Kui David Gilmour kaheksa aastat tagasi tuurile läks, arvasid paljud, et see on viimane võimalus Pink Floydi legendaarne kitarrigeenius oma silmaga ära näha. Pärast Pink Floydi laialiminekut 1994. aastal on Gilmouri sooloturneed olnud pigem erand kui reegel, ehkki nüüdseks on välja joonistunud 8–12-aastased intervallid, mille tagant vanameister mujal kui pereringis pilli kätte võtab.
Ajaloo ühele mõjukamale bändile unikaalse kitarrisaundi ja sametise hääle andnud David Gilmour andis sügise hakul välja sooloalbumi “Luck and Strange”, järjekorralt viienda (kui sa pole just üks neist, kes peab ka Pink Floydi lõpuaastaid Gilmouri sooloprojektiks). Unisevõitu uue plaadi taustal tekkis üle aastate (ja paljudel, kes olid kaheksa aastat tagasi veel liiga noored, esimene) lootus Pink Floydi ajatuid kitarrisoolosid “õiges” esituses kuulda. Kevadel teataski Gilmour, et läheb tuurile, algusega 27. septembril Roomas. Tavapiletite hinnad ulatusid esimestes ridades üle 245 euro, vippidel veel kõrgemale. Viimane kui kontsert müüdi tundidega välja. Rariteedi eest tuleb maksta.
Eestist oli minejaid kindlasti kümneid. Kui minekul veel üllatusin, et minuga samale Ryanairi lennule on sattunud üks Pink Floydi särgiga mees, siis tagasilendu oodates oli väike Ciampino lennujaam Gilmouri tuurisärkidega eestlasi täis. Ja raha meil jagub! 29. septembri kontserdil jooksin sissepääsu juures kokku eestlaste pundiga, kõigil vippidele jagatud riidest kotid näpus.
Kui tavaliselt on tuurisärgi selg otsast otsani linnanimesid ja kuupäevi täis trükitud, siis Gilmouri särgil laiutab tühjus ja krae juures väikselt: Rooma, London, Los Angeles ja New York. Internetis on visatud nalja, et tegelikult pole tuuril mitte Gilmour, vaid tema fännid, kes peavad mööda maailma nelja linna kokku sõitma. Selle tõestuseks istus kontserdil minust vasakul saksa ja paremal vene paar – nagu halvas anekdoodis. Gilmour on ausalt välja öelnud, et ei jaksa pikalt tuuritada – seda juba 2015. aastal enne eelmist tuuri. Fännid on nooremad, küll nemad jaksavad.
Gilmour hirmutas küll uue tuuri eel, et tal on tekkinud 70ndate loomingu – Pink Floydi kuldajastu – suhtes vastumeelsus. Kahetisi tundeid kütavad mürgised suhted endise bändikaaslase, Pink Floydi toonase liidri, sõjavastase aktivisti Roger Watersiga. Gilmour ja Waters on aastaid teineteisele ajudele käinud, ent pöörasid pöördumatult tülli 2023. aasta hakul Venemaa vallutussõja taustal, kui viimane ÜRO Julgeolekunõukogu ees väitis, et Venemaa sissetung Ukrainasse “ei olnud provotseerimata”. Gilmouri naine nimetas Watersit seepeale Putini õigustajaks ja Gilmour nõustus. Nende poeg Charlie on abielus Harkivist pärit ukrainlannaga, nii et teema on isiklikum ja fundamentaalsem kui kunagi varem. Niisiis pole imestada, et Gilmour ei pruugi mõttest Watersi ideoloogiast kantud laulusõnu esitada rõõmust lakke hüpata. “Ma olin 30ndates, kui Waters meie popgrupist lahkus. Praegu olen 78,” on Gilmour viimastes intervjuudes korrutanud, näitamaks, et ei viitsi ammust aega isegi meenutada.
Selle tõestuseks tilkus eelmisel nädalal meediasse info, et Pink Floyd müüb oma muusika 400 miljoni dollari eest Sonyle maha. Gilmouri sõnul mitte seepärast, et raha oleks vaja – vaid et vanast bändikaaslasest viimaks rahu saada.
See ei takista mõnda üksikut kontserdipubliku hulgast lugude vahele hõikumast: “Where’s Roger?”
Mitme kuu jagu spekulatsioone said lõpu 27. septembril tuuri avakontserdil Roomas, antiikajal vankrivõidusõitude jaoks kasutatud Circo Massimo staadionil. Samas kohas esines Gilmour kuuel õhtul, ühepäevase pausiga keskel. Jutud juttudeks, aga 70ndate hitid kõlasid. Täpsemalt kõlab kontserdil 23 pala, 12 neist Pink Floydi repertuaarist, millest omakorda seitse 70ndate kuldajastust, nende hulgas “Wish You Were Here’i” nimilugu ja suurem osa “The Dark Side of the Mooni” A-poolest. Lisaks veel paremik hilisemast n-ö Gilmouri perioodist: “Sorrow”, “A Great Day for Freedom”, “Coming Back to Life” ja muidugi “High Hopes”, millega Pink Floydi salvestuskarjäär 1994. aastal lõppes (aastakümneid hiljem tuli veel “The Endless River”, aga see pole päris-päris album). Hirmutamine viis sinnamaale, et kontserdil kõlab rohkem Pink Floydi kui keegi oodanuks.
Suurem küsimus on, kuidas see Pink Floyd kõlab. Siit-sealt on kuulda kurtmist, et Gilmouri hääl pole enam see, mis kunagi. See on umbes sama ilmselge statement kui “ei, aeg ei peatu, ei, ei”. Mõni ütleb, et vanameister on “roostes” – eksib tihemini, ei painuta kitarrikeeli päris nii nagu vanasti. Kuidas mõõta 78-aastase mehe “roostetust”? Keskmine Eesti mees on selles vanuses juba neli aastat kirstus. Nädala jooksul kuus ligi kolmetunnist kontserti anda võiks olla juba saavutus iseeneses. David Gilmour on ka 78 aasta vanuselt eksimatult David Gilmour. Ta kõlab nagu David Gilmour, ta mängib nagu David Gilmour. Lauluhääl on nõrgem, aga tämber eksimatult sama. Sõrmed aeglasemad, aga tunnetus sama. Kes otsib stuudioversiooni täpsust, siis Brit Floyd tuuritab – alles septembri lõpus käis ilmselt parim ja täpseim Pink Floydi tribuutbänd Tallinnas Alexela kontserdimajas. Gilmouril on lava peal jämmides tore – see paistab publikusse. Ta vahetas isegi osa senisest tuuribändist välja, kuna nood olevat sobinud paremini tribuutbändi. “Tuju on tähtis”, nagu 5miinuse mantra tabavalt ütleb.Üllatavalt jätab Gilmour 70ndate asemel seekord kõrvale pea kõik varasemad sooloalbumid. Ainsa erandina kõlavad eelviimase plaadi “Rattle That Locki” pealt “5 A.M.” (kolmeminutine, ent eksimatult gilmourilik instrumentaalpala, mis ka kontserdi avab), sõjavastane “In Any Tongue” ja “A Boat Lies Waiting”. Viimase on Gilmour kirjutanud hea sõbra ja bändikaaslase, Pink Floydi klahvpillimängija Richard Wrighti mälestuseks. Wrighti surma nimetab Gilmour kõige sagedamini ka peamise põhjusena, miks Pink Floyd enam kunagi kokku ei tule.
Eelmise sajandi sooloplaate – juba kolmandat tuuri järjest – ignoreerib Gilmour täielikult. Uus album “Luck and Strange” mängitakse ette aga pea täies ulatuses. Kontserdi emotsionaalsemad hetked saabuvad, kui vanameister kutsub lavale oma tütre. 22-aastane Romany Gilmour (võite võtta väikese pausi, et isa-tütre vanustega matemaatikat teha ja imestada) laulis – vähemalt nii on isa rääkinud – sisuliselt ühe duubliga sisse uue plaadi teise singli “Between Two Points” ja seda esitab ta sama ehedalt ka laval. Pärast ühineb Romany taustalauljatega. Kardetakse, et tervet tuuri Romany kaasa ei tee, sel lihtsal põhjusel, et tal on vaja Inglismaal ülikoolis käia.
Gilmour ei armasta – kuigi staaž seda lubaks – staadionikontserte. Rõhk on sümpaatsetel, ajalooga kontserdipaikadel, mis elavad ja hingavad mõtliku, tundelise muusikaga samas rütmis. Tuhandetest pealtvaatajatest hoolimata saab atmosfääri kontserdil kirjeldada kui intiimset.
Eraelus on Gilmour eraklik: veedab aega perega, teeb kodus talutöid, nokitseb stuudios. Covidist saati on teda suuremas seltskonnas nähtud ainult kaks korda, nii väitis ta hiljuti Independentile antud intervjuus. Värsked kontserdid, kus ta õhtu-õhtult 18 000 inimese ees esineb, on seda reeglit loomulikult murdnud. Pandeemia aeg oli tüütu ja masendav, aga paljudele vanematele inimestele halvav. Covidi temaatika kõlab läbivalt uuel plaadil ja lükkas käima Gilmouri hiljutise loomepuhangu. Värske album kasvas välja koroonaajast, kui Gilmourid hakkasid oma pereelu netis striimima – istuti kaamera ees maha, vesteti jutte, mängiti pilli. Otseülekannetel oli nimeks “Von Trapped”, inspireeritult “Helisevast muusikast” tuttavast von Trappide muusikaperekonnast. Üha enam ongi Gilmouri looming muutumas pereprojektiks. Gilmouri kirjanikust abikaasa Polly Samson on oma mehele sõnu kirjutanud juba Pink Floydi ajast, uuel albumil teeb kaasa tütar Romany, kes lisaks laulmisele mängib harfi, ning poeg Gabriel taustalauljana.Albumil mõtiskletakse, ja võib öelda, lausa muretsetakse, surelikkuse üle. Kusjuures nii lühikest pausi kui seekord – kaheksa aastat – pole kahe tuuri vahele varem jäänudki. Kas võib sellest aimata, et vanameistril hakkab vaikselt kiire? Oma vanust tajub Gilmour kindlasti – ja küllalt valulikult – nii palju on selge igaühele, kes on viitsinud uue albumi sõnadelehe lahti võtta. “Time is a tide that disobeys, and it disobeys me – it never ends” laulust “Scattered” – märgiliselt nende sõnadega ka kontsert lõppeb. Eesti keeli võiks see kõlada umbes nii: “See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab.” (Gilmouri albumil kõlab see mõte muidugi tükk maad melanhoolsemalt kui Apelsini variandis.) Gilmour vihjas hiljuti Billboardile, et tahab tuleval aastal juba uue materjali kallal tööle hakata. Sellist ruttu pole tal olnud 60ndate lõpust saati, kui Pink Floydi algusaastatel anti välja üks, 1969. aastal lausa kaks plaati aasta kohta.
2024. aastal on David Gilmour 78 aastat vana, nii et jumal seda teab, kas vanas tempos 8–12-aastase intervalliga järgmine tuur enam kätte jõuaks. Seekord võib tõesti olla viimane kord.
Lisaloona kõlab veel “Comfortably Numb”, mille lõpetab Gilmouri kõige kõigem “firmaroog” – neljaminutine kitarrisoolo, mis “The Walli” albumi peal vaikselt ära hääbub, aga just live’is tõeliselt ellu ärkab. Isa soolo kerib tuurid niivõrd üles, et lõpuks viskab Romany isegi tukka. Teiseks õhtuks juba teatakse, et lisaloo ajaks lubatakse (muidu istuval) publikul lava ette joosta. Kolmandal õhtul joostakse selle käigus isegi üks turvamees pikali. Kõike ikka selleks, et elavat legendi võimalikult lähedalt vaadata (või telefoniga filmida).Pink Floydi kolmest elavast liikmest on Gilmour noorim. Ei Watersil ega trummar Nick Masonil – ehkki kumbki pole pensionile jäänud – ole hetkel kavas ühtki kontserti. Nii et David Gilmouri “Luck and Strange’i” tuur võib väga vabalt olla viimane kord, kui Pink Floydi muusika originaalesituses kõlab. Aga võib vabalt ka mitte.