Eesti muusika- ja teatriakadeemia algatas hilissügisel uue esindusfestivali – “müriaadFEST” –, mis sisuliselt asendab varasemat “Sügisfesti”. Eelnevaga sarnaselt on uuegi festivali eesmärk anda võimalikult avar ülevaade EMTA muusikastiilide ja etenduskunstide põnevast paljususest. Uue festivali suurejoonelisim sündmus toimus 22. novembri õhtul, mil EMTA suures saalis mälestati austava kontserdiga helilooja Krzysztof Penderecki (1933–2020) pikka ja paljutähenduslikku loometeed.
Mõjuva autorikontserdi ehitamiseks on mõistagi mitmeid teid. Võib püüelda entsüklopeedilise haardega ülevaatlikkuse poole, valides looja erinevatest perioodidest kõige ilmekamaid näiteid. Samuti võib katsetada eriilmeliste esituskoosseisude vastandamisega, et tuua esile helilooja muusikalise mõtteilma kogu rikkused. Aga võib ka ülevaatlikkuse ideest üldse loobuda ning valida üks-kaks esinduslikku šedöövrit, millega anda tugev ja selge sõnum. Sel korral valitigi viimane variant: kontserdi kava moodustus kahest hiiglaslikust helitööst, mis mõlemad valmisid käesoleva sajandi hakul: “Concerto grosso” nr 1 kolmele tšellole ja orkestrile (2000/01) ning klaverikontsert “Resurrection” (“Ülestõusmine”, 2001/02, 2007).
Penderecki loomenimistus on kontserdižanril vaieldamatult väga oluline kaal: ühe soolokontserdi leiame klaverile, vioolale, flöödile ja metsasarvele, paarina on kontserte viiulile, tšellole ja klarnetile; on ka üks topeltkontsert viiulile ja vioolale. Sooloinstrumentide kombineerimine orkestri värvigammaga pakkus heliloojale nähtavasti suurt rahuldust ja põnevaid muusikalisi väljakutseid.
Penderecki esimese “Concerto grosso” idee tuua orkestri ette soleerima kolm tšellot on esmapilgul mitmeti probleemne. Kuidas jaotada muusikalist materjali kolme solisti vahel? Kuidas neid orkestraalsest kõlaruumist selgelt eristada? Kas kohelda kolme tšellisti täiesti erinevate isiksustena või orkestrile in corpore vastanduva vähemusgrupina? Penderecki valis nähtavasti trio mõttemaailma ühtsuse tee. Igaüks sai küllalt võrdse kõlapinna, aga nende argumendid oma sisult kuigi palju ei erinenud. Omavahel vesteldes oldi pigem nõus, korrati üksteise ideid sarnases sõnastuses aina üle, kinnitati kindlat kuulumist samasse erakonda. Tekkis iselaadselt kaeblev ja valulistest ideedest koos seisev mõtteline kajakamber, mille liikmed orkestri kohati sõjakaks kiskuvas ümbruses üksteist julgustasid. Sündisid vestluslikud dialoogid orkestriga, omavaheliste arutluste triloogid ja ajuti ka julged kolmekesi orkestri vastu tõusmised.
Tšellistide üksmeelne ja esinduslik trio koosnes tegelikult kolmest küllalt eriilmelisest solistist: Silvia Ilves, Marcel Johannes Kits ja Henry-David Varema. Ilvese väljenduslikud tugevused tulid kõige eredamalt esile kantileensetes episoodides, kus võis näidata laulvuse ilu ja täidlast tooni. Kits säras kapriissetes lõikudes ja kadentsilikes momentides, iseäranis kõrgema registri harjadel. Varema värvis eriliselt nauditavaks melanhoolsed ja sünkjad viisikäänud.
Penderecki klaverikontsert, mida püüab (mõneti küsitavalt) ülendada alapealkiri “Ülestõusmine”, on oma väljavaatelt möödunud sajandite “suure klaverikontserdi” traditsiooni jätk, aga seda läbinisti postmodernses võtmes. Vormiliselt kõlab see ülimalt eklektiliselt, aina viseldes ja lainetades kontrastsete ideede meelevallas. Kümneks mõtteliseks alalõiguks jaotuv teos kätkeb ligi kolmveerandtunnises tervikus rohkelt sisu: sõjamarsilik stiihiline rühkimine, ingellikult õrnad episoodid, groteski kalduv tantsuhoog, räuskavate masside absurd, viha. Vastandina pakutakse nagu jumaliku ilmutusena saali laskuvaid koraalisarnaseid lõike, millest siiski ei puudu ka hoiatavad toonid. Filmilikult eredate kujundite müriaad köidab publiku tähelepanu jäägitult, teisalt hakkab see paljusus aja möödudes frustreerima seda osa kuulajaist, kes ihalevad selgemat ja loogilisemat arhitektoonikat. Märkimata ei saa jätta sedagi tõika, et sarnaselt Penderecki mõnegi teise teosega on ka klaverikontserdil tugev muusikaväline seos: teos mälestab 11. septembri New Yorgi terrorirünnaku ohvreid. Heliteosele külge poogitud muusikavälised seosed suurte isiksuste või pöördeliste ajaloosündmustega tekitavad kriitikutes sageli kummastunud õlakehitusi. Kuidas küll kritiseerida taiest, mis on näiteks pühendatud paavstile või mis käsitleb mõnd tohutut katastroofi inimkonna ajaloos? Poola helilooja Stefan Kisielewski on taolist praktikat pisut ironiseerides nimetanud tunnustuse väljapressimiseks kuulajalt.1
Klaverikontserdi soolopartii esitanud pianist Ivari Ilja tõestas end jõuliselt veenva, sisuka ja kõigutamatu meelekindlusega interpreedina. EMTA sümfooniaorkester paistis Andres Mustoneni juhatusel silma harjumuslikust nivoost kõrgema ettevalmistatusega, millest andsid tunnistust kindel koosmäng ja ka mõned meeldejäävad individuaalsed sooritused, iseäranis puupuhkpillide sektsioonis, näiteks õhtu avateose episoodiline oboesoolo (Maria Surovtseva).