Tänavusel „Jazzkaarel“ esineb omapärane saksa artist Niklas Paschburg. Tema loomemaailma on mõjutanud Olafur Arnalds ja Hauschka. Klaveriminimalismi, klassika ja elektroonika sidumisel saavutab ta haaravaid ja mõjuvaid muusikalisi tulemusi. Teda saab kuulda 11. oktoobril Tartu Elleri kooli Tubina saalis ja 12. oktoobril Tallinnas Vabal laval. Järgnevalt tema mõtteid oma loomingust ja kujunemisteest.
“Kasutan oma muusikas palju klaverit, see ongi minu esimene instrument. Hakkasin seda pilli proovima juba 4-aastaselt ja sellest alates on see minu suur armastus. Ta on kõikjal mu ustav kaaslane. Pärastpoole liikusin rohkem džässi suunas ja tegelesin natuke ka popmuusikaga. 12–13-aastaselt hakkasin looma oma muusikat, avastama meloodiaid ja harmooniaid. Vanaema ostis mulle lihtsa mikrofoni ja väikese neljarealise magnetofoni ja nii proovisin ise lugusid teha, kuigi sel ajal polnud mul isegi mitte arvutit. Mu esimene arvuti oli Windows 98-ga, hakkasin seal kasutama Cubase’i, mida kasutan siiamaani. See oli mu esimene kokkupuude MIDIga mingiski vormis. Oma laivkontsertidel kasutan ma Abletoni, mis minu arvates on väga inspireeriv, aga stuudios on mul ikka käepärast ka Cubase. Ma leian, et seda on väga kerge kasutada, küllap ka sellepärast, et olen sellega töötanud juba kümme aastat.”
Kuidas muusikat kaasa võtta
“Enne kui hakkasin kontserte andma, ei kujutanud ma päriselt ette, kuidas oma stuudiomuusikat publiku ette tuua. Kuid siis proovisin oma viimase EP jaoks laivis luupida, tegin seda ka publiku ees, luupisin klaveri ja kihistasin sinna erinevaid instrumente peale, et tekitada salvestusega sarnast saundi. See oli mu lahendus, kuidas stuudioalbumit publiku ette viia, kuid siis ma pisut väsisin sellest. Oma uuteks kontsertideks laiendasin seda – laivis luupimine on siiani mu põhiline töömeetod, aga nüüd kasutan laval ka sekventserit. Võtan samuti lavale kaasa oma süntesaatorid Korg MS 2000 ja Oberheim Matrix 6R. Publikule on see huvitavam kui näha mind ainult nupule vajutamas.
Aga miks ma üldse elektroonikat kasutan? Elektroonika lisab kõlale uue dimensiooni, võimaldab jätta maha juba tuntud ja kogetud maailma ning luua unikaalseid kõlakombinatsioone, mida on võimatu tekitada akustiliste instrumentidega. See avardab kõlapaletti ja lisab uusi värve. Kuid sellegipoolest ei saa elektroonika kunagi asendada akustilisi instrumente, ta võib olla ainult nende laiend.
Mul on teinekord raske seletada, et mu muusika ei ole just playback arvutist. Vahel inimesed tulevad minu juurde ja küsivad: “Kuidas sa seda tegid?” Nad tahavad teada, kas muusika on eelsalvestatud, luubitud või laivis mängitud. Aga mulle tundub, et enamik mu publikust tahab ise avastada, kuidas ma midagi teen ja see teebki selle nende jaoks huvitavaks.”
Oceanic
"Juba lapsena tundsin tugevat sidet vee ja merega. Ma võrdleksin ka oma muusikat voogavate lainetega, mis on vahel tormised, siis jälle rahulikud. Üllatuslikult on ka mu kuulajad rääkinud, et mu muusikat kuulates näevad nad vaimusilmas meremaastikku, isegi kui nad ei tea midagi konkreetset sellest muusikast või mis seda mõjutanud on. Mu debüütalbumis “Oceanic” on pisut popmuusika hõngu. Ma tõesti armastan nii seda muusikat kui ka kogu selle tegemisprotsessi. Kuulasin sinna kõrvale palju Bonobot ja kaevusin eriti loosse “Bambro Koyo Ganda”, nii et ma arvan, et selle mõju “Oceanicule”, eriti just elektroonilistes elementides, on tunda. Ma ei taha end asetada mingisse kindlasse žanrisse, aga kui ma peaksin seda ikkagi tegema, oleks see klassikaline klaverimuusika segatuna ämbiendi ja elektroonikaga. Sageli öeldakse, et mu muusika on neoklassikaline ja vahel ma tunnen, et pole hea niimoodi sildistada, sest kui võtta klaver mu muusikast ära, siis pole see üldse neoklassikaline. See on rohkem erinevate elementide segu.”
Vinüül kui visuaalne meedium
“Hakkasin mõni aasta tagasi vinüüle koguma, sest lapsena olin ümbritsetud peamiselt CD-dest. Muusikat salvestades õppisin hindama vinüüli kõla, see on CD-st vägagi erinev. Mulle meeldib ka, et vinüülil on kaanekujundus suurem. Nii saan näidata oma kunstnikest sõprade Natalia Luzenko ja Paolo Proserpio töid, neil mõlemal on suurepärased ideed. Ma arvan ka, et YouTube on mulle järjest suurema tähtsusega platvorm.”
Noor artist
“Tähtis on leida oma tee. Ma julgustan alati noori artiste oma teed minema, otsima seda, mida nad tahavad avastada, ja proovima palju uusi asju. Ma ei tea isegi, kas ma jään alati klaverit mängima või muusikat kirjutama, aga praegu olen ma oma tee leidnud. Üritan ennast kuulata ja küsida endalt, millest ma tõeliselt huvitatud olen ja leida lahendusi, et seda teostada, mida ma ihaldan. Sa pead olema kirglik selle suhtes, mida sulle teha meeldib. Parima nõuande sain oma vanematelt. Katkestasin mõni aasta tagasi oma õpingud ja olin üsna mures, kas see oli õige samm. Vanemad aga toetasid mind ja ütlesid, et tuleb proovida seda, mida soovid teha, kasvõi korra. Ja kui sa siis ka ebaõnnestud, on hea, et ikkagi järele proovisid.”
Meie praegune aeg
"Ma arvan, et viirus muudab meie praegust elu pöördumatult. Eriti poliitilises mõttes ja selles, et hakkame rohkem teadvustama, et elame globaalses maailmas. Kuigi COVID on muutnud ka palju meie, muusikute, kontserdielus, loodan siiski, et see on ajutine ja pöördume tagasi sinna, kus väikesed klubid on tulvil kuulajaid ja saame jälle mängida festivalidel tuhandetele inimestele.
Kontserdid live ülekandega oli hea ajutine lahendus, eriti karantiiniaja algul. Vestlusi ja kohtumisi videokõnedena oli selles mõttes hea teha, et ei pea kohale lendama; ökoloogilises mõttes aitab see võidelda kliimamuutuste vastu. Kuid siiski ei suuda mulle ükski online ülekanne kunagi asendada elava kontserdi elavat kogemust."
Tekstis on kasutatud materjale Reuben Cornelli artiklist “Niklas Paschburg: Painting with Pianos” (blog.native-instruments.com).