Eesti Muusikanõukogu interpreedipreemia laureaat
Peep Lassmanniga on ilmunud mitmeid väga põnevaid intervjuusid. Pea alati peatub jutt Messiaenil, Emil Gilelsil ja lindudel. Nendest olulistest tugipunktidest ei saa üle ega ümber ka selles vestluses, aga mulle tundub, et on ka mitmeid teisi põnevaid teemasid, mida lahti harutada. Lassmannil on seljataga üle viiekümne aasta kontserttegevust ning ka kakskümmend viis aastat rektoriametit, millega kaasnesid vastutusrikkad kohustused, tihe koostöö oma kolleegidega kõikjal maailmas, kohtumised poliitikutega ning pidevad osalemised paljudes komisjonides ja nõukogudes. Nüüd, napilt kolm aastat pärast nendest rasketest kohustustest vabanemist on ta tippvormis, muhe ja rõõmsameelne. Märksa enam kui varem kostub klassiseinte tagant Peep Lassmannile iseloomulikku harjutamist – kargelt ja kristallselgelt läbikuulatud motiive Messiaenilt, Eesti heliloojate uudisteostest ja muudelt heliloojatelt. Möödunud ebatavaline kevad oli aga tema elus üks ilusamaid: ta pole saanud kunagi nii palju lindude keskel viibida ja seda veel kokkusattunult ühel linnuvaatluse seisukohalt kõige põnevamal aastaajal! Looduses aega veetes ei jäänud tal märkamata ka laialt diskuteeritud metsade lageraie probleem. Sellest kõigest me ka vestlesime, jätmata puutumata ka mõistagi interpretatsioonilisi küsimusi. Pianist rektoriametis pole muusikakõrgkoolide juures haruldane kombinatsioon. Ei teagi, kas vormib amet meest või vastupidi, aga igal juhul avanes vestluse käigus lihtne, julge ja elurõõmus seiklejahing, kelle puhul esmapilgul ei hoomagi, milliste valikute ja diplomaatiliste küsimustega on ta pidanud aastakümneid rinda pistma.
Kuidas on olla eks-rektor? Kas oled õnnelik ja rahul või jäi midagi ka tegemata?
Õnnelik olemine on lühike ja mööduv seisund. Rahul olen ma küll. Paljud olulised asjad, mida olen soovinud ja mille pärast olen vaeva näinud, on õnnestunud või siis vahepeal kas valminud või lähiaastatel valmimas. Tallinna konservatoorium on muutunud kaasaegseks ja rahvusvaheliseks Eesti muusika- ja teatriakadeemiaks. Ja loomulikult on mul rohkem aega õpilaste, klaverimängu, aga ka enda hobide ja pere jaoks – on ju väga tore!
Kas rektoriameti ja interpreedielu ühendamine oli tagantjärgi vaadates võimalik – jõudsid piisavalt? Aga õpetamine?
Ega ma endale ei seadnudki eesmärki mängida piisavalt. Oli ju algusest peale teada, et rektoriameti kõrvalt eriti ei jõua mängida. Aga kui otsustasin rektoriks kandideerida, ei kujutanud ma ette, et see periood minu elus kujuneb kahekümne viie aasta pikkuseks.
1992. aasta sügisel mängisin Šostakovitši 1. klaverikontserti ja pärast seda ilmus arvustus, kus kirjutati, et akadeemia võis ju saada hea rektori, aga Eesti kaotab ühe võimeka pianisti. See pani mõtlema ja otsustasin, et mingil määral tegelen klaverimänguga edasi. Neid kolme – rektoriamet, õpetamine ja kontserttegevus – on tegelikult võimatu panna üheaegselt toimima. Liidetuna on see surunud tagaplaanile kogu minu isikliku elu. Pidin tihti valima, mida neist kolmest ajutiselt kõrvale jätta. On juhtunud ka seda, et keset tihedat õppeaastat olin sunnitud võtma mõnenädalase puhkuse rektoriametist või katkestama pedagoogitegevuse. Kontserte planeerides pidin aga kindlasti arvestama akadeemilise kalendriga. Selline ühe asja pausile panek on mind aidanud. Iseenesest pole üleminekud ühelt tegevuselt teisele olnud mulle rasked.
Väikese ühiskonna suured mured – kas teatav monopoliseerumine meie muusikaelus on hea või halb?
A priori pigem halb. Samas ei ole Eesti ühiskond nii suur, et tekiks võistlevaid koolkondi ja institutsioone. Lihtsalt inimesi pole piisavalt palju. Monopoliseerumine isiku tasandil ei ole kindlasti tervitatav. Sellest tekib teatav kaitseseisund – igaks juhuks ei taha lasta teisi ja võibolla paremaid ligi. Aga tegelikult ma sellist päriselt pärssivat monopolismi ei näe – eesti muusikaelu on väga mitmepalgeline. Rahajagamises käib muidugi võitlus ja nii jääbki.
Tallinna muusika- ja balletikooliga on segased lood. Mis ikkagi toimub?
Ega ma täpselt ei teagi, aga oluline on see, et töö käib. Tore, et sellest nüüd asja saab! Millised lahendused aga lähikuudel leitakse – see saab meie muusikahariduse tuleviku jaoks määravaks. Iseenesest pole ka mingit ohtu mõttes luua see kool kutsehariduse baasil, kui võimalus omandada gümnaasiumiharidus jääb seal alles.
Võibolla vajaks teema laiemat diskussiooni? Meie aktiivsed tegevmuusikud, nende koolide kasvandikud peaksid saama sõna sekka öelda. Aga muusikud on vakka: mängu jälgitakse teraselt, aga oma sõna ei söandata öelda …
Ma arvan, et siin on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et inimesed mõtlevad ikka oma elu, tegevuse ja karjääri peale, mis praegu siinsetes tingimustes ei ole lihtne. Aga ka ilmselt seetõttu, et avaliku sekkumise tulemusena võib asi areneda hoopis mõnes teises ettenägematus suunas.
Kuivõrd peab üks muusik olema ühiskonnakriitiline ja kuidas seda saaks olla pianist?
Muusik ja sealjuures pianist saavad ühiskonnakriitilised olla eelkõige kodanikena.
Ega “puhtalt” helikunst ei saagi otseselt ühiskonnakriitiline olla, erinevalt näiteks teatrikunstist. Ka nõukogude totalitarism ei kontrollinud muusikaelu nii palju kui teatreid. Oht sellistele režiimidele tuleneb eelkõige kirjutatud ja väljaöeldud (ehk lauldud) sõnast. Näiteks kontserdielu sõnaline pool – kontserdikavad olid täieliku kontrolli all, aga esitatavat muusikat eelnevalt kontrollida üldjuhul keegi ei viitsinud.
Kas sellist asja mingil leebemal kujul võib aimata ka praeguses ühiskonnas? Et mõni repertuaar on eelistatum?
Mingil määral küll. Kui mängida teatud asju ainult kellelegi, kas või publikule meeldimise eesmärgil, jättes kõrvale midagi endale väga olulist, siis on see ikkagi enesetsensuur.
Aga interpreet saab kava valiku kaudu oma meelsust näidata?
Jah, loomulikult. Iga esinemisega. Aga ma ei kujuta ikkagi ette puhtalt ühiskonnakriitilisi kontserdikavu.
Siinkohal tuleb öelda, et interpreedi positsioon on ühiskonnas järjekindlalt langenud. Kui Liszti ja Paganini võimeid peeti jumalikeks, Rubinstein ja Horowitz olid peaaegu popstaarid, siis praegu ei küüni sellise staatuseni keegi, kuigi maailmas on vaimustavaid pianiste ka praegu.
Loomulikult on selles osas regionaalseid ja kultuurilisi erinevusi. On ju hästi teada Ida-Aasia vaimustus Euroopa klassikalise muusika vastu, mistõttu jõuab Euroopa ja Ameerika lavalaudadele järjest rohkem sealt pärit suurepäraseid muusikuid ja tantsijaid.
Veel mõnikümmend aastat tagasi võis mõni rahvusvahelise konkursi žüriis osalenud maailmakuulus muusik paari lausega paika panna, kellele kuuluvad preemiad. Praegu on see ilmselgelt võimatu, mis iseenesest ei olegi halb. Meie valdkonnas popstaare enam ei ole.
Meie muusikud on koos teiste kultuuriinimestega aktiivsed Eesti metsade kaitseks välja astuma. Sina linnuvaatlejana oled ilmselt meie metsade olukorraga päris hästi kursis. Kas on põhjust muretseda?
On küll. Lageraide maht on selgelt liiga suur ja metsad on selle tõttu killustatud. Selliste alade üldine liigirikkus väheneb ja linnustik vaesub, kuigi asemele võivad tulla avamaastiku linnud.
Kuivõrd on kultuuriinimeste sekkumine ühiskonna spetsiifilisematesse üksikasjadesse õigustatud? Või peaks seda olema veelgi enam?
Jah ja ei. Loomeliitude pleenum 1988. aastal oli üks pöördelisi sündmusi meie iseseisvuse taastamisel. Aga sekkuma peaks siis, kui midagi väga olulist hakkab viltu kiskuma ja meil on selles asjas midagi põhjapanevat öelda. Aga kui kõigil teemadel “karjuma” hakata, on muidugi oht muutuda naerualuseks.
Praegu on ühiskonnas kuumaks teemaks soolisus. On see muusika puhul arutelu koht?
Ma arvan, et ei ole. Oleme küll tulnud patriarhaalsest ühiskonnast ja mõned selle traditsioonid kipuvad ka säilima. Aga kas siin aitaksid mingid kvoodid?
Muusikamaailmas on huvitav näide erakordselt andekas ja omal ajal väga tuntud pianist ja helilooja Clara Schumann. Paljudel naistel polnud ju siis veel aimugi mingitest õigustest, aga ta elas oma elu nagu soovis ja oli tegelikult oma abikaasast Robertist tunduvalt edukam.
Üks isiklikum küsimus – kas oled silmitsi olnud loominguliste kriisidega ja kuidas neid lahendanud?
Tõttöelda ei ole. Minu ainus ja paratamatu “loominguline kriis” on see, et ma jään pidevalt vanemaks. Tõsi, olles kümmekond aastat rektor, ei olnud ma enam rahul oma mängu tasemega. Hakkasin rohkem harjutama.
Nähtavasti on läbi aeg, kus pianist ainult harjutab ja ootab, et talle kontsertturnee korraldatakse? Kes on tulevikupianist?
Tulevikupianist peab vähemalt alguses olema omaenda mänedžer. Tal peab olema väga selge arusaam, kuidas muusikamaailm toimib ja enda võimalustest selles. Selleks peaks mingil määral muutma ka meie kesk- ja kõrgastme õppekavu. Peaksime rohkem õpetama kunstist äraelamise kunsti.
Mis on sinu arvates küljed, millele meie noor klaveriõppija peaks rohkem tähelepanu pöörama oma suhtumises, mängus, harjutamisel? Veel midagi?
Ta peab teadma, et mitte keegi teda ei oota. Latt on aetud nii kõrgele, et on vaja erilist vedamist. Veel pool sajandit tagasi piisas veenvast võidust mõnel olulisel rahvusvahelisel konkursil, et saavutada laiem tuntus. Praegu võib võita mitmeid ja mitmeid konkursse, aga rahvusvahelist tähelepanu see ei pälvi. Eks neid konkursse ongi palju (eriti Lõuna-Euroopas), aga see ei ole ainuke põhjus. On püütud konkursside formaate muuta, kutsuda žüriidesse lisaks teiste erialade muusikuid ja mänedžere, aga midagi ei ole muutunud. Konkursside tähendus on devalveerunud. Samas ei saa ju ka nii, et heidame need kõrvale. Pole ju veel midagi paremat leitud, mis eraldaks terad sõkaldest.
Nii et ikkagi eelkõige suhtumine on see, mida meie noor pianist võiks üle vaadata. Aga kas ta ei peaks rohkem harjutama? On tehnika ja repertuaari läbivõtmine ikka piisav?
Eks kõik edukad pianistid on vähemalt nooruses palju harjutanud ja ka palju teoseid omandanud. Aga kuidas veenda andekat teismelist iga päev tundide kaupa harjutama, kui maailmas on nii palju muud huvitavat ja põnevat? Kuidas aidata kaasa, et tekiks ja säiliks kutsumus?
Milliseid pianiste hindad kõrgelt? Lemmik muusikutüüp?
Tegelikult on publiku sümpaatia võitmiseks suures joones kaks võimalust. Kas olla särav ja karismaatiline isiksus ning omada tähelepanu äratavaid virtuoosseid võimeid või olla niivõrd põhjalikult süüvinud muusikasse ja selle interpreteerimisse, et see puudutab kõiki. Loomulikult on iga muusiku isiksus erinev kombinatsioon nendest vajalikest omadustest. Mul on lemmikuid mõlemas tüübis.
Kuidas vaatad tagasi oma õpetaja-ameti algusaegadele? Mulle tundub, et sinu kui õpetaja kuldaeg algas 1990-ndate esimesel poolel ja kestab tänaseni. Kas oled oma metoodikas aegade jooksul midagi teadlikult muutnud?
Vaatan imestusega. Tegelikult pole ma seda ju õppinud. Loomulikult olid ka tollases konservatooriumi õppekavas mingid pedagoogika loengud ja pedagoogilise praktika tunnid. Mingil põhjusel ma nendesse tundidesse kordagi ei jõudnud. Ju oli vaja harjutada ja ehk muudki enda või teiste arvates olulisemat teha. Tagantjärele jääb arusaamatuks, mil moel mul õppekava täidetuks osutus. Nähtavasti pandi vajalikud hinded vajalikesse dokumentidesse sisse. Eks selline fakt näitab ka tollase ühiskonna olemust. Paljud asjad eksisteerisid ju ainult paberil. Isegi paljud kontserdid, mis pidanuks suure riigi avarustes toimuma, jäidki ainult paberile.
Oma esimesed klaveritunnid olin ma sunnitud andma Moskva konservatooriumis assistentuur-stažuuri teisel õppeaastal. Siis avastas tollane klaveriteaduskonna dekaan Jevgeni Malinin, et ma ei olnud andnud ühtegi pedpraktika tundi, sest mu professoril Emil Gilelsil ei olnud tollal enam üliõpilasi. Ta määras mind enda assistendiks ja nii ma hakkasin tunde andma. Kujutan elavalt ette, mida võisid Malinini õpilased arvata ootamatult neid õpetama asunud neist ainult aasta või paar vanemast noorsandist. Kuigi, ühel mu viimasel kohtumisel Moskva konservatooriumi juhtkonnaga teatas sealne õppeprorektor, et ta on olnud mu õpilane.
Teadlikult ma oma metoodikat kunagi muutnud ei ole. Eks see on ikkagi kuulamis- ja õpetamiskogemus, mis on ajapikku arenenud. Kui näen mingit probleemi, siis ma enne ei jäta, kuni õpilane on vähemalt aru saanud, kuidas seda võiks lahendada. Tundi alustades ei tea ma tihtilugu ette, kaua see kestab ja kuhu me välja jõuame. Sest tund võib kujuneda puhtaks improvisatsiooniks, mille tulemus võib osutuda ootamatult viljakaks, aga mõnikord õpilasele ootamatult ehmatavaks kogemuseks. Palun selle kogemuse omanikelt siiralt vabandust ja luban, et enam nii ei tee.
Miks sa õpetad? Mida sa sellest saad?
Muuseas, tegelikult alguses ei saanud mitte midagi. See oli tüütu kohustus, sest tahtsin ju ise mängida. Olin kakskümmend viis aastat vana, kui hakkasin täiskohaga õpetama, sest olin riigi poolt suunatud Tallinna riiklikku konservatooriumi klaveriõpetajaks. Aga tasapisi hakkas see järjest rohkem midagi pakkuma. Sest kui annad, siis ka saad. Saad energiat tagasi ja saad ka targemaks. Kui ise harjutan, siis kuulen, kuidas teen peaaegu samasuguseid vigu. See tunne on vahva ja edasiviiv.
Kui spetsiifilisemaks minna, siis mis on sinu jaoks interpretatsioonis kõla? Interpreedi kõla?
See ei ole hästi seletatav. Seisame vastamisi mingi suure musta asjaga, mis pole sinu keha osa ja sellest on vaja välja võluda kaunis kõla. Klaver ju iseenesest ei laula. Pikk on heli tekitamise teekond alates klahvi vajutamisest, mis omakorda mõjutab mingisuguse mehhanismi kaudu haamrit, mis omakorda lööb vastu keeli. Mille tulemus see on, mis lõpuks kõlama hakkab?
Aga puhtfüüsikaliselt – mis see kõla ikkagi on?
Tegelikult on kõla omadused seotud ülemhelidega. Kuidas ikkagi neid ülemhelisid nii tekitada ja mõjutada, et tuleks konkreetselt “õige” ja veenev tulemus? Ma ei tea. Olen küll enda arvates ratsionaalne inimene, aga midagi on siin ikka seletamatut … Tõeliselt õnnestunud esinemise puhul juhtub kõik justkui iseenesest ja me tunneme mõnikord end mingi meediumina ... Kas see on paljude positiivsete asjaolude kokkusattumine pluss sügav kontsentratsioon või on tõesti olemas mingi meid suunav jõud? Ei tea.
Mis on sulle teost lahti harutades kõige huvitavam või olulisem ja kas ootad sama ka oma õpilastelt? Või lased neil teadlikult läbi oma tunnetuse “oma keele” leida?
Mäletan väga hästi, kui astusin 14-aastaselt äsja avatud Tallinna muusikakeskkooli ja esmakordselt hakkas pihta tõsine töö klaverimänguga. Kuulasin rohkem muusikat ja käisin sagedasti kontsertidel. Ja mul tekkis mulje, et muusika interpreteerimisel pole midagi keerulist, tuleb lihtsalt nooditekstis kõik õigesti ära õppida. Õppisin siis ükskord enda arvates kõik hästi ära ja läksin tundi. Sain oma professorilt Heljo Sepalt vastu “päid ja jalgu”. Proovisin nii veel paar korda ja ikka polnud asi õige. Ei õnnestunudki! Alles tasapisi hakkas mul tekkima arusaam, et suurem osa informatsiooni on tekstis varjatult ja muusika on tegelikult nootide vahel. Seda püüan ma ka oma õpilastele selgitada, aga see protsess on ju lõpmatu …
Kui palju sa mängides vōi õpetades lähtud traditsioonidest? Mis on lubatud ja mis ei ole?
Traditsioone tundmata ei ole muusikat võimalik ei esitada ega õpetada. Samas võib traditsioonidest liigne kinnipidamine mõjuda interpreedi arengule pidurdavalt. Tegelikult on sisemise vabaduse ja traditsioonidest kinnipidamise vahelise vastuolu veenvad lahendused hea interpretatsiooni olulised tunnused.
HIP-liikumine. Kas tegemist on ikka interpretatsioonis alternatiivse vooluga või peaks tänapäeva interpreet oma tegevuse kuidagi ümber mõtestama?
Loomulikult peab iga professionaalne interpreet teadma võimalikult palju kõigist asjaoludest, mis on seotud vanema muusika kirjutamise ja selle omaaegsete esitustega. Kuid kui arvestatav interpreet esitab väga veenvalt midagi talle eriomases laadis, siis peaks seda aktsepteerima.
HIP-liikumine ehk ajalooliselt teadlik esitus on tekkinud ju XX sajandi keskpaigas sellest, et vanema ja barokkmuusika esituses oli tekkinud pikk tühimik. Aga ka hilisema muusika omaaegsete esituste kohta ei tea me paljut. Piltlikult öeldes: kui palju oli Liszti mängust klaveri peal ja kui palju “klaveri all”, see jääbki teadmata.
Mängisin nooruses palju Bachi, kuid otsustasin sellest loobuda pärast 40 aastat tagasi toimunud kontserti, mille arvustaja leidis, et ma ei pidavat üldse arvestama Bachi esitamise uute tuultega. Ometi kutsuti mind kümmekonna aasta eest tagasi esitama Bachi d-moll kontserti, mida sai menukalt esitatud mitmeid kordi ja arvan, et ma oma esituse stiili nooruseaegadega võrreldes oluliselt muutnud ei ole.
Kas XXI sajandi pianist peaks valdama kõiki klahvpille või piisab vähimal juhul nendega põhjalikumast tutvumisest?
Ma arvan, et ta ei pea tingimata valdama. Aga ta peab teadma ja tal peab olema vastav tunnetus, kuidas ajalooliste pillide peal mängitakse.
Linnulaul kui mõiste – kas siin saab paralleeli tuua muusikaga? Mulle tundub sinu mängu kuulates, et selles valitseb mingi eriline täpsus ja selgus, justkui annaksid edasi mingit olulist teadet. See on nagu linnulaulgi? Ometi on palju interpreete, kes väljendavad mängus esmalt oma emotsioone, mõned improviseerivad saali akustika ja dünaamikaga, teised flirdivad publikuga, kolmandad vestlevad kõrgemate jõududega. Kas oled oma sõnumi edastamise viisist teadlik ja oskad seda sõnadesse panna?
Mis puutub linnulaulu, siis arvatakse, et siin on kaks sõnumit. Mõnel juhul on need mõlemad sõnumid olemas, mõnel ainult üks nendest. Need on paaritumise ja oma territooriumi kaitsmise sõnumid. Samas tundub mulle, et ei saa välistada ka kolmandat – lihtsalt rõõmust ja oma lõbuks laulmist. See seisukoht on hakanud ka teadusesse jõudma. Nii et linnud on rohkem meie moodi kui me arvame.
Olin kunagi“Lindude kataloogi” nooditeksti õppides pisut häiritud seal olevatest paljudest forte’dest. Mõtlesin, et linnud ju nii ilusasti laulavad … Aga forte ja staccato? Lõpuks jagasin ära, et see ongi täiest kõrist ja elu eest laulmine. Kui sa ikka ei laula nii nagu vaja, siis oled kadunud mees. Suuremal osal laululindudest on laul alati ühetaoline ja tegelikult kaasa sündinud, aga on ka selliseid laulikuid, kelle oskused kogu aeg arenevad ja kelle laul on tõeliselt improvisatsiooniline. Neid linnuliike, kes laulavad alati erinevalt, saabki laulu põhjal eristada ainult üldise tämbri ning struktuuri järgi. Need on muutmatud.
Enda kohta ei oska ma öelda, kas tahan alati mingit sõnumit oma mängu sisse panna. Tegelikult tuleb niikuinii igale motiivile ja fraasile anda mingi tähendus või siis sõnum. Muusika on ju tihtilugu justkui teatrietendus. XX sajandi muusika esitus peab aga sisaldama eredaid ja tihtilugu täiesti äärmuslikke kujundeid. Kuid selline üldine emotsionaalsus on mulle raske. Ma hakkan kohe partituurist uurima, mis seal ikka tegelikult on.
Kus Tallinna ümbruses saab kuulda hüüpi? Oled ühes eelnevas intervjuus öelnud, et Paljassaares teda enam hüüdmas ei kuule?
Ikka Paljassaares. Võibolla mingil aastal ei olnud, või jäi ta mul lihtsalt tabamata. Paljassaares on viimasel ajal palju roogu maha võetud, nii et see oli paras üllatus teda allesjäänud roostikus kuulda.