Pärnu rahvusvaheline ooperimuusika festival “PromFest”: Jules Massenet’ ooper “Tuhkatriinu“. XIII Klaudia Taevi nimeline rahvusvaheline noorte ooperilauljate konkurss 10.–15. septembril Pärnu Endla teatris.
Kui elada sellel maamunal veidi üle kaheksa kümnendi, tajudes täie teravusega muutusi kõiges, nii mentaliteedis, rahaga seonduvates prioriteetides, ja nähes ängistavaid ja uskumatuid sõjaõudusi Euroopa pinnal, siis mõjub kummastava kontrastina tervendavalt ja lootusrikkalt fakt, et selline hulk – vist ligi 150! – noort on pürgimas kõigest hoolimata suurde MUUSIKASSE ja seda mitte just kergete kilda kuuluva professiooni kaudu, nagu seda on klassikaline laulmine. Jutt on Klaudia Taevi nimelisest noorte lauljate konkursist.
See ei ole kindlasti ainuüksi minu ega liialdatud seisukoht. Et saada tõeliselt heaks laulvaks muusikuks ja maailmalavadele pürgijate konkurentsis läbi lüüa – see eeldab meeletult sihipärast ja kirglikku pühendumist, oskust ning arusaamist, mida tähendab igapäevane töö endaga, mitte ainult hääle kultiveerimisel, vaid ka silmaringi igakülgsel arendamisel.
Kuna olen kuulanud vist enamikku eelmistest Taevi konkurssidest ja näinud ka suuremat osa neile järgnenud ooperilavastustest, siis nõustusin avaldama oma muljeid kuuldust-nähtust. Väärib imetlust, et nii väikeses linnas nagu Pärnu on suudetud traditsiooni elus hoida nii kaua, et tänavu jõuti juba 13. korrani!
Žürii etteotsa on suudetud kutsuda maailma lavadel suurt karjääri teinud kunstnikke, nagu Barbara Hendricks, Edda Mozer, Jevgeni Nesterenko, Ileana Cotrubas, Teresa Zylis-Gara, Irina Arhipova, Sergei Leiferkus, Dolora Zajick, Cynthia Makris. Ja nüüd bulgaarlanna Vesselina Kasarova, suurepärane laulja ja muusik (on tal ju ka pianisti haridus!), kellel seljataga juhtivad metsosoprani rollid pea kõikides Euroopa ooperimajades. Siinjuures ei saa jätta mainimata, et ta oli žürii ainuke naissoost liige, mille ta ka ise oma lühikeses pöördumises diplomite kätteandmisel finaalis ära märkis!
Printsiip anda võitjatele võimalus laulda kahe aasta pärast nende valitud ooperis, on maailmas ainulaadne. Ainuüksi publiku ette toodud ooperite nimistu on rohkem kui aukartust äratav: Verdi “Rigoletto” (2003), Rubinšteini “Deemon” (2005), Bizet’ “Carmen” (2007), Massenet’ “Thais” (2009), Verdi “Attila” (2011), Rimski-Korsakovi “Tsaari mõrsja” (2023), Verdi “Aida” (2015) ja “La traviata” (2017), Bellini “Kapuletid ja Montekid” (2019), Rossini “Türklane Itaalias” (2021) ja nüüd Massenet’ “Tuhkatriinu” (2023).
Kuulanud tänavuse konkursi III ja IV vooru Pärnu teatris (esimene valges, teine teatrisaalis) ning “PromFesti” TV vahendusel nii II kui ka V, Pärnu Linnaorkestri saatel toimunud vooru, siis ei salga, et muljed on väga värviküllad. On ju selge, nagu üks kord üks, et igas valdkonnas on inimeste maitsemeeled väga erinevad. Muusikamaailmas lisandub kuulaja haritus, kõrvakuulmise rikkumatus (tänases mürarikkas maailmas eriti valus probleem!) ja ilmselgelt hindajate ametipost. Minu jaoks on alati olnud suur vahe, kas hindaja on mänedžer, direktor, laulupedagoog või tegutsenud hoopis temale omase musikaalsusega ooperi- või kammerlauljana.
Kuna olin mõneti osaline III vooru tarbeks Eesti laululoomingu valikus, siis tajusin siin taas, kuivõrd erinev on ooperi- ja kammerlauljate lähenemine ühele või teisele teosele. Nii sain mina suure elamuse Lõuna-Korea laulja Celine Muni musitseerimisest nii III kui ka IV voorus. Tema vaikne, südamega lauldud Schuberti “Ave Maria” sundis kuulatama iga siirast palve nüanssi. Lausa jahmatas Eduard Tubina laulu “Õnne ootel” (tekst Marie Under) esitus: iga autori kirja pandud nüanss oli lauljas oma värvi leidnud. Tundus uskumatu, et üks nii diametraalselt teisest helitõugude maailmast olend tabas ära selle kindlasti Lied’i maailma parimate hulka kuuluva teose sügava olemuse. Tema tehnilist ja keeltesse lugupidavat suhtumist saime kuulda ka IV vooru kavas – poola keeles kõlanud Hanna aarias Moniuszko ooperist “Straszny Dwor” (“Õudne mõis”) – siin oli leitud teose kõnekas iva – ja uskumatult kõliseva häälevärviga esitatud Madam Mao tatsipaude propageerimise ihukarvu püsti ajav aaria John Adamsi ooperist “Nixon Hiinas”. Ja tema ei pääsenud finaali!?
Seekordsetest finalistidest II preemia väärinud sopran Marie-Andrée Bouchard Prantsusmaalt on oma võimsa häälega loodetavasti tulevikuga Wagneri rollide laulja, ka III preemia laureaat Gagik Vardanyan Armeeniast leiab vahest oma imelise tämbri, bel canto ja rossiniliku tehnika edasiarendamisega väärilist tööd. Minu meeltele jättis mõjusa mulje ainukene tõeline Verdi baritonirollides nõutav mehine, igas registris sügava tämbri säilitanud Adrian Janus Poolast – tema esitatud Macbeth andis lootusi tuleviku kangelasbaritonide osadeks. Kuid tema sai vaid finalisti preemia.
Kui meenutada eelmiste konkursside noori, siis on mitmed neist jõudnud maailmalavadele ja ilmselgelt osutus siinne võistulaulmine neile heaks hüppelauaks. Näiteks sopran Anna Samuilil on rollid Berliini riigiooperis, bariton Laimonas Pautienius on enam kui kümne aastaga laulnud Düsseldorfi ooperis pea kõik juhtivad baritonipartiid, metso Angelina Švatška on Kiievi ooperi solist, bass Anatoli Sivko saavutas edu Mirjam Helini konkursil, millele järgnesid rollid Euroopa lavadel jne. Seega on kogu see ettevõtmine äärmiselt tänuväärne ja ei saa salata, lausa altruistlik tegu.
Kunstiline juht ja ooperite dirigent Erki Pehk ei ole vaatamata uskumatutele raskustele loobunud oma mõnede meelest utoopilistest eesmärkidest. Leedumaalt leitud kaasamõtlejad ja koostööpartner, Kaunase ooperi koor ja orkester oma kõrge kvaliteediga on baas, millele sai tänavugi rajada Massenet’ “Tuhkatriinu” lavastuse.
Omamoodi sensatsiooni tekitas koreograaf Jüri Naela debüüt ooperilavastajana. Ei salga, et tema kui koreograafi olemus jäi minu meeltele seekord primaarseks ka Massenet’ “Tuhkatriinus”.
Oli vaimukaid leide, nagu mobiiltelefonide valitsemine inimsuhete üle, klubimuusika ja moedemonstratsioonide (lokkav fantaasia kunstnik Madis Nurmsilt!) sissetoomine Massenet’ ballistseeni muusika asemel. Humoorikus on tänasele ooperisõbrale kindlasti tervendava toimega, kuid vist oleks Massenet’ ülimalt poeetilise ja lauljaid soosiva muusika suhtes oldud lugupidavam, kui kõik oleks püsinud tasakaalus. Nii jäi selleski lavastuses kõige kaalukamaks ikkagi solistide äärmiselt kõrge professionaalsus ning koori ja orkestri laitmatu kvaliteet.
Tuhkatriinu – Zuzanna Naliwajek (Poola, I preemia 2021), Prints – Abi Levis (USA, I preemia 2017), Haldjas – Eszter Zemlényi (Ungari, III preemia 2017) ja Madame de Haltière – Jomantė Šležaitė (Leedu, I peemia 2013) esinesid oma vokaalse kvaliteediga kahtlemata maailma parimate lavade vääriliselt. Tämbrite ilu säilis igas registris ja muusikalised fraasid olid nauditavad. Lisaksin ka Laimonas Pautieniuse (I preemia 2003) Pandolfe rollis – tema hääle tämbri ilu ja musikaalsus püsib eredalt meeles võidule järgnenud Rubinsteini “Deemoni” rolli esitusest saadik. Tuhkatriinu ja tema isa imeline, heas bel canto stiilis lauldud duett jääb taas meeltesse püsima.
Ooperi kvaliteedi tervikuna tagas orkestri hea kooslus lauljatega ning uskumatult hästi kõlav ja füüsiliselt üliheas liikumises koor – need on Kaunase ooperi trumbid, mis on meie ooperigurmaanidel, kes otsivad elamusi Euroopa juhtivatest ooperimajadest, alles avastamata!