Kui mai lõpus koroonapiirangud lõppesid, muutus kontserdielu kohe sama tihedaks nagu alati. Veelgi enam, peagi hakkas nägema infot täiesti uue, Tallinna keelpillifestivali kohta. Idee on hea, sest nii puhtalt keelpillidele pühendatud festivali meie muusikamaastikul pole, samuti on keelpillimängu tase Eestis aina kõrgemal järjel. Seda näitas ka hiljutine vabariiklik konkurss, kus oli näha annet ja muljetavaldavat mänguoskust. Mitmed meie keelpillimängijad on tõsiselt pürgimas rahvusvahelisele areenile, nagu näiteks Hans Christian Aavik või Marcel Johannes Kits, rahvusvahelisel tasemel mängija on Anna-Liisa Bezrodny.
Tallinna keelpillifestivali korraldustiim on noor ja pühendunud: kunstiline juht viiuldaja Ivi Ots, Greten Lehtmaa, Eda Seppar, Neeme Ots ja Klaus-Peter Haav. Kuidas see ulatuslik festival jõuti keerulistel aegadel kokku panna, annab imestada. Festivali kava oli hästi läbi mõeldud: huvitavad kontserdipaigad, põnevad koosseisud. Traditsioonilisema viiul-klaver ja tšello-klaver koosluse kõrval viiul-kitarr, viiul-harf, kaks tšellot, ansambel viiul-vioola-tšello, ning kaks sooloesinemist – Meelis Orgse (barokkviiul) ja Anna-Liisa Eller (kannel). Oli tore näha pillide värvikat paletti. Oluline oli ka barokkpillide mängija esindatus Meelis Orgse näol ja võibolla annaks selles suunas edaspidi veel pisut laieneda, kuigi barokkinstrumendid ei peaks festivalil muidugi valdavaks saama. Kontserdipaikadest oli festivali n-ö põhisaal Tallinna filharmoonia Mustpeade maja, siis Tallinna toomkirik, mis just asukoha poolest on suvisele festivalile väga sobiv, Hopneri maja, raekoda ning katse proovida uuesti kontserdipaigana kasutusele võtta omapärast Glehni lossi.
Festivali avakontserdi andsid kogenud professionaalid Anna-Liisa Bezrodny koos pianist Maksim Štšuraga. Mõlemad on põhjaliku rahvusvahelise hariduskäigu ja suure kogemusega muusikud. Kavas oli selle žanri kaunis süvarepertuaar: Beethoveni 10. sonaat ja Raveli 2. sonaat. Teise päeva esinejad olid soome tšellist Jaani Helander ning pianist ja ka dirigendina järjest rohkem tegev Jaan Ots, kavas selle ansambli repertuaari silmapaistvad teosed Faurélt, Debussylt ja Prokofjevilt, samuti helitöö Helena Tulvelt. Meelis Orgse esitas soolokava Bachi ja Biberi loomingust. Originaalse ja sügava kandlemängija Anna-Liisa Elleri kavas oli põnev kooslus barokkmuusikast: Rameau, Vivaldi, Biber, Palestrina, aga ka avastusväärne prantsuse barokkautor Machy, saksa looja Abel ning inglane Hume. Maria Goršenina (viiul) ja Kirill Ogorodnikov (kitarr) mängisid kava, kus oli tuntumaid ja vähem tuntud autoreid – Piazzolla, Eespere, Pujol ning Rebay ja Lannarelli. Särav ja eriline, ka suure koosmängu kogemusega duo Silvia Ilves ja Marcel Johannes Kits esitasid kava, kus oli teoseid Jacques Offenbachilt (see prantsuse kuulus ooperite ja operettide looja oli ka väljapaistev tšellist ja impressaario), belgia tšellistilt-heliloojalt Adrien-François Servais’lt, prantsuse tšelloajaloo suurkujult Jean-Baptiste Barriere’ilt ning nüüdisaegselt itaalia tšellistilt-heliloojalt Stefano Sollimalt. Võluv koosseis oli Linda-Anette Verte (viiul) ja Liis Jürgens (harf). Kavas nii sellisele duole loodud originaalmuusika (Saint-Saens’i fantaasia), seadeid ning põnevat Eesti repertuaari: kaks lugu duo heliloojast harfimängijalt Liis Jürgensilt, Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele” Linda-Anette Verte esituses ning tõeliselt sellele kooslusele sobiv ja väga tugeva mulje jätnud Erkki-Sven Tüüri “Graafiline leht”.
Lõppkontserdi andis huvitav trio Triinu Piirsalu (viiul), Andres Kaljuste (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello) – noor Piirsalu just hiljuti “Klassikatähtedes” säranud, üks meie parimaid vioolamängijaid ja dirigent Andres Kaljuste ning pikalt välismaal õppinud ja töötanud tšellist Indrek Leivategija. Kõlasid Schuberti keelpillitrio B-duur, Sibeliuse süit A-duur ja Jean Francaix’ keelpillitrio. Eriliselt avastusrohke selles kavas oli mulle Francaix’ teos.
Viimaks tahaksin rääkida festivali võibolla kõige erilisemast kontserdist – Hopneri majas toimunud väga noorte keelpillitalentide esitlusest. Suurepärane idee! Sest meil on tõusmas täiesti erilised anded: noor viiuldaja Anna Katarina Tralla (11 a.) ja tšellist Aleksandra Maria Tralla (8 a.) ning viiuldaja Uku Toots (14 a.) ja tšellist Maali Toots (10 a.). Need lapsed on kõik ka saanud preemiaid kaalukatel konkurssidel. Mõlemad väga noored tšellistid mängisid suuri teoseid hea üleoleku ja vaimustavate oskustega. Anna Katarina Tralla ja Uku Toots on aga juba noored tähed, tugeva artisti karismaga. Esitatavate teoste raskus on täiesti suurte rahvusvaheliste konkursside tasemel, tundus, nagu kuulaksin kuulsa Menuhini-nimelise keelpillikonkursi noortekonkurssi, kus alati kuuleb vapustavaid andeid. Anna Katarinalt Sarasate ja Wieniawski olid erakordselt hästi esitatud ning Uku Tootsi Bachi soolosüit E-duur tervikuna oli nii tehnika kui sisu poolest lihtsalt vapustav saavutus.
