30. oktoobrist kuni 3. novembrini toimus nüüdismuusika festival “AFEKT”, teemaks muusikateater. Festivali kodulehel oli öeldud: ““AFEKT 2024” keskendub transmediaalsusele kaasaegses kompositsioonis. Fookuses on muusikateatriga seonduv mitmekihilisus.” Keskendun siin Tallinna kavale, kust kahjuks jäid kuulamata kontserdid “Sumin”, “Lein, iha, mängud, sädemed”, samuti jäi välja Tartu programm.
Enne huvitavaid kontserte ja festivale on ikka sees väike elevuse surin. Muusikafestival, kus esitatakse nüüdismuusikat ja elavate eesti heliloojate teoseid on nagu kink kaugelt maalt või otse taevast. See tekitab elevust, rõõmu ja pakub naudingut veel pikalt peale avamishetke. Et nüüdismuusika festivali korraldamine ette on võetud, tuleb kohe öelda “palun veel-veel-veel!”. Tundub, et see on selline mitmepoolne kink, mis pakub võimalusi kõigile asjaosalistele. Ja ma palun veel võimalusi heliloojatele, interpreetidele, korraldajatele ja eelkõige publikule.
Festivali soov oli vaadelda muusikateatriga seonduvat mitmekihilisust. Leian, et valitud oli keerukas teema. Interdistsiplinaarsuse ja transmediaalsuse taotlemisest on saanud teatav praeguse aja märk, samas on need tänapäeval lihtsalt popid sõnad ning tuleb näha vaeva, et nende kasutamine sisulist lisaväärtust juurde pakuks. Valitud teema on eelkõige keerukas, sest tõstab osad teosed esile ning lükkab teisi kõrvale. Seetõttu võib teema hoopis vähendada kava mitmekesisust ja mitmekihilisust. Muusikateatri teema võib tekitada ka konnotatsioone, mida esitajad ja heliloojad hoopiski pole soovinud. Näiteks mõne teose puhul, mis ei olnud üldse teemaga seotud, võib hakata kuulaja otsima muusikateatri elemente (kasvõi interpreedi esitusstiilis tuvastama mingit teatraalsust, mida seal tegelikult pole). Oluline on veel, et kuivõrd igasugust transmediaalsust võib pidada nüüdismuusika pärisosaks, siis ei saa ma täpselt aru, miks seda on vaja üldse esile tõsta.
Esimesena külastasin EMTA heliloomingu ja muusikatehnoloogia tudengite kontsert-performance’i “PULSS”. Tudengite teos mõtistkles inimese olemuse üle, mis rüvetab nii ennast kui kõike ümbritsevat. Mis siis saaks, kui me mõistaks, et inimene ise on tagurpidi keeratud puu, teisisõnu loodu, mitte looja? Tekst tsiteeris piiblit, manitsedes inimest ennast rüvetamast, lõpetades performance’i piiblisalmidega: “Ei ole head puud, mis kannaks halba vilja, ega jälle halba puud, mis kannaks head vilja.” Teosele andsid jõudu kontrastid interpreetide esitatud õõvastavalt rõõmsate lõikude ja inimese südametunnistusele kriipiva audiovisuaali vahel. Ühelt poolt noomis kontsert otseselt kuulajat ja teisalt pakkus inimkonna peegeldust, mis tundub lämmatavat nii enese kui ümbritseva pulssi.
“AFEKTi” tähtsündmuseks on ERSO kontsert, mis oli seekord pealkirjastatud esiettekandele tulnud Elis Halliku sümfoonia “Phos” järgi. Esiettekandele tulid veel Catherine Millikeni “Ediacaran Fields” ning Monika Mattieseni “Ariadne aus Neanderthal”. Ettekandeid dirigeeris Clement Power. Alustan Elis Halliku sümfooniast “Phos”. Helilooja ise on kirjutanud, et sümfoonia pealkiri, kreekakeelne sõna phos, viitab nii füüsilisele kui ka vaimsele valgusele. Tundub, et valgus on viimasel ajal eesti heliloojate südames, hiljuti kanti ette Helena Tulve teos “Vers l’autre clarté”, hiljuti esietendus Alisson Kruusmaa ballett “Valgus maailma lõpust”. Eks ole valgus ja kosmos, lootus ja taevas üldinimlikud igatsused. Kummastust tekitas annotatsioonis olev kommentaar, et sümfoonia on suurvorm, mis võimaldab süveneda sügavamatesse teemadesse. Ehk olen valesti aru saanud, aga leian, et ei vorm ega koosseis pane piiri sellele, kui sügavasisuline teos saab olla. Üks väike takt võib anda väga sügavat mõtteainet, aga muidugi mõistan, et suurvorm võimaldab heliloojal vedada pikemaid liine. Arvan, et see on vajalik diskussiooniteema muusikas ja tahan märkida, et see, kuidas muusikast räägitakse, on tähtis. Sümfoonia kirjutamiseks peab olema võimekas ja kindlasti ka juba suuremate kogemustega helilooja. See pani mind mõtlema, et sooviks kuulda veel paljude võimekate heliloojate sümfooniad, kellele tellimuse esitamine on long-overdue või “tähtaja ületanud”? Halliku sümfoonia ettekandele jõudmine oli nii rõõmustav hetk, sest tõi arusaama, et see on võimalik. Tundub kui utoopia, arvestades, et iga tellitud teos on Eestis õnnehetk. Aga kuivõrd teema on hetkel päevakorras, tahaks valju häälega paluda, et veel ja veel ja veel! Teos ise aina kasvas ja tõmbus tagasi kulmineerumata, seal oli jõulisi ja ärevaid kõlavärve, mida mul oli keeruline seostada valguse otsimisega, ent valgust võib iga kuulaja tajuda erinevalt.Monika Mattieseni muusikateatri teos “Ariadne aus Neanderthal” on viimane osa Hasso Krulli tekstidele põhinevast triloogiast. Teost esitas Ensemble Musikfabrik, teksti luges Mait Malmsten. “Ariadne aus Neanderthal” kujutab inimest katastroofi keskel, mil ei piisa enam nais- ja meeshingest, vaja on ürgsest neandertalihinge Ariadnet, kes inimese läbi maasügavuses peituva labürindi taas uuele elule juhiks. Inimkonna häving, katastroof, ürginimene, antiikjumalad, legendid, maa sügavus, tulevikumütoloogia, lõpuks Ariadne ja Dionysose pulm. Teose keskmes oli tagasisidesüsteemiga skulpturaalne hübriidinstrument, mille prototüübiks olid kangasteljed (Ariadne telgedel kootakse uut elulõnga). Muusika ja teatraalsed elemendid mängisid omavahel, koos oli palju tekstilisi ja muusikalisi motiive, mis segunesid. Kõike oli väga palju ja see iseenesest andis edasi kaost ning katastroofilisust, samas mattus palju muusikalist materjali selle alla. Millikeni “Ediacaran Fields” on inspiratsiooni saanud ediacara ajastust, mil elu Maal hõivasid vaid ainuraksed. Selle kivimeid on üle maailma leida paaris paigas, neist üks on Eesti ja Läänemeri. Publikul lasti teose ajal teatud hetkedel enne välja jagatud kive kokku lüüa, see kujund mängis võimsalt kokku esituspaigaga.
Kontserdil “Isiklikud lood” tuli esiettekandele Fabrio Nastari kammerooper “A Student’s Tale” ning Einike Leppiku multimeediateos “Essential Fears”. Esitasid ansambel L’Arsenale, sopran Annabel Soode, akordionist Momir Novaković. Leppiku teose lähtekohad olid autori uppumislähedane kogemus lapsepõlvest, mistõttu ta õppis vett usaldama alles 28-aastaselt, ning Aleksander Suur, kelle soov oli juua surematuks tegevat vett. Ühendavaks motiiviks oli nii elu andev kui elu võttev vesi ning surmahirm. Fabrizio Nastari kammerooper oli nauditav metatekst tema akadeemilisest õppeteekonnast doktorantuuris. Ühelt poolt oli tegu komöödialiku ja humoorika retrospektiga (vihjates isegi, et ehk on kõnealuse teose valmimisel kasutad ChatGPT abi), teisalt sisaldas mitmeid dramaatilisi katkeid. Võib täheldada, et õpilase (stereotüübile) ongi omane teatav äärmuslik dramaatilisus ja teisalt vabastav ironiseerimine, mistõttu võiks pigem meeleolu kõikumist pidada teose tugevuseks. Mõlema teose täht oli Annabel Soode, kes võlus oma hääle, lavalise oleku ja julgusega. Isiklik mõõde tundus olevat üldse selle festivali läbiv motiiv, kuivõrd enamik kontserte olid ruumiliselt ja koosseisult kammerlikud ning sisult isiklikud. Samas võib näha, et mitmed teosed vaatasid üldinimlike teemade poole, millele võib omistada nii üldistust kui ka vastupidiselt äärmist isiklikkust. Jätkuvalt on heliloojate hingel keskkond, lootus ja hirm. Eesti nüüdismuusika on nagu meie südametunnistus, ta on aus ja karm, vahel nii aus, et teeb haiget. Võibolla seetõttu näringi ma tähti, sest kui miski koputab su südametunnistusele, siis ei saa ta sulle valetada. Seekord ma ehk tundsin vähem ausust. Mis puutub festivali teemasse, siis jään oma arvamuse juurde, et neid teoseid, kus festivali teema lisaväärtust pakkus oli pigem vähe ja see tekitas minus kui kuulajas/vaatajas küsimusi. Mulle jääb kummitama, et kui palju ja kuidas siis soovitakse muusikas süveneda kihtidesse ja sügavusse? Aga nagu lugesite, on põhiline sõnum: veel, veel ja veel!