Juba poolteist aastat muusikalise tõmbekeskusena säranud ja end suurepärase kontserdisaalina tõestanud Mihkel Lüdigi saal on jõudnud tuua publiku ette ligi kakskümmend külaliskontserti, kus on esinenud Eesti väljapaistvad ja rahvusvaheliselt tunnustatud artistid ja kollektiivid. Pärnumaal 1880. aastal sündinud ja 1934–1958 Vändras elanud helilooja, pedagoogi ja dirigendi Mihkel Lüdigi auks nimetati 2. veebruaril 2023 kontserdisaaliks Vändra gümnaasiumi renoveeritud vana õppehoone juugendlik aula, millega alustati ka kontsertide professionaalset korraldamist: kontserdisaali avamisel esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel.
1913. aastal Vändra rahva hariduse seltsi kogutud raha eest ehitatud hoonet hakati kasutama gümnaasiumina 1922. aastal ja see tähistab tänavu 102. tegutsemise aastat. Kooliaula kontserdisaalina kasutusele võtmise ja kontserdisarja idee autor on Aivar Mäe, kes juhatas enamasti ka õhtuid informatiivsete ja humoorikate kommentaaridega ise sisse, mis lõi saalis sooja, sõbraliku ja avatud atmosfääri, maandas publiku ootusärevust ja akadeemilist pinget kohtumisel kõrgetasemelise muusikamaailmaga. Kontserdisarja korraldajad on Põhja-Pärnumaa vald, Vändra kultuurimaja ja Vändra gümnaasium. Tänu saali parandatud akustikale (akustik Linda Madalik) ja uudsele tehnikale võimaldab kuni 300-kohaline saal läbi viia nii akustilisi kui ka võimendatud kontserte.
Noore kontserdisaali puhul on iga sündmus erakordne ja siinkirjutajal oli suur rõõm viibida 2024. aasta kevadhooaja muljetavaldavatel muusikaõhtutel.
8. veebruaril, uue aasta avakontserdil, täitus saal esmakordselt sümfooniaorkestri helidega, kui esines Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Erilisust lisas kindlasti ka see, et orkestrit juhatas kontsertmeistrina hinnatud viiuldaja Florian Donderer, kes tuli Eestisse nädalaks, et anda kaks kontserti: Vändras Lüdigi saalis ja 9. veebruaril Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Esimesena kõlas Felix Mendelssohni vanema õe Fanny Mendelssohn-Henseli (1805–1847) “Avamäng” C-duur. See on helilooja ainuke orkestrile kirjutatud oopus üle 450 teose seas, kus enamiku moodustavad laulud ja klaveripalad. Avamäng on loodud 1830–1832 ja avaldati esmakordselt 1994. aastal. Seetõttu on see suhteliselt uus teos orkestrite repertuaaris ning Eestiski vähe tuntud. Romantilise helikeelega ja klassikalise sonaat-allegro vormi joontega meisterlik puhanguline ja samas lüüriline heliteos on täisväärtuslik sümfoonilise muusika näide ning on kahju, et naishelilooja piiratud võimaluste tõttu ei saanud ta oma ilmset sümfooniku annet edasi arendada. Teose esitus ilma traditsioonilises mõttes dirigendita oli samuti põnev ja nauditav. Orkestri kontsertmeistrina püüdis Florian Donderer leida muusikale kõige õigemat ja loomulikumat lähenemist nii detailides kui ka suuremas plaanis nii, et kõik orkestrandid mõistaksid seda ühiselt, samas kaotamata individuaalsust. Orkester mängis innukalt, eri pillirühmad suhtlesid omavahel intensiivselt, kõik pidid jälgima kõiki, luues terviku, milles oli tunda, nagu oleks igal pillirühmal samal ajal ka täisväärtuslik õigus oma initsiatiivile. Kontsertmeistri energialaeng, väljenduslik kehakeel ning stiilitundlik muusika kujundamise oskus suunas ja vormis orkestri mängu ühtseks ja elavaks tervikuks. Florian Dondereri vaimukat viiulimängu sai imetleda Mozarti viiulikontserdis nr 5 A-duur ning lisapalana esitatud Bachi partiita nr 3 “Prelüüdis”. Tänu kaunile toonile, perfektsele intoneerimisele, virtuoossusele ja nõtkusele fraaside kujundamisel, muusika sügavale mõistmisele ning muusiku emotsionaalsusele sündis liigutav ja samas elegantne ja elav esitus, mis teenis palava aplausi ning tõstis publiku püsti seistes oma vaimustust ja tänu avaldama.
21. veebruaril tõi Vändrasse oma laulude ja solistide sära vokaalansambel Estonian Voices. Kontsert oli nagu kollaaž ning publik sai ettekujutuse muusikute laiast stiilide ampluaast, lauljate meisterlikest vokaaloskustest, huvitavatest arranžeeringutest ja omaloomingu mitmetahulisusest. Kõlasid lood peaaegu igale maitsele, kus kohtusid jazzi, popmuusika, räpi ja rahvalaulu helimaailmad. Kahjuks oli vähem arvestatud inimestega, kes hindaksid kontserti kui tervikut ning stiilide paljususe taga jäid ansambli enda muusikalised eelistused justkui avamata. Publiku lemmikud tundusid olevat rahvalauluseaded, siinkirjutajale aga jazzilikud lood ning iga laul sai sooja vastuvõtu. Eriti võimsana, lausa vulkaanilise muusikalise emotsionaalsusega paistis silma ansambli liider Kadri Voorand, kelle plahvatusohtlikkuse piiril olev andekus avaldus täiel määral nii improvisatoorsetes sooloosades kui ka tema arranžeeringus Curly Stringsi draama-loost “Kättemaks”.
9. märtsil köitsid kuulajaid laulja ja helilooja Vaiko Eplik ning näitleja ja lavastaja Priit Võigemast, keda võeti esimestest minutitest omaks kui väikesest kohast pärit eesti poisse. Nende pikaajalise sõpruse ja koostöö tulemusena sündis laval muhe muusika ja juttude sümbioosne performance, milles oli tunda spontaansust, välkkiiret reageerimist esinejate omavahelises suhtluses ning väga head muusikalist kokkusobivust. Humoorikate mõttearendustega vaheldudes pani mõlema esineja meeldiv vokaal, temperamentsus ja artistlikkus ja samas häälte kerge tämbriline erinevus kitarride saatel kõlama nii lugusid 90-ndate noorpõlvebändi Joyguns repertuaarist kui ka hiljem loodud laule. Joyguns jätkab oma tegevust pärast 25-aastast pausi ning on salvestanud ka heliplaadi. Siinkohal tuleb meelde esinejate üks teinegi mahukas koostöö, mille vahvat tulemust on näinud enamik eesti lapsi ja nende vanemaid: Elen Niidu 1971. ilmunud tekstil ja Edgar Valteri joonistustel põhinevat 2013. aastal valminud animafilmi “Suur maalritöö”, mille muusika lõi Vaiko Eplik ja laulis sisse Priit Võigemast koos Mari Pokineni ja Rapla laulustuudio õpilastega.
22. märtsil jõudis Lüdigi saali Eesti Rahvusmeeskoori 2023. aasta kevadel valminud kava Rein Rannapi Ruja ansambli lauludest Siim Aimla, Riivo Jõgi ja Kuldar Schütsi leidlike arranžeeringutega Mikk Üleoja juhatusel. Väga hea kajastuse sellest kavast on juba jätnud Pärtel Toompere oma artiklis “Tõsine töö kannab vilja” (Muusika, 2023 nr 6). Vändra kontserdi tegi erakordseks aga see, et helilooja lõi ise pianistina kaasa. Niigi vägevale meeskoori kõlapildile lisas autor omalt poolt klaveril veelgi intensiivsust, rütmilist tihedust ja dünaamikat, nii et tekkinud sünergia kerkis lausa laeni – õnneks oli saali lagi kõrge. Rannapi orkestraalne, kujundlik, improvisatoorne, impulsiivne, virtuoosne ja samas tundlik klaverikäsitlus lisas armastatud lugudele uusi tämbreid ning kõlavärvidele uusi dimensioone. Publiku vastuvõtt oli kuum ning peaosalised Mikk Üleoja ja Rein Rannap said kumbki suure kimpu valgeid roose.
12. aprillil lõpetas Lüdigi saali kevadhooaja eesti soprani Mirjam Mesaku ja poola pianisti Ewa Danilewska duo. Nagu Florian Donderergi, tuli laulja Eestisse vaid korraks, liikudes oma trajektooril Inglismaalt Saksamaale väikese vahepeatusega Vändras. Veel 11. aprillil osales ta Londonis Sergei Rahmaninovi koorisümfoonia “Kellad” ettekandes koos kuningliku filharmoniaorkestri ja laulusolistidega Vassili Petrenko juhatusel. Ja edasi läks laulja Münchenisse, kus Baieri riigiooperi solistina ootavad teda sellel aastal ees järgmised lavastused: Verdi “Don Carlos”, Šostakovitši “Nina”, Verdi “Trubaduur”, Wagneri “Parsifal”, Korngoldi “Surnud linn”, Wagneri “Reini kuld” ning Humperdincki “Hans ja Grete”. Vändra südamlikul muusikaõhtul jagas lauljanna publikuga oma lemmikaariaid Händelist Puccinini ning pajatas oma muusikuteest. Tema loomulik ja siiras olek nii muusikas kui ka kõnes koos imetlusväärse nüansirikka ja paindlikku vokaaltehnikaga ning esitatud karakterite läbitunnetamisega kinnitasid, et meie ees oli tõesti kõrgtasemel Euroopa laulja. Isegi kõige keerulisemad retsitatiivid kõlasid väga loomulikult ja värskelt, nagu äsja sündinud, rääkimata aariatest. Laulja kaunist laulmist ja näitlemisoskust saavad austajad nautida DVD-l: peaosas filmis “Orphea in Love” (2022) ning lavastuste salvestistel “Korngold: Die tote Stadt” (2019, Bayerische Staatsoper) ning “Mavra/Iolanta” (2019, Cuvilliés-Theater München). Loodame, et esimest neist saame varsti näha ka eesti kinodes (Tallinnas juba 11. juunil – Toim.).
Kevadhooajale tagasi vaadates võib nentida, et kõik kontserdid läksid täissaalile ning publik võttis sarja palavalt ja tänuga vastu – kedagi ei tahetud ära lasta ilma lisapalata. Kohalike kõrval oli publikus ka palju neid, kes tulid kontserdile mujalt üle Eesti. Auditooriumi suurest huvist räägib ka see, et sügishooaja passid on juba üle 85% läbi müüdud. Saali akustika tundus väga hea nii sümfooniaorkestri ja meeskoori kui ka kammerlikumate koosseisudega kontsertidel.
Uute kohtumisteni Vändra Mihkel Lüdigi saalis!