Kui ma esimest korda Leonardo da Vinci joonistatud portreesid nägin, jäin sõnatuks. Kuidas sellise detailitäpsusega kunstnik vaatab inimesi, mõtlesin toona. See küsimus jäi mind saatma aastateks, aga nüüd, mil ise süvenesin taas portreemaali müstilisse maailma, olen vist õige pisikese sammu vastusele lähemale astunud.
Sündisin perekonda, kus armastus kaunite kunstide ja muusika vastu on olnud juba päris mitmendat põlve esikohal. Meil oli kodus igasuguseid pille alates parmupillist kuni klaverini – kõik need sai ka ise järgi proovitud, isegi kontrabass. Armastasin väga laulda, aga see oli pigem mu salakirg, sest ma ei olnud üldse esineja, pigem hoidsin tagaplaanile. Laulsin üksi looduses uidates lindudega võidu. See, mis aga minu puhul kõigile kohe silma paistis, oli mu joonistamise kirg. Juba kaheaastaselt olla ma inimesi kujutanud. Ja tõepoolest, mäletan end vahel päevad läbi joonistamas. Suviti panime verandale minu näituse üles. Ükskord külastasid seda mingil põhjusel isegi kunstikooli tudengid, aga mäletan, et jooksin nende eest peitu.
Minu isapoolsed vanaisa ja vanaema on mõlemad käinud kõrgemas kunstikoolis Pallas, kuid olude sunnil jäi neil see lõpetamata. Vanaema oli hea maastiku-, natüürmordi- ja lillemaalija, vanaisa aga andekas karikaturist ja hea just inimeste kujutamises. Kahju, et ta oma annet toona ise eriliseks ei pidanud ja sellele eriti aega ei pühendanud. Tema kirg meisterdada viiuleid kaalus üles kujutava kunsti. Aga tänu vanaisa kunstihuvile oli meie kodus riiulitäis põnevaid kunstiraamatuid. Mulle meeldis neid sirvida ja uurida kuulsate kunstnike töid. Näiteks raamatu “Der Nackte Mensch” (“Alasti inimene”, saksa k) järgi õppisin samm-sammult inimest joonistama. Üks mu lemmikraamatuid oli Herluf Bidstrupi “Huumorit ja satiiri” (1959). Selle vaatasin ma sõna otseses mõttes ribadeks. Nautisin Bidstrupi humoorikat, hoogsat ja elavat joonistusstiili ning olen seda eeskujuks võttes ka ise püüelnud sarnaselt elusa ja lõbusa joone poole. Ilmselt on tema kunstnikukäekiri mõjutanud ka minu joonistustöid, seda võib ehk isegi märgata mõnes mu illustratsioonis. Olen illustreerinud mitu raamatut: “Külalaulik 1. Rahvalaule sajanditaguseilt Eesti külatänavailt” (2013), “Õnnõkõn siin tsõõrin olla. Valik Vana-Võrumaa laulumänge” (2018) ja “Nõiduslik Eesti. Tõestisündinud nõia- ja ebausulood” (2019).
Maalimisega olen mõnevõrra vähem tegelenud, kuid nüüd viimasel ajal taas rohkem. Mõned aastad tagasi tekkis mul süvenev kuulmislangus ning maalimine on toiminud mulle kui teraapia, aidanud rasketest hetkedest üle ja toonud uue sädeme ka minu tegemistesse muusikas. Olen teinud nii õlimaali kui akvarelli, aga ka maalinud kriidivärvidega mööblile ja katsetanud kaseiinvärve, tehes seinamaalinguid. Hiljuti avastasin enda jaoks pastellmaali tehnika. See on justkui kaks-ühes: joonistamine ja maalimine, kus pehme kriidiga joonistatakse ette, näppudega hajutatakse jooni ja sulatatakse värve omavahel. See on huvitav, kuidas isegi igapäevaelu toimetusi tehes hakkab mu silm üha rohkem erinevaid värvivarjundeid märkama. Maailm muutub tõepoolest värvilisemaks, kuna kunstnikusilm otsib alateadlikult pisimaidki nüansse. Võin tundide viisi imetleda näiteks impressionistide töid. See on omamoodi ime, kuidas värvilaikudest saab terviklik elamus. Maal tõmbab vaataja elava pildina endasse, nii et on võimalik tunda isegi lõhnu ja kuulda helisid. Võtmesõnaks on valgus.
Mulle on alati meeldinud inimesi kujutada ja nii tekkiski mõte luua portreemaalide sari. Kuna olen tihedalt seotud muusikamaailmaga, kohtunud ja koostööd teinud paljude andekate Eesti muusikutega, otsustasin portreteerida kõigepealt just neid loovisikuid, kellega mul on isiklik kokkupuude või kes on mind mingil moel inspireerinud. Nii sündiski portreemaalide sari “Muusikamaal”, millega soovin esile tõsta meie andekaid muusikuid ja teisi loovisikuid. Elame keerulisel ajal ja läbi ajaloo on sageli just nemad olnud rasketel perioodidel inimestele otsekui hingehoidjad, kes aitavad tuua siia maailma helgust ja lootust. See maalisari on minu kummardus nende loovisikute kaudu laiemalt muusikale ja kaunitele kunstidele.
Olen avastanud portreemaali kui žanri maagia ja ka selle, kui põnevad on erinevad näomaastikud. Tegelikult on see žanr üks keerukamaid. Kuidas anda edasi konkreetse inimese olemust, tema essentsi, panna pilt elama? Iga inimene on omanäoline maailm. Iga millimeeter loeb, et tabada isiksust tõepäraselt ning samas säilitada vaba joon ja pintslitõmme, et pildis oleks elu. See ongi ehk kõige keerulisem: panna maal midagi jutustama, et see ei oleks pelgalt pilt modellist või koopia fotost. Ja see nõuab pidevat harjutamist, et soovitud tulemuseni jõuda, sest eks enesekriitik minus ju tõstab pead aina enam, mida rohkem ma maalin.
Käe ja silma treenimiseks on mul visandiplokk alati kaasas. See on ka sisemine treening, et saavutada vabadus tunnetada südamega, et siis paari joonega anda edasi kujutatava olemus. Olen imetlenud näiteks Pablo Picasso töid, kuidas ta on nihutanud piire ja suutnud edasi anda kujutatava olemust kubismis. Kui asun maalima, pean võtma hetke, et tunnetada käes ja südames tekkivat surinat. Sarnane tunne tekib mul ka tegelikult enne laulma hakkamist. See on meditatiivne seisund, kus aeg kaob ja mina loojana olen täielikus usalduses – miski loov vaim nagu võtaks käe üle, ja lauldes hääle. Lõuendilt peegeldub vastu elu müstika ja näen, millist igavikulist ilu meist igaüks kannab.
Mul on hea meel, et minu portreemaalide näitus, mis rändab praegu mööda Eestit, on nii palju positiivset tagasisidet saanud. Midagi neis töödes ilmselt siis ikkagi on, mis inimesi liigutab. Ise tunnen küll, et olen alles põneva teekonna alguses ja väga palju on veel õppida, avastada. Kuid ma tõesti armastan seda hetke, kui mu ees laiub puhas valge leht kui vaikuse hetk – kõikide võimaluste nullpunkt. Kätte tekib mõnus surin ja südamesse helin, ning algab uus loometeekond.
Kui ma sukeldun näiteks Leonardo da Vinci meisterlikesse portreedesse, aeg justkui peatub. Need väljendusrikkad näomaastikud toimivad minu jaoks lõputu inspiratsiooni allikana, jutustades lugusid inimestest ja ajast. Mis teeb suurte kunstnike tööd, ka portreed, nii paeluvaks? Mulle on see eelkõige salapära – neis meistriteostes on peidus elu ülim tõde, mida inimesed ikka ja jälle otsivad. See miski tabamatu. Hea kunstiteos on nagu portaal, mis nihutab vaataja erinevate maailmade piirimaile, avab samaaegselt akna iseendasse ja universumisse. Minu jaoks on põnev otsida kunsti abil endast üha uusi aknaid ja püüda neid avada.
