa on tunduvalt ulatuslikum kui Rimski-Korsakovi orkestriteoses. Vere vemmeldama ja südame põksuma löövad Sedlari humoorikad seaded türgi folkloori motiividel. Kindlasti tasuks neid töötlusi ka Eestis esitada, meil on ju uhke (noorte) viiuldajate plejaad, mitmeid keelpilliorkestreid ning suurepäraste pianistide muljetavaldav kontsentratsioon!
Kõlab klišeena, aga paraku on nii, et kõik siin elus ei sõltu ainult meist. Koroonapandeemia. Normaalne (kontserdi)elu seiskub. Enda eksistentsi õigustamiseks ja vaimu virgena hoidmiseks toimuvad online-kontserdid erinevatel platvormidel, mõnel muutub armastatud hobi põhitööst olulisemaks, polnud harvad juhtumid, kus raske südamega erialagi vahetati. Meie loo kangelasel möödus see aeg pereringis. Ta püüdis ka harjutada, kuid selleks polnud tuju ega motivatsiooni. Nemanja lasi fantaasial lennata, et mõtiskleda tänapäeva, mineviku ja tuleviku muusika üle, jõudes veelgi julgemalt maailmamuusika lätete juurde. Koostöös Aleksandar Sedlari ja ansambliga ilmub 2022. aastal lockdown’ist sündinud Warner Classicsi album “Roots” (“Juured”), siin kasutab Radulović uusi mängutehnikaid, näiteks pruugib mediaatorit ja imiteerib viiulil eri maade rahvapille, väga nauditav on ansambliliikmete vahetu mängurõõm.
Kui XIX sajandi klaverilegend Ferenc Liszt esines Tartus, siis omaaegne viiulitäht Niccolò Paganini Poolast põhjapool ei gastroleerinud. Detsembris on meie publikul haruldane võimalus osa saada “XXI sajandi Paganini” Nemanja Radulovići kontserdist Tallinnas koos keelpilliansambliga Double Sens. Inspireerivas koosluses musitseerivad Nemanja lemmikmuusikud nii Prantsusmaalt kui Serbiast. Koos esinetakse maailma mainekates saalides ning salvestatakse palju kaasahaaravat muusikat stiilsetes seadetes. Neid ei ühenda mitte ainult soov koos lava jagada, vaid Nemanja ja Double Sens on kui pere ja mõttekaaslased!