9. detsembri õhtul istusin koos paljude teiste andunud muusikasõpradega Tallinna Jaani kirikus, valmistudes kuulama Eesti Filharmoonia Kammerkoori ning dirigent Pärt Uusbergi koosloomes sündivat kontserti “Missa Tagore”. Meeleolu oli ülev – kontserdile saabunud pere- ja sõpruskonnad istusid juttu puhudes külg-külje kõrval, ootusärev sumin täitis hubase kiriku.
Kell lõi seitse, kirikuõpetaja lausus tervitussõnad ning publiku ette saabusid viimaks oodatud esinejad. Kontsert algas Bruckneri loominguga. “Ave Maria” alguses kõlavad soojad ja õrnad naishääled mõjusid kauni sissejuhatusena kogu kontserdile. Loo üleüldine pehme tonaalsus häälestas vaimu ja keha tundlikult vastu võtma kõike järgnevat – just selline peakski olema ühe avateose mõju. Järgnes 8-häälne motett “Christus factus est”. Esmalt rahuliku ja väljapeetuna tunduv laul kätkes endas ootamatuid dünaamilisi lainetusi. Igasugune hetkeline traagika muutus kiirelt taas mahedaks ja voolavaks jutustuseks. Kolmandana esitatud “Os justi” võlus oma lihtsa ilu ning rahuldustpakkuvalt traditsioonilise harmooniaga. Kaunis oli ka lõpus kõlanud liturgilises unisoonis fraas “Alleluia”.
Õhtu suursündmus oli Pärt Uusbergi 2018. aastal loodud “Missa Tagore” ettekanne. Segakooriga liitusid laval Eda Peäske (harf) ning Ruslan Petrov (tšello). Teose muudab eriliseks, et helilooja on omavahel ühendanud kanoniseeritud missa tekstile kirjutatud a cappella koorimuusika ning India müstiku Rabindranath Tagore luuletuse “On the Seashore” (“Mererannal”), millele lisanduvad instrumentaalsoolod ning -saade. Suurteosele on omane teatav vormiline rütm: esmalt kõlab üks missa vaimulikest osadest, seejärel valsimotiiv instrumentidel, millega liitub osa viisistatud Tagore luuletusest, järgneb korduvate kolmkõlade teema, mis annab järje üle uuele missa osale.
Esimene osa “Kyrie” juhatas teose sisse pikkade meloodialiinide ning tuttavalt pärtuusbergiliku harmooniaga. Esimene ingliskeelne osa “On the Seashore I” sai alguse harfil esitatava valsimotiiviga, millele instrumendile iseloomulik kõla andis veidi maagilise värvingu. Naishäälte poolt esitatav muusikaline luuletekst asetus harfihelide peale loomulikult ning lõi eelnenud vaimulikule halastuspalvele kontrastselt lausa pastoraalse pildi. Ilmekalt liitunud tšello lisas muusikale sügavust ning hetkeks ilmusid mu silme ette stseenid Tanel Toomi filmist “Tõde ja õigus”. Instrumentide vahel sündis põnev sümbioos – eriilmelised keelpillid täiendasid teineteist, rõhutades sarnaste muusikaliste kujundite juures täiesti erinevaid aspekte ning sumbudes viimaks pehmelt vaikusesse.
Järgnev “Gloria” oli tempo ning harmoonia poolest eelnevast ärevam. Lihtsad ning õhulised kolmkõlad vaheldusid tihedate klastritega, luues huvitavaid kontraste, mida rõhutas ka osa lai diapasoon. Taas kostma hakkavad harfihelid mõjusid justkui kõrva ja meelte puhastamisena enne ilmalikku maailma sisenemist luuletuse järgmises salmis. Meeste esituses tundus “On the Seashore II” tekst rõhutavat looduse kuulumist kõrgemate jõudude hulka, sidudes kaunilt “Missa Tagores” kokku toodud vaimuliku ja ilmaliku ruumi.
“Credo” tõi endaga mitmeid uusi kõlamotiive. Efektselt mõjusid naishäälte kaanonis käigud ning solistigrupi vastandamine koorile. Kohati läksid helid kirikus lausa kellukestena kajama. Samas sugenes muusikasse järgmisel hetkel mingi ootamatu süngus ja pinge. Kolmanda luuletusekatkendi kandis ühes instrumentalistidega ette sopran Yena Choi.
“Sanctus” algas õrna piano’ga, kandes minu jaoks endaga lootust, helgust – kõike, mis maailmas head on. Järk-järgult uusi kihte lisades hakkas koor vormima justkui helide skulptuuri. Selle osaga oli liidetud ka “Benedictus”, millelt toimus taaskord loomulikult üleminek seni jõulisima “On the Seashore IV” juurde. Harfi ja tšello kooslus tõi seekord silme ette mehaanilise mängutoosi, millest kasvas vokaalide lisandudes orkestraalne ning võimas ood. Esimest korda sulandus kolmkõlamotiivi ka koor, jättes tekkivad kooskõlad ruumi kajama.
Traditsioonilistest missa osadest viimane, “Agnus Dei” kujutas endast kokkuvõtet kõigele eelnevale. Inimhäältest sündis taaskord nagu tuulekellaefekt – toimus mingi kume sulandumine, segunemine. Saabunud oli rahu ja tasakaal ning kajana said uuesti kõlama klaasjad kaanonid. Lõpuosa “On the Seashore V” kandis kuulaja õrnalt teosejärgsesse vaikusesse. Ja see on minu jaoks pea sama võimas nähtus kui muusika ise – ruum lõpuakordi ning aplausi vahel, kus on õhku, et üheskoos vaikida.
Viimasena tuli ettekandele Elgari “Lux Aeterna” (John Cameroni kooriseade), mis oma soojas tuttavlikkuses andis täpselt parasjagu aega, et eelnevalt tekkinud transist rahulikult välja tulla. Parajalt pühalik ning lootusrikas, juhtis teos mõtted saabuvale jõuluajale ning süvendas õlatunnet teiste saalisviibijatega. Kontsert “Missa Tagore” pakkus rikkalikult emotsioone ning tuletas mulle taas meelde kvaliteetse koorimuusika võlu.