Me hoiame ja väärtustame inimkunstnike loodud maale, ehitisi, pille, aga looduse loomingu hindamisel oleme suurema osa ajast pimedad. 1000-aastast inimese loodud eset, näiteks nikerdustega lauda peetakse erakordselt väärtuslikuks, aga 1000-aastane puu raiutakse maha. Miks on meie ühiskond kujunenud selliseks, et inimesel ja inimese loodul on (ise)väärtus, aga looduse loomingut vaatab lääne ühiskond läbi kasumi teenimise prisma?
Kunstiteostel on nii sümboolne kui rahaline väärtus. Nii mõndagi teost on erakordselt kõrgelt, pea hindamatuks hinnatud. Näiteks Vincent van Goghi maal “Päevalilled” – minulgi on külmkapil magnet selle pildiga, meenutamaks kogemust, kui seda maali vaatasin. Ühiskonnas jagatakse üldiselt ka valgustusajastust pärit veendumust, et kunst peaks olema midagi veidi eskapistlikku, mis pakub lohutust ja võimalust igapäevaelust kõrgemale tõusta. Kultuurne ja haritud olla tähendab tunda hinnatud kunsti, osata kuulata muusikateoseid ja ehk isegi midagi nende kohta vestluses kosta. Kunsti hoidmine ja väärtustamine kuulub samuti kultuursuse ja haritud olemise juurde.
Alates 2022. aastast on aga teatud inimesed kasutanud neid “kõige-kõigemaid” kunstiteoseid ühel teisel eesmärgil, nimelt tähelepanu tõmbamiseks. Nad soovivad pöörata avalikkuse tähelepanu millelegi tohutult pakilisele – elurikkuse- ja kliimakriisile ja niimoodi saavutada muutusi. Keskkonnakaitsjad sellistest rühmitustest nagu Just Stop Oil ja Extinction Rebellion on kasutanud kooki, suppi, värve ja liimi, et märgistada kunstiteoseid (loomulikult mitte neid rikkudes, vaid määrides üksnes neid kaitsvaid klaase), kinnitada end pildiraami või kunstiteoseid ümbritseva seina külge, et meedia ja muuseumikülastajate tähelepanu püüda. Iga kord on nende sõnum olnud lihtne – “Surnud planeedil pole kunsti”.
Esimene neist aktsioonidest oli ühiskonda raputanud juhtum, kus aktivistid viskasid Londoni rahvusgaleriis van Goghi maali klaasile tomatisuppi. Kohe pärast seda panid nad üles video, mille sõnum oli: “Mis on väärt rohkem: kunst või elu? Kas te muretsete rohkem maalide või planeedi ja inimeste elu kaitsmise pärast?”
Kui lugesin meediast kõigist neist üldsust šokeerinud sündmustest kunstimuuseumides, arutlesin omaette, et ei tea, kas see kontsertideni ka jõuab? Jõudis. Eelmise aasta detsembris katkestasid meeleavaldajad rühmitusest Extinction Rebellion New Yorgi Metropolitan Operas Wagneri “Tannhäuseri” etenduse. Nad hüüdsid teatri külgrõdudelt ja neil olid plakatid sõnumiga “No Opera On A Dead Planet” (Surnud planeedil ei ole ooperit). Extinction Rebellion sekkus eelmise aasta novembris ka Amsterdami Concertgebouw’s Verdi “Reekviemi” ettekandesse, et juhtida tähelepanu kliimakriisile. Kohapeal tehtud otseülekandest sotsiaalmeedias on näha aktivisti, kes tõusis publiku hulgas püsti ja ütles: “I’m sorry but this is an emergency. We are in the middle of a climate crisis.” (“Palun vabandust, aga tegemist on hädaolukorraga. Me elame keset kliimakriisi”.) Edasine kõne mattus publiku hüüetesse, misjärel turvamehed ta saalist eemaldasid. Extinction Rebellioni kõneisik Jelle de Graaf kommenteeris olukorda: “Oli ohtlik olukord ja kõik vaid rahumeelse meeleavalduse pärast”. Aktivistid selgitasid – reekviemi esituse valisid nad sellepärast, et kliimakriisi põhjustatud ilmastikuolude tõttu on oht eludele, ja reekviem on teos surnute mälestuseks.
Selliseid aktsioone kontsertidel võib esituse lõhkumiseks pidada, aga tegelikult on ooper ja reekviem ju jätkuvalt alles. Nende ettevõtmistega saadakse tähelepanu; vähemalt siis, kui need algasid, kajastas ajakirjandus seda väga palju. Samas näen probleemi ka selles, kuidas neid seal kajastati. Liiga vähe räägiti, miks neid tehakse ja liiga vähe sai tähelepanu tõik, et maale ju tegelikult ei kahjustatud. Pealegi võib neid aktsioone ju näha kunstivormina – performance-kunstina.
Kuulsatel kunstnikel, muusikutel, näitlejatel on samuti hääl, neid kuulatakse päris palju, võrreldes tavainimestega. Ka nemad võiksid ette võtta ja rääkida sellest, mis toimub. Lauljatar Billie Eilish, mitmete Grammyde võitja, on üks näide sellisest maailmakuulsast kunstnikust, kes võtab pidevalt sõna keskkonna ja loomade eest, on aktivist.
“Inimeste tähelepanu juhtimine kliimahädaolukorrale peaks olema midagi, mida ühiskond premeerib, mitte üritab karistada nii äärmuslikul määral,” ütles Extinction Rebellioni pressiesindaja Shayok Mukhopadhyay. Kindlasti ei minda galeriisse või muuseumi maalile (klaasile) suppi loopima seetõttu, et ei ole midagi vahvamat oma ajaga ette võtta. Galeriisse mindi selleks, et anda teada olukorra kriitilisusest. Selliseid meeleavaldajaid on käsitletud ka kui kriminaale. Kaks aktivisti, kes kleepisid end seina külge Haagi Mauritshuisis Vermeeri maali “Tüdruk pärlkõrvarõngaga” kõrval, mõisteti näiteks kaheks kuuks vangi.
Kui kellelgi kaob rahvamassis laps, ei paneks ilmselt keegi talle pahaks, kui ta paanikas läheb kontserdilavale, haarab mikrofoni ja hõikab oma last. Miks on aga nii keeruline leppida sõnumiga, et kunstiteose väärtus lakkab olemast, kui lõpeb elu Maal? Olemise lakkamisele aitab inimkond praegu erakordse hooga kaasa ja seda tahavadki kliimaprotestijad öelda. Nad ütleksid seda tõenäoliselt üpriski rahulikult, juhul kui neid kuulataks.
Kui Luzerni festivalil eelmise aasta septembris tulid aktivistid samuti kontserdi ajal rääkima, käitus dirigent Vladimir Jurowski hoopis teisiti, kui oli olnud mujal. Ta ütles publikule: “Hört auf! Lasst sie doch reden! Und dann spielen wir unsere Symphonie, sonst gehe ich jetzt von der Bühne.” (Kuulake! Laske neil rääkida! Seejärel mängime sümfooniat edasi, vastasel juhul lähen ma lavalt ära.) Kontsert jätkus umbes nelja minuti pärast.
Kõige levinuma kunsti- ja kultuurilooja ning -tarbija jaoks on maailm aga tavaliselt selline nagu ta parasjagu on – igikestev ja muutumatu. Teoseidki püütakse hoida nii igavesti kui võimalik, pannes näiteks väärtuslikud maalid klaasi taha, aeg-ajalt neid restaureeritakse jne. Kui paljud on aga pannud tähele seda aspekti, miks on kliimaprotestijad valinud minna suurematesse muuseumitesse, nagu näiteks Ameerika loodusloomuuseum ja Amsterdami Van Goghi muuseum? Neid asutusi on viimastel aastates survestatud vähendama rahalisi vahendeid, mida nad saavad fossiilkütuste ettevõtetelt, mis on ülemaailmse süsinikureostuse üks suurimaid põhjustajaid. Seega on loogiline just sellistes kohtades oma aktsioone korraldada. Muidugi on muuseume ja kunstnikke, kes tegelevad tänapäeva muutuva maailmaga ja kunsti roll on tegelikult ka alternatiivseid tulevikunägemusi visioneerida. Näiteks on paljud suured muuseumid teinud vähemalt ühe antropotseeninäituse (antropotseen – ajastik, kus Maa biosfääris on domineeriv ning planeeti geofüüsikaliselt muutev jõud inimkond – Toim.), sealhulgas ka KUMU. Kas sellest aga piisab?
Imestan siiani, et kliimaaktivistide tegevust peetakse ebaseaduslikuks ja suhtutakse neisse kui äärmuslastesse. Kliimaaktivistid tunduvad ühed kõige tervema mõistusega inimesed üldse, sest nad võtavad vastutuse selle eest, mida maailmas korda saadetakse. Nad püüavad tõmmata pidurit sellele hullumeelsele elukorraldusele, mis lääneriikides ja nende eestvedamisel mujal maailmas on. Teadlaste hoiatusi pole ju siiani kuulda võetud. Meil ei ole Vana-Kreeka tragöödiate deus ex machina’t, taevased jõud ei tule probleemi lahendama. Juba 30 aastat on teadlased rääkinud, et elurikkuse ja kliimaga on olukord kriitiline, aga poliitilisel tasandil elu hoidvaid otsuseid pole eriti tehtud ja olukord on läinud hullemaks. Kommunikatsioonieksperdid soovitavad ühe taktikana kasutada üllatamist. Miks siis mitte valida tähelepanu saamiseks midagi, millel juba on ühiskonna tähelepanu, ja kohelda seda selliselt, mis tõmbab tähelepanu? Aktivistid Londonis ju maali ei kahjustanud. Küll aga võis tunduda, et selline käitumine on lubamatu ja niisugune kunstiga ümberkäimine lihtsalt barbaarsuse tipp. Need “kõige-kõigemad” teosed on ju inimeseks olemise epitoomid, kehastavad kõige ilusamat, mida inimene on võimeline looma. Olen kuulnud ka sellist seisukohta, et kultuurikontekstita füüsilisel kujul on maal tükike lõuendit koos värviga, sama suur tükk, nagu näiteks 200-aastase tamme koor (koos sinna koondunud eluga) ... Selle kallal vandaalitsemine mõjub automaatselt kallaletungina kultuurile, tsivilisatsioonile, inimsusele.
Kõigele sellele mõeldes on mul endalgi kunstiga tegeldes hoopis teine tunne kui varem. Varem oli klaveri harjutamine ja kontsertide planeerimine kogu mu elu. Siis aga hakkasin aru saama, kuidas elu alustalasid minu ümber hävitatakse. Tihti tehakse seda teadlikult ja oma tegevust erinevate kampaaniatega “roheliseks” värvides.
Olen jõudnud järeldusele, et kultuuri hoidmiseks tuleb olla nõus muutma süsteemi selliselt, et see tagaks elurikka looduse. Sest kultuur jääb ikka püsima, isegi kui see muutub.
Allikad:
National Geographic nr 7 2023. “Throwing soup at a Van Gogh? Why climate activists are targeting art?”
Wikipedia. Decolonization.
Symphony.org 1.12 2023. Climate Protesters Interrupt Met Opera “Tannhäuser” Performance.
Teadus.postimees.ee 14.11 2017. “15 000 teadlase hoiatus inimkonnale: kursimuutuseta ootab meid ees katastroof”.
Guardian News Youtube. Just Stop Oil activists throw tomato soup on Van Gogh’s Sunflowers painting at National Gallery.
Dutch News 7.12 2022. Three arrested after climate activists target Girl with a Pearl Earring.
Dutch News 2.12 2022. Climate activists jailed for Girl with a Pearl Earring stunt.
Dutch News 3.11 2022. Extinction Rebellion interrupt concert with climate message.
Thomas van Groningen Twitter. Extinction Rebellion Nederland video.
Eesti Kunstimuuseum. Kestlik näitus.
Slippedisc.com 10.9. 2023. Lucerne is made to listen to climate activists.