Portreefilm “Galina”, režissöör ja operaator Sulev Keedus.
Q Film, esilinastus 28. IX 2024.
Möödunud aasta novembris jõudis publiku ette pikalt oodatud dokumentaalfilm ukraina/eesti heliloojast Galina Grigorjevast. Mina nimetaksin seda suureks sündmuseks, sest meie kaasaegseid vaimuhiiglasi ei talletata sellisesse jäävasse žanri just eriti tihti.
Galina on sündinud Ukrainas, täpsemini Krimmis, ning kannab endas pea kõiki sealse rikkaliku kultuuri juuri. Temas voolab kreeka, poola, ukraina ja vene verd, ta räägib vabalt ukraina ja vene, natuke poola keelt ning tunneb end kõigis neis keskkondades hästi. Kuna tema abikaasa on eestlane, siis suurema osa oma elust on Galina aga elanud Eestis ning on ühe meie kaasaja silmapaistvama heliloojana jätnud omakorda väga mahuka jälje Eesti kultuuri ja kultuurilukku.
Filmist see kõik ei selgu. Paratamatult on filmiaeg piiratud ning sõltub režissöörist ja võibolla ka portreteeritavast, millist liini üks soovib ja teine lubab jälgida. Igal juhul on Sulev Keedus teinud vähese materjaliga suurepärase valiku ning film on minu jaoks oma tervikus täiuslik.
Galinast oli juba põgusalt juttu, nüüd Sulevist ka. Olen tema (dokumentaal)filmide suur austaja. Sulevis on just vajalik kogus nähtamatust, et end pärisolukordades ära kaotada ning lasta asjadel kulgeda omasoodu. Meenub kohe kurioosne seik, kus ta “In paradisumit” filmides Murru vangivalvurite poolt kogemata pättidega koos ööseks kongi unustati või kuidas selles samas filmis ootamatult avanesid naisvangi Pille keelepaelad, millest hiljem sai kogu linateost läbiv ja siduv jutustus. Võiks ju öelda, et mis viga niiviisi filmi teha, kui erakordsed juhtumised otse sülle jooksevad. Vahe on aga selles, et selliste süllejooksmiste tähistamiseks peab olema sajakordne kalamehe kannatus, hea maitse ning loomulikult eriline vaist. Sulevil jätkub seda kõike kuhjaga.
Nagu juba ennist ütlesin, ei jutusta Galina kaamera ees oma lapsepõlvest, me ei näe teda loomepalangus või ka kodus perele süüa valmistamas. Me ei saa tegelikult teada, kas Galina üldse kokakunsti valdab, kuid loo ära vaadanuna ei tundnud ma sellest teadmisest puudust. Nagu ka paljudest muudest tegevustest, mida Galina võib väga tihti harrastada. Kuid me saame selgelt teada, kes Galina on inimesena ning minule isiklikult pakub just see suurt huvi.
Sulev on valinud kolm süžeeliini. Ilmumise järjekorras: Galina kui rändaja, Galina kui filosoof ja Galina kui helilooja. Iga liini on vaadeldud sügavuti ja aegamisi ning kõik kokku annavad nii selge pildi kui ühest inimesest 57 minuti jooksul üldse anda saab. Loomulikult jääb palju varjatuks, kuid me ju ei suuda lõpuni tunda ka inimest, kelle kõrval oleme terve elu elanud, rääkimata iseendast, kellest loome enesele tihtipeale vaid mingi soovitud pildi, millel võib reaalsusega olla vähe kokkupuutepunkte.
Galina kui rändaja. Näeme Galinat koos abikaasaga (filmi jooksul ei selgu, et tegu on Galina abikaasaga) jalutamas Portugali looduskaunites paikades, väikestel linnatänavatel, mere ääres, tühjal kirikuplatsil, trammis jne. Galina on kübarainimene, neid on tal reisil mitmeid ja need on tema portreteerimiseks hädavajalikud. Galina teeb pilte, tema abikaasa teeb pilte. Telefoniga, fotoaparaadiga. Loodusest, arhitektuurist, Galinast. Mitte selfie’sid. Kui alguses tekib küsimus, et mis sest telefoniga pildistamisest ikka näidata, siis ajapikku koorub siit välja selge teadmine, et Galina on visuaalselt äärmiselt tundlik natuur. Kui hiljem peatub kaader ühe tänavakaupmehe leti juures, kus Galina uurib koos abikaasaga kauneid ajaloolisi ja kvaliteetselt trükitud pilte ning veel teises kaadris jutustab oma kogemusest maailma kunstiväärtuste vaatlemisel ja mõtestamisel, siis jookseb tervik kokku. Rohkem ei olegi vaja näidata. Me saame aru, et ka telefon võib olla abiks maailma ilu nägemisel ning selle kogemuse kordamises suvalisel hetkel. Näeme, et Galina otsib ilu, looduse ilu, jumalikku ilu, mis on talle inspiratsiooniks. Kuigi filmis ei näidata Galinat kokkamas, jookseb läbi paar kaadrit, kus Galina maitseb veini. Mitte ei joo söögi kõrvale, vaid maitseb, siis vahetab abikaasaga klaasid ning arutleb kogetu üle. Jällegi oluline teadmine, sest mis on veel rikkalikuma maitsebuketiga kui hõrk vein ning sellest arusaamine näitab jällegi sügavat ja tundlikku meelt.
Galina kui filosoof. Väga heas tasakaalus teiste süžeeliinidega tulevad aeg-ajalt vaataja ette kaadrid pikemate filosoofiliste mõtisklustega. Galina räägib sellest, mis on talle siin elus oluline. Jällegi ei ole siin arvatavasti kõike. Me ei saa teada Galina mõtteid praegusest Vene-Ukraina sõjast, Krimmi kahetsusväärsest olukorrast selles ja väga paljusid muid seiku ja seisukohti. Aga me saame nautida sügavalt läbitunnetatud mõtteid Jumalast, elust, kannatusest ja ka kannatades inimeseks jäämisest, kunstnikust ja tema andest, ning sel ajal süda puhkab. Me näeme, et Galina on normaalne inimene, kellel on väga avar Jumal-Loojale toetuv kõiksusetaju, aga tal on ka inimlikud tunded, nagu alati soe pilk oma abikaasale ja juba ennist kõneldud äratundmine ja rõõm heast veinist. Galina räägib ristist, mille tunnetus peab olema elu alus, aga just nende eelmainitud joonte kaudu näeme, et Galina suudab ka ise risti järgi elada. Ta teab, kuhu minna, mis on vertikaal ning ta teab, kuidas seda teha, mis on horisontaal. Sinna viimasesse läheb siis arvesse ka meelte kasutamine maiste väärtuste kogemisel.
Eelpool oli juba juttu Sulev Keeduse andest ennast portreteeritavaga samastada. Arvan, et ainult nõnda on võimalik jõuda tõesti intiimse ja ausa intervjuuni (Galina filosoofilised vahepalad on just intervjuu vormis välja tulnud). Taolisest ausast ja selgest mõtteväljendusest olen mõne portreefilmi puhul puudust tundnud. Inimese eluhoiakuid võib loomulikult näidata ka teistmoodi. Vahel ei ole persoon eriti jutukas, siis ilmestavad teda tema teod. Kuid pahatihti näidatakse lihtsalt igapäevast sagimist ja naljakaid juhtumisi ning viimaks on kahju, et lootustandev materjal nii pinnapealselt ära on kasutatud, sest mitut portreefilmi ju ühest inimesest kindlasti tegema ei hakata. Aga Galina räägib filmis südamest. Ta jõuab oma mõtted lõpuni mõelda ja välja öelda. Need on selged ja arusaadavad ning loodetavasti avastuseks paljudele. Elu mõte on Galinal paigas ja seda on turvaline vaadata.
Galina kui helilooja. Tegelikult ongi ju Galina maailma jaoks eelkõige helilooja. Helilooja, kes otsib maailma ilu ja kes mõtestab oma otsinguid, kuid kes väljendab end laiemale ringile läbi muusika. Ka sellest süžeeliinist joonistub välja soe ja naeratav natuur, kelle interpreet on hea olla. Ta on nõudlik ja kindel oma nõudmistele, sest tema ju kuuleb kõige selgemalt oma muusikat ning teab, millist kõla on selle väljenduseks vaja. Aga ta ei ole kunagi üleolev ja kalk, vaid armastav, kuulav, kaasa mõtlev. Ta austab oma interpreete ja võibolla just seetõttu teda ka armastatakse. Galina on kunagi öelnud, et tal on väga vedanud oma interpreetidega, sest nad on huvitatud tema muusikast ja teevad suuri pingutusi, et sellest saada. See on ühe helilooja puhul oluline tunnistus, sest justnimelt, tuleb ju aru saada, et ka interpreet veedab heliteoste kallal pikki tunde ja päevi, et neist läbi pureda. Ning kui helilooja seda näeb ja tunnustab, teeb see puremisevaeva tükk maad magusamaks.
Muusikat on filmis heas tasakaalus ülejäänuga. See ei ole muusikafilm, vaid portree inimesest. Aga läbi selle portree kuuleme me parajalt pikki lõike Galina loomingust, mis võiksid äratada vaatajas huvi Galina muusikaga rohkem tutvust teha. Muusikaga tuleb filmis väga hellalt ümber käia. Hea ja muusika suhtes tundliku režissööri tunneb kohe ära, kui lõiked ei riiva kõrva. Sulev Keedus on ses suhtes äärmiselt delikaatne, et ta tajub hästi muusika loomulikku kulgu ja jälgib ka kaadritega fraasi liikumist, tõusu ja langust, edasitunglemist ja peatust.
Sulev Keeduse “Galina” on kindlasti jääva väärtusega, kuid samas ka oluline tänase päeva kontekstis. Galina enda jutule tuginedes vaevleb praegune aeg moraalsete väärtuste probleemide keerises, sest kui me estetiseerime kurja, siis kuri ei näi enam pahana ja vastavalt ei ole ka hea enam hea ning see on ohtlik kogu ühiskonnale. Aga Paradiisi nimel peab palju vaeva nägema, see polegi nii lihtne. Paradiis tuleb välja võidelda!