Alisson Kruusmaa heliloomingut on kirjeldatud helge ja haprana. Tema teoste avar kõlamaailm annab kuulajaile tihti võimaluse mõtiskleda ja unistada. Perfektsust taotleva helilooja teekonda on kujundanud õpingud nii Eesti muusika- ja teatriakadeemias kui ka Giuseppe Verdi nimelises Milano konservatooriumis. Oluliseks peatuspaigaks peab Pärnu juurtega muusikalooja ka Hollandit, kus edasiminekuks vajaliku tõuke andis edu noorte heliloojate konkursil ning innustava inspiratsioonipuhangu hiljutine residentuur Hollandi rahvusooperis. Nüüd seisab ees tema senise heliloojatee kõige mahukama teose esiettekanne: 29. novembril jõuab rahvusooper Estonia lavale Alisson Kruusmaa ja Jevgeni Gribi ballett “Valgus maailma lõpust”.
Publik saalis kuulab muusikat kindlasti teistmoodi kui teose autor seda teeb. Mis sinu peas tavaliselt esiettekande ajal toimub? Kui lihtne või mugav on sul oma teoste esmaesitusi saalist kuulata?
Esiettekanne on alati väga eriline sündmus. Sageli ei jõuagi mõelda, kas parasjagu on lihtne või mugav olla, sest see hetk möödub olenemata teose kestusest väga kiirelt. Küll aga ütlen endale alati enne igat esitust, et jäta see hetk meelde, sest seda ei saa ilmselt mitte millegagi võrrelda.
Kõrvalt jälgides on jäänud mulje, et sa oled kõikide oma uudisteoste proovitöös kindlalt kohal. Kas sa justkui ei tahagi, et teos küpseks ilma sinuta?
Vastupidi. Mulle on ääretult oluline, et interpreedil oleks teost esitades vabadus ning minu kirjutatud muusika saaks sel hetkel justkui tema omaks. Tundub elementaarne, et olen heliloojana proovides kohal ning annan vajadusel nõu. Just nõnda tekibki esiettekande ajaks usaldus, mis lubab nii interpreetidel laval kui ka minul saalis olles hetke nautida.
Muidugi on alati huvitav näha, mis saab pärast esiettekannet, kui lasen teosest mõneti lahti. Näiteks “Viis arabeski kammerorkestrile” sai alguse festivalilt “Klaaspärlimäng”, ent on nüüdseks olnud pea kõigi Eesti orkestrite repertuaaris. Viimati kõlas see helitöö EMTA sümfooniaorkestri esituses dirigent Toomas Vavilovi juhatusel Berliini kontserdimajas, mis on vaieldamatult üks meeldejäävamatest kontsertidest. Sel sügisel esitab seda kolmel järjestikusel õhtul Dallase sümfooniaorkester dirigent Anu Tali käe all. Kevadel kõlavad “Arabeskid” esmakordselt Dresdeni filharmoonikute ja dirigent Giuseppe Mengoli ettekandes.
Komponeerides ei oska iial ette kujutada, milline on ühe või teise teose kulg pärast esiettekannet, kuid seda põnevam on oma loomingu lendu jälgida ning sellele kaasa elada.
Värskeim esiettekanne oli sul augustis Läänemere festivalil, kui Berwaldhallenis kandis Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ette uue teose “And if I had a Dream”. Festivali tellimusega kaasnes konkreetne teema unistamisest ja visioonidest. Kuidas on muusikat kirjutada, kui sulle sellised impulsid ette antakse?
Tellimusega kaasnevad alati parameetrid – teose instrumentatsioon, pikkus jmt. Tavaliselt küsin ka saali akustika ning interpreetide endi eelistuste kohta. Samas ette antud pealkiri on minu kogemuses pigem harv juhus. Taolised impulsid on omamoodi väljakutse, mis võimaldavad loometööle läheneda uuest vaatenurgast.
Läänemere festivali lähtepunkt oli hetke olukord maailmas ning sellest johtuvalt mõtted, ideed, visioonid, mis aitaks liikuda parema maailma poole. Ehk et kõige suuremale pimedusele järgnev valgus. Kirjutasin selle teose vahetult pärast balletti, mis ühtib temaatika mõttes imehästi. Minu jaoks oligi orkestriteos justkui kooda äsjavalminud balletile.
Mõlemad helitööd mõtisklevad vana maailma hävimise ja uue maailma tekkimise võimaluse üle. Kuivõrd sa sellesse usud, et äkki muusika suudabki maailma parandada või meid tervendada?
Ühel või teisel moel ehk suudab. Kui mitte tervet maailma korraga, siis vähemasti aegamisi ükshaaval. Usun, et maailma parandamine saab eelkõige alguse iseendast. Heliloojana tajun, et just muusika kirjutamine aitab minul inimesena kasvada. Justkui kasvan üheskoos oma loominguga. Seda suurem on rõõm ja tänutunne, kui minu muusika puudutab ka interpreete või kuulajaid.
Muusika mõju vaimsele tervisele on ju palju uuritud ja me teame, et see päriselt teeb midagi inimesega. Kas sa tunned, et sul on vajadus kirjutada ja sellest kirjutamisest kui tegevusest toituda, et end kuidagi tervena hoida?
Jah, kindlasti. Vajadus luua on iga loomingulise eriala eelduseks. Tajun, et muutun rahutuks, kui komponeerimisele jääb liialt pikk paus vahele. Kõige lihtsamalt öeldes on see väljendusvahend peegeldamaks nii kõike sisemist kui ka välist. Teisalt võib taoline pühendumine, andumine – enesest millegi ära andmine – sageli ka vaimselt väga kurnav olla.
Kui sinu muusikat väga tähelepanelikult kuulata, siis kas nende kooskõlade vahel võib olla peidus midagi sellist, mida sul on olnud teinekord ka valus kirjutada? Või vastupidi, on olnud väga õnnelik periood ja sa oled leidnud täpselt õige harmooniajärjestuse või vormiskeemi, mille puhul tead, et see on sinu õnnelikkuse täpne peegeldus?
Tahes-tahtmata kandub loomingusse kõiksugu emotsioone. Mulle tõepoolest meeldib põimida muusikasse erinevaid süsteeme või koode, aga ma ei anna neile liiga otsest tähendust. Tōru Takemitsu ütles kunagi, et saab muusikat komponeerida vaid siis, kui tunneb end õnnelikuna. Olen sama meelt ning tunnen, et ei vaja loominguga tegelemiseks suuri hingelisi üleelamisi. Minu meelest on see kannatava kunstniku kujutluspilt mõneti iganenud ohvriroll. Ise otsin pigem kõiges valgust, ka väljaspool balletti.
On sul mingi märkmik või töövihik, kuhu sa neid koodiridu sead, et neid siis aeg-ajalt jälle välja võtta ja kasutada, sest kui ma mõtlen sinu loomingule, siis seal on ju korduvaid mustreid?
Komponeerin peamiselt käsitsi, nii et ajapikku on erinevaid noodivihikuid kogunenud palju, ent üht kindlat salapäevikut ei ole. Pigem on see lihtsalt üks mõtteline koht, kus mulle meeldib vahel rännata. Kindlasti leidub teatud korduvaid mustreid, nii muusikas kui ka dramaturgias, ent nendega kaasneb alati ka risk end liialt korrata.
Paljud on ju öelnud, et helilooja justkui kirjutab kogu aeg seda ühte lugu.
Jah, helilooja looming on üks pikk teekond. Tuletan seda endale sageli meelde, kuid sellegipoolest püüan tabada, kuskohast algab liigne mugavus ning võibolla ei sünnigi enam midagi uut. Praegu tajun, et mul on sissehingamise hetk. Kahe viimase teosega panin mõttes millelegi punkti ning nüüd seisan justkui ristteel. Võtsin suvel esmakordselt puhkuse ning ei komponeerinud kolm kuud. See on senini minu kõige pikem paus. Ka käesoleva hooaja graafiku jätsin pigem hõredaks, et leida uusi impulsse. Käesoleval ajal on töölaual kaks tellimust: kammerteos triole Mihkel Poll, Mari Poll ja Henry-David Varema ning orkestriteos Paavo Järvile ja Eesti Festivaliorkestrile. Mõlemad on olnud suured unistused.
Tänavu oled mõistagi süvenenult balletti kirjutanud, mis on ilmselt siiani sinu kõige suurem ja mahukam teos, aga sinu viimased loomeaastad on olnud tõesti väga töised. Mäletan, et ühel aastal oli vist lausa üheksa esiettekannet, mis on ikkagi päris pöörane.
Tunnen, et see töisus on igati loomulik ja kerge pöörasus käib ehk alati asja juurde. Praeguseks olen olnud neli aastat vabakutseline helilooja, mistõttu olen saanud nautida aega, vabadust, inspiratsiooni ning tellimusi. See on tohutu privileeg.
Aastate jooksul on aset leidnud mitmed imeilusad kontserdid. Näiteks klaverikontserdi “Justkui jõgi oleks laulnud” esiettekanne pianist Johan Randvere ja Pärnu Linnaorkestri (dirigent Kaspar Mänd) esituses, mis ilmus ka kahel albumil. Samuti akordionikontsert, mis on pühendatud heale sõbrale ja suurepärasele interpreedile Momir Novakovicile. Möödunud aastal kõlas tšellist Martti Rousi ja Leedu riikliku sümfooniaorkestri (dirigent Robertas Šervenikas) ettekandes esmakordselt tšellokontsert “Ali”, mis loodetavasti jõuab ühel hetkel ka Eesti kuulajateni.
Olen aastate jooksul olnud õnnega koos ning haaranud kõigist südamelähedastest võimalustest kinni. Seega on kerge tempomuutus mõjunud kosutavalt.
Kui sa 2021. aastal EMTA doktoriõppesse läksid, siis sa mainisid, et sul on tunne, et sinu muusika võtab nüüd suuna lavamuusika poole. Millest see tunne tookord tekkis?
Põhjusi on mitu. Lavamuusika vastu tekkis suurem huvi kümme aastat tagasi, mil elasin Milanos. Käisin La Scalas vaatamas nii ooperi- ja balletilavastusi kui ka lavastatud kontsertettekandeid. Seejärel alustasin magistriõpingute kõrval tööd rahvusooperis Estonia, kus tänu administratiivtööle nägin lähemalt, kuidas teosed lavale jõuavad. Helilooja perspektiivist oli huvitav jälgida, milline on komponisti roll balleti loomisel ning kuidas suhestuvad koreograafid oma uudisteoses kasutatava muusikaga. Ilmselt suurimaks ajendiks oli asjaolu, et originaalmuusikat kasutatakse pigem vähe. Seega tahtsin jõuda sügavama arusaamani lavamuusika komponeerimise aspektidest ning helilooja koostööst lavastusmeeskonnaga.
Ja ühel hetkel jõudsid sa Hollandi rahvusooperi residentuuri. Miks just sinna?
Holland on minu muusikale justkui teine kodu. See on tõenäoliselt riik, kus minu loomingut on enim esitatud, ning kuhu naasen alati suurima rõõmuga. Just möödunud kuul ilmus sealsel duol Merel Vercammen – Dina Ivanova album “Sarasvati”, kus kõlab ka minu kammerteos.
Hollandi rahvusooperi ja -balleti residentuuri jõudsin tänu Aix-En-Provence’i festivali korraldatud rahvusvahelisele konkursile. Residentuur kestis ühtekokku poolteist aastat. Selle aja jooksul elasin ja hingasin ooperimaja rütmis, tehes kaasa mitmeid lavastusi. Neist kõige erilisemad olid Simon Stone’i ja Elena Schwartzi välja toodud Kaija Saariaho ooper “Innocence” ning Barrie Kosky ja toonase peadirigendi Lorenzo Viotti Puccini triloogia. Kusjuures Hollandi rahvusooper pälvis samal aastal ka Euroopa parima ooperikompanii tiitli.
Peale selle viis residentuur mind Suurbritanniasse Royal Opera House’i workshop’ile ning Prantsusmaale Aix-en-Provence’i festivalile.
Samasse ajavahemikku jäi ka balleti komponeerimine. Ühel hetkel kujuneski välja rutiin, mil hommikuti kuulasin Concertgebouw’ sümfooniaorkestri proove, päeval olin teatris lavastusproovides, õhtud veetsin etendusi vaadates ning seejärel komponeerisin südaööni ooperimaja stuudios.
Kuidas rahvusooper Estonia tellimus sinuni jõudis?
Olime Jevgeni Gribiga varem arutlenud, et võiks ühel hetkel midagi koos luua. Kui rahvusooper Gribile ettepaneku tegi, pöördus ta potentsiaalse ideega minu poole. Kogu lavastusmeeskond ongi tema kokku kutsutud ning mul on ääretult hea meel olla osa sellest seltskonnast. Muusika komponeerimisele eelnes töö libretoga. Kohtusime regulaarselt Gribi ja dramaturg Eero Epneriga ning arutlesime võimaliku teema üle, mille tulemusel sündiski “Valgus maailma lõpust”. Nagu libretos seisab: “Lugu maailma loomisest, inimkonna sünnist, harmoonia asendamisest mõõdutunde kadumise ja ahnusega, vana maailma hävimisest ja uue maailma tekkimise võimalusest”.
Kas sul oli seda konkreetset lauset vaja, et komponeerima hakata?
Igasugune tekst on mulle alati sütitav. Mõni sõna, lause, luuletus, libreto … See võib olla ka täiesti juhuslik mõttekatke, mis jääb kriipima. Selles osas on lavamuusikat komponeerida väga nauditav, nagu tõlgikski libreto muusikaks.
Veebruariks oli sul balleti muusika juba valmis, aga hiljem oled sa sinna koreograafi palvel lisandusi teinud. Kui vaba ja paindlik oled sa seda muusikalist materjali arendades saanud olla?
Algseks lähtepunktiks oligi seesama libreto, mis andis teosele teatud raami. Koreograafiga arutlesime stseenide kestuse ning tantsijate arvu üle. Muus osas oli muusika kirjutamisel täielik vabadus, mistõttu sain katsetada erinevaid vahendeid. Näiteks on mõlema vaatuse lõpus vokaalsolist. Samuti olen esmakordselt kasutanud oma loomingus elektroonikat. Taoline vabadus on ühtaegu nii loominguliselt inspireeriv kui ka suur vastutus. Samas käimasoleval prooviperioodil tantsijatega olen olnud paindlik ning püüdnud Gribi ettepanekutele ja soovidele alati vastu tulla. See on ilmselt aegadeülene küsimus, et mis on balletis olulisem, kas tants või muusika? Ise olen pidanud valmivat teost pigem Gribi balletiks ning mõelnud, et olen heliloojana koreograafi teenistuses.
Tantsijate peale oled sa varemgi mõelnud. Osana oma doktoritööst lõid 2022. aastal muusika EMTA lavakunstiosakonna 31. lennu tantsulavastusele, mille koreograaf oli Eve Mutso. Kui palju sinu tegevus ja mõtteviis lavamuusikas erineb sellest, kui kirjutad lihtsalt orkestrile?
Kõige suurem erinevus lava- ja kontsertmuusika vahel on olnud ajaline mõõde ning sellest tulenev dramaturgiline ülesehitus. Kümme minutit täispikast balletist tundub vaid hetk, ent on kontsertmuusika puhul justkui tohutult pikk aeg. Lisaks tunnen, et lavamuusika komponeerimisel keskendun peamiselt siiski tegelastele ja loo jutustamisele. Kontsertmuusika puhul on fookuses alati kindel interpreet või koosseis, keda silmas pidades muusika sünnib.
Kui analüütiline sa oma loometöös oled? Kas sa analüüsid, kuidas kirjapandu töötab või ei tööta ja kas kirjutad ka teoseid mõnikord pärast esiettekandeid ümber?
Olen komponeerides pigem intuitiivne. Mulle meeldib tööle asudes luua dramaturgilisi visandeid, kuid ma ei hoia neist kunagi liialt kramplikult kinni, kui tajun, et teos kulgeb mõnes teises suunas. Siiski saadab mind iga kord teatud analüütilisus teose algimpulsist kuni esiettekandeni. Proovides püüan muusikalist sisu mitte muuta või parandada ning keskendun pigem orkestratsioonitehnilistele küsimustele. Kui teos on juba ette kantud, lasen üldjuhul ka ise lahti, sest kusagilt peab jooksma piir. Vastasel juhul jääksingi üht ja sama teost ümber kirjutama ja perfektsust taga ajama. Aja möödudes olen mõistnud, et teinekord ongi just ebatäius vajalik element, mis annab muusikale selle miski.
Palun vii meid oma tööruumi ja -aega. Milline on kirjutamiseks ideaalne paik, hetk ja meeleseisund?
Enamasti töötan oma töötoas Kadriorus. Seal on minu klaver, töölaud, noodivihikud, pliiatsid, partituurid. See on see ideaalne paik ja kõige turvalisem ruum. Seevastu viimastel aastatel olen muutunud paindlikumaks. Kui on intensiivne kirjutamise periood, aga samas on tarvis kontsertide tõttu viibida maailma teises otsas, olen valmis ka selleks, et vajadusel töötada hotellitoas. Seega olen õppinud paika, hetke ja meeleseisundit kultiveerima pigem seesmiselt. Samuti oli ka balleti puhul. Hollandi rahvusooperi stuudiotes oli väga inspireeriv töötada, ent samal ajal oli ümberringi sadu interpreete ja teatrimajale iseloomulik virvarr. Neil hetkedel on suurim oskus eemalduda välisest mürast ja leida see ideaalne paik iseendas.
Usun, et iseenda muusikast on väga raske rääkida, ent kas sulle meeldib, kui teised seda teevad?
Jah, tunnen, et endal puudub oma loomingu osas vajalik distants. Seetõttu eelistan kuulata, kuidas teised minu muusikat tajuvad. Sellega kaasneb alati teatud üllatusmoment. Mõni tähelepanek või tunne, mida ma ise ei oska näha või kuulda. Näiteks on vahel öeldud, et minu muusika on naiselik. Ma ei tea siiani, mida see tähendada võiks.
Kas kellegi öeldul on sinu muusikale olnud suur mõju?
Tahaks, et kõik öeldu jääks meelde, kuid see on paratamatult võimatu. Tõenäoliselt enim on mõjutanud just positiivne tagasiside. Näiteks on sageli täheldatud, et minu loomingus on tunda, et see on õnnelikult komponeeritud muusika.
Lisaks meenub, et mõned aastad tagasi ütles minu kunagine õpetaja Margo Kõlar, et olen päris helilooja. See on tänase päevani kõige liigutavam kompliment.
Sinu muusikast rääkides on kasutatud näiteks sõnu helge, habras, avar ja lüüriline. Iseloomulikuks on peetud õrna faktuuri, selget vormi, paljusid pause ning muidugi inspiratsiooni ammutamist loodusest.
Üldiselt olen kõigega nõus. Usun, et see on paljuski tingitud siinsest laiuskraadist ja meie kultuuriloost. Loodus on minu muusikas olnud alati kesksel kohal. Samuti on just loodus see, mis mind ka väljaspool loomingut laeb. Ilmselt on sellest tingitud ka ruumiküllane faktuur ja avarusejanu. Hetkel pean oluliseks teatavat õhulisust, mis niigi igapäevaselt ümbritsevas müras looks kuulajale ruumi mõttepeegeldusteks. Samas ei välista, et jõuan ühel hetkel täielikult vastupidise helikeeleni. Mida aeg edasi, seda rohkem julgen eksperimenteerida ning ka forte’dega üllatada.
Kas sellel ristteel olles, mida sa korraks mainisid, on viimaste aastate teostesse sisse kirjutatud helgus, ilu ning teised sarnased aspektid ammendunud ja tahaksid sealt nüüd edasi liikuda?
Ma ei arva, et miski on end lõplikult ammendanud. Küll aga usun, et on tähtis leida uusi perspektiive ning läheneda olulistele teemadele erinevate nurkade alt.
Aga see helgus ja ilu – saad sa meile kinnitada, et see on seal endiselt olemas?
Oma loomingus olen ilu alati oluliseks pidanud. Tunnen, et seda vajame nii mina stuudios, interpreet laval kui ka publik kontserdisaalis. Eriti praegusel ajal. Samas usun, et ilu vajab enda kõrvale alati kontrasti. Paraku kohtab nüüdismuusikas sageli arvamusi, et helgus või heakõlalisus on otsekui vähem väärtuslik või tõsiselt võetav.
Mitmed kontserdiinstitutsioonid eelistavad ja valivad praegu teadlikult oma kavadesse naisheliloojate teoseid. Kuidas sa sellises olukorras end tunned?
Mõistan, et see on oluline teema, kuid mul on kahetised tunded. Ühtepidi saan aru, et on autoreid, kes identifitseerivad end vähemustena ning igatsevad võrdsemaid tingimusi. Teisalt tunnen väsimust, kuna viimasel ajal tundub, et muust enam ei räägitagi.
Paratamatult olen mõelnud, kas ja mil määral on naisheliloojate eelistamine mõjutanud minu heliloojateed. Praegusel hetkel pean seda pigem enda tugevuseks, ent olen seoses vanuse või välimusega kokku puutunud ka mitmesuguste eelarvamustega. Sellegipoolest tahaks uskuda, et päeva lõpuks on otsustav siiski sisu ehk muusika ise.
Võibolla oleme harjunud mõtlema heliloojast kui kellestki, kes jääbki vaid partituuri taha?
Võimalik, kuid selle erialaga käib tahes-tahtmata suuremal või väiksemal määral kaasas ka avalik kuvand. Kas või need hetked, mil helilooja suundub pärast ettekannet lavale kummardama. Minu meelest on see oluline osa ametist, sest publik on võtnud aja, tulnud kontserdile ning tunneb helilooja vastu huvi.
Samuti olen pidanud oluliseks näidata sotsiaalmeedias oma elukutse erinevaid tahke ning rõhutada, et helilooja on eelkõige täiesti tavaline inimene. Ma ei usu väitesse, et klassikaline muusika on midagi elitaarset. Vastupidi, tunnen, et nii muusikute kui ka kontserdipubliku järelkasvule mõeldes on oluline oma eriala tutvustada ning inimestele lähemale tuua.
Sotsiaalmeedia postitustega oled sa meid oma elukutsele väga lähedale lasknud. Näitad alati, kui partituur on valmis või kui on esiettekanne. Võibolla praeguses maailmas teisiti ei saagi, sest helilooja ei ole enam ammu oma loomeruumis üksi või veel vähem ümbritsetud rangelt vaid oma riigipiiriga.
See on iga helilooja oma valik, kui nähtaval ta soovib olla. Arvan, et see ei ole alati ilmtingimata vajalik ning muusikal on võime lennata ka ilma välise kärata. Võrreldes interpreetidega on see ka mõneti keerulisem, sest komponisti eriala ei ole nii visuaalne kui neil, kes igal õhtul lavale astuvad.
Mulle ei tule loomingu jagamine sotsiaalmeedias kergelt. Tunnen end alati väga haavatavana. Mida suuremaks kasvab jälgijaskond, seda keerulisem on end avada. Kui postitused jõuavad ühtäkki mitmekümne tuhande inimeseni, mõjub see esialgu pigem hoomamatult ja hirmutavalt. Seepärast tuletan endale aeg-ajalt meelde, et ei suhtuks sellesse liigse tõsidusega. Samas tõden, et suur osa tellimustest jõuab minu töölauale just läbi sotsiaalmeedia.
Mida Austria muusikakirjastusega Universal Edition liitumine endaga kaasa on toonud? Kas see oli midagi, mida sul väga vaja oli?
Olin endamisi mõtisklenud, et järgmine loogiline teetähis oleks kirjastusega liituda, kuid ei osanud Universal Editionist unistada. Üheks olulisemaks väärtuseks on olnud nende toetus ja tagasiside. See tunne, et Viinis asub tugivõrgustik, kes igapäevaselt haldab minu tervet kataloogi ning leiab minule kui heliloojale ülemaailmselt uusi väljundeid, on hindamatu.
Üks hästi südamlik seik leidis aset umbes poolteist aastat tagasi, mil kirjastuse juhtkond tuli Tallinnasse oma Eesti heliloojatele külla – Arvo Pärdile ja minule … Ainuüksi mõte sellest teeb ühteaegu alandlikuks ning annab eneseusku, et ehk olen õigel teel.
Teisalt on kirjastusel ka oluline praktiline väärtus, sest just nemad seisavad selle eest, et helilooja töö oleks õiglaselt tasustatud. Olen täheldanud, et Eestis räägitakse sel teemal pigem vähe, kuid just esitusõigused, partituuride laenutamine jm on see, mis võimaldab kirjastusel heliloojale regulaarselt palka maksta.
Mõne sinu teose vastu on huvi tärganud ootamatult hoopis teisel pool maakera, näiteks Austraalias ja Ameerikas. Kuidas need asjad juhtuvad?
Küllap leitakse need teosed üles kirjastusest või mõnelt voogedastusplatvormilt. Tihtipeale kirjutatakse mulle otse ning uuritakse mõne noodi olemasolu kohta.
Need on alati üllatavad hetked, kui keegi mõne vanema, teinekord lausa kooliajal komponeeritud teose vastu huvi tunneb. Hiljutistest kontsertidest meenuvad näiteks Chicago sümfooniaorkestri metsasarvekvartett ning Californias tegutsev keelpillikvartett Eclipse. Samuti pianist Cade Roberts, kes esitas oma lõpueksamil Manhattani muusikakoolis New Yorgis minu sooloklaveriteoseid.
Üks hiljutine ootamatu koostöö on mind viinud aga kokku Berliinis tegutseva muusikaprodutsendi Muudu ehk Martin Kuudiga, kellega parasjagu käime koos stuudios ning mõtiskleme ühisest loomingust. Mind paelub siinkohal just uutmoodi loominguline tegevus ning tavapärasest partituuri komponeerimisest lahti laskmine. Tunnen, et praegu on õige hetk hüpata pea ees tundmatusse ning seeläbi leida uusi impulsse ka kontsertmuusika kirjutamiseks.
Heliloojana oled sa saavutanud juba teatud küpsuse, mis muidugi ei tähenda, et sa ei võiks ühel hetkel hakata kirjutama kardinaalset teistsugust muusikat. Kas sa tunned, et sinu noore helilooja aeg on jäänud minevikku?
Ei tunne. Vaadates tagasi, saan loomulikult aru, et olen suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud küllaltki palju muusikat luua. Ent sisimas tunnen, et sellel teel on veel nii palju võimalusi ja avastada.
Rääkides konkreetselt sildistamisest, siis ei tunne, et see minu loomingut või tööd heliloojana mõjutaks. Tahaks olla lihtsalt helilooja, mitte noor helilooja või naishelilooja.
Kas sa oled ka kunagi mõelnud, kes sa võiksid olla, kui sa ei olekski üldse komponist?
Jah, ma olen alati unistanud piloodiks saamisest. Mulle tohutult meeldib lennata ning kõik lennundusega seonduv. Võibolla on see ka põhjus, miks ma reisin nõnda palju. Nii et ma tahaksin olla nagu dirigent Daniel Harding, kes ühel hetkel on Air France’i piloot ning järgmisel momendil astub La Scalas lavale.
Millest sa praegu unistad? On sul midagi, mis vajab kirjutamist?
Pean ennast professionaalseks unistajaks. Unistan alati ja suurelt. Ja tavaliselt viin ka kõik unistused ellu.
Mäletan, et tegin endale kunagi nimekirja teostest, mida tahaksin kirjutada enne kui kolmkümmend saan. Näiteks oli nimekirjas klaverikontsert ning ühtekokku viis teost orkestrile. Märkamatult saidki kõik teosed kirjutatud.
Praegused unistused on pigem seotud kontserdisaalidega, mis on mulle moel või teisel tähenduslikud ning kus sooviksin oma muusikat kuulda. Neist esikohal on vaieldamatult Concertgebouw Amsterdamis.
Mis puudutab komponeerimist, siis olen aastaid unistanud ühest valsist à la Ravel. Sisetunne ütleb, et see saab varsti teoks.
Küsimused koostanud Johanna Mängel