Ars Musica Estonica viis 2.–7. oktoobrini Tallinnas läbi rahvusvahelise orelifestivali “Reval”, mille kunstiline juht oli organist Aare-Paul Lattik ja produtsent Kaia Lattikas. Festivali juhtmotiivideks olid prantsuse muusika ja katedraal, millele lisasid omapoolseid kordumatuid helivärve kontsertidel kõlanud saksa barokiklassika, eesti nüüdismuusika ja soome klassika. Kontserdid toimusid Tallinna Jaani, Rootsi-Mihkli, Niguliste ja toomkirikus, esinejaiks (esinemisjärjekorras) Eesti organistid Piret Aidulo, Ines Maidre, Kristel Aer, Toomas Trass, Ulla Krigul ja Aare-Paul Lattik, külalistena Pariisi Notre-Dame’i ja Nancy katedraalide organist Johann Vexo ning Turu orelifestivali kunstiline juht Ville Urponen, kaasa tegid veel klavessinist Ene Nael ning Eesti Sinfonietta ja Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel.
Mitmekülgselt võimas orelisuvi
Lähiaegadest ei mäleta sedavõrd mitmekesist orelisuve, kui eripalgelisi orelifestivale jagus paljudesse linnadesse, kirikutesse ja maakondadesse: “Tallinnfest B-A-C-H”, Juuru XV orelisuvi, rahvusvaheline Gustav Normanni orelifestival (Viru-Jaakobi, Väike-Maarja, Iisaku, Järva-Jaani, Simuna), Pärnu Eliisabetis reedeti läbi suve kestev rahvusvaheline orelifestival, festivalid Rapla, Halliste, Viimsi Püha Jaakobi, Rakvere Kolmainu ja Tartu Pauluse kirikus, Viljandi praostkonna 12 kirikus ning erilisena Pühalepa muusikafestival sealse kiriku oreli taastamise heaks. Lisaks palju orelikontserte (seejuures kammerkontserte oreliga), nt Tallinnas igal esmaspäeval Püha Vaimu kirikus, teisipäeval Kaarlis, kolmapäeval Jaanis ja laupäeval toomkirikus, ning kindlasti veel paljudes paikades (nagu Kullamaal, Lihulas, Mustvees, Rannamõisas, Räpinas, Suure-Jaanis, Tormas, Valgas jm, sh Palamuse kirikus, kus mitmel põhjusel on varem olnud kontserte suhteliselt harva).
Festivali “Reval” idee tärkas kaks aastat tagasi Eesti orelisõprade ühingu esinaise Kristel Aeri ja Aare-Paul Lattiku eestvõttel soovist osaleda vanalinnapäevadel. Viirusepuhangud ei lubanud plaanitut ellu viia. Kuna Lattik tegi jaanuarikuise “bachFesti” koos Ars Musica Estonicaga, siis otsustas ta ka vastloodud festivalil jätkata sama tiimiga. Samadest organistidest, kes aktiivselt korraldasid suviseid festivale ja kontserte, said ka festivali “Reval” põhisolistid.
Festivali nimeks valiti Reval seetõttu, et meie iidne linn kandis seda nime alles hiljuti ja nii peaks see nimi sümboliseerima ühtlasi siin sajandeid kestnud orelitraditsioone. Vanalinnaga on Aare-Paul Lattikul oma suhe: “Olen lapsepõlvest saati olnud sellest lummatud, pole vist ühtegi hoovi ega katust, kus ma lapsena poleks roninud. Tänu vanalinnale olen see, kes ma olen, vanalinn kujundas mu tulevase fantaasiamaailma.”
Katedraalide kõlad
Juba festivali avakontsert Tallinna Jaani kirikus näitas, millise vastutustundega olid interpreedid – organistid Piret Aidulo ja Ines Maidre ning Eesti Sinfonietta Endrik Üksvärava juhatusel – selleks valmistunud, sest tulemus ei olnud ideaalilähedane, vaid ideaalne. Kontserdi raamteosed Jean Langlais’ “Pala vabas vormis” ja Francis Poulenci orelikontsert FP93 on küll loodud samas ajavahemikus 1930-ndate keskel, kuid eristusid helipildilt teineteisest täiesti. Modernselt paljukihilise harmoonilise vabadusega Langlais’ pala pakkus Aidulo soleerimisel lummavaid improvisatsioonilisi tasapindu, üksteisesse sulavaid, aga samas selgelt erk-kirkaid helivärve, mille interpreteering näitas esitajate täielikku ühtekuuluvust. Maidre on Poulenci orelikontserti esitanud varemgi, mistõttu oli ootuspärane, millise kirgliku temperamendi, sisendusjõu, tehnilise vabaduse ja puhtusega (sh üliläbipaistvaid tekstuure!) kujundas ta helilooja karakteriteküllast muusikat seegi kord. Imeteldav oli täpselt haakuv koostöö orkestriga (millest tuleb kindlasti esile tuua ka näiteks vioola ja tšello sisenduslikud soolod ning täpsed timpanilöögid). Sellised esituskoosseisud tooksid Eestile au maailma igas katedraalis. Nende kahe teose vahele kõlasid Aidulolt Langlais’ “Ave Maria. Ave Maris Stella” ja “Te Deum” ning Maidrelt César Francki “Heroiline pala”. Mõlemad heliloojad olid Pariisi Saint Clotilde’i organistid, küll eri aegadel, kuid kasutasid sama Cavaillé-Colli orelit, mille tolle aja kohta täiesti uudne värvidepalett (nt flūte-, trompett-, clairon’i-harmoonia, eriliselt soojad toonid jne) mõjus lausa epohhiloovalt kogu järgnevale oreliajastule. Sama orelimeistri pillide heliliste mõjudega puutusime sel festivalil läbi heliloojate (Franck, Langlais, Widor, Vierne, Duruflé, Dupré, Messiaen, Alain) kaudselt veelgi kokku.
Festivalikontserdid kandsid pealkirju, mis andsid kuulajaile juba ette suuna, mida oodata. Nii oli teine kontsert “Eesti mustrid” täielikult pühendatud eesti nüüdismuusikale. Oreli (Kristel Aer) ja klavessiini (Ene Nael) duo on ainulaadne esituskoosseis ja seega heliloojaile kindlasti suurt loomehuvi pakkuv, sest niivõrd palju vaikuse piirimaile jäävaid peennüansse on õrnhapra klavessiini kõrval ju võimalik leida ka oreli rikkalikust värvidegammast, pealegi – akustiliselt nii kaugete pillide puhul jätkub heliloojail avastamisruumi küllaga. Kava oli koostatud köitvalt, heliliselt samm-sammult sisutõusvas joones, kuni … Duole loodud enesessehaarava sissejuhatusena kõlanud Lauri Jõelehe “Lakkamatu laul” (2018) oli kui helipoeetiline jalutuskäik ümber ühe kinnismõtte, mis tõi ikka ja jälle tagasi alguspunkti. Rein Rannapi peenekoelised ja rütminõtked “Variatsioonid” klavessiinile (2007) leidsid Ene Naela ettekandes oodatult kristallselge esituse. Minu jaoks kujunesid kontserdi kõrghetkiks Ülo Kriguli duole loodud “Märgid ja märguanded” (2021) ja Jüri Reinvere orelipala “Sest et see hinge rõõmsaks teeb” (2017). Tõesti, kui on märke, küll siis on ka märkajaid. Krigul sulataski imetabaselt akustilisse ruumi kaks nii erinevat pilli, millest ühe heli kustub ju kohe, teisel võib aga kõlada lõpmatuseni. Tulemus lummas. Loodetavasti leiab see väljendusrikas teos kontsertidel üha uusi ettekandeid. Pingelisi kuulamishetki lõi Reinvere orelipala lausa orkestraalne mõõde, mis oma mitmekihilistes sisukontrastides ja pingetes justkui eksles ühe tänapäeva isiksuse otsingujadadel. Kontserdi lõputeose puhul (Mirjam Tally “Kvasar”, 2019) ei ühildu ma helilooja taotlustega, olgu need siis nii kõrgkosmilised kui tahes. Olen arvamusel, et needki nn valgussähvatuslikud klastrid võinuks lahendada heliliselt või kuidagi teisiti, sest nii klavessiin kui orel on pillidena kallihinnalised ka majanduslikus mõttes. Teatud määral lohutas mind Kristel Aeri selgitav kommentaar: “Me mängime neid klastreid küll nii, et ükski pill viga ei saa. Ja klastrid võttena on olemas juba Erkki-Sven Tüüri “Spectrumis”, mida festivalil Ville Urponeni esituses kuulda saime.” Loomulikult on väga oluline, et interpreedid ise on esitatavast muusikast vaimustuses, vastupidine oleks ju mõeldamatu.
Toomas Trassi orelikontsert Jaani kirikus kandis pealkirja “Summa Gotica”, kavas Léon Boëllmanni “Gooti süit” (u 1895), Charles-Marie Widori “Gooti sümfoonia” (1894/1895) ja organisti enda “Improvisatsioon” teemale “Ave Maris Stella”. Boëllmann jõudis oma lühikeseks jäänud elu jooksul kirjutada umbes 160 eri žanris teost, millest “Gooti süit” on Eestiski olnud üks enim mängituid. Kuulaja jaoks kõlas selle esitus Trassilt justkui karakteriteselge ettevalmistus millekski suureks ja vägevaks. Ja tõesti, Widori helimaailm oli see, mis avaski kõik organisti loomekeeled. Esimesest akordist äratuntav eht-trassilik orelihaare, orkestraalselt jõuline kõlapilt, milles pingelised kromaatilised helimassid vahelduvad polüfooniliselt läbipaistvate kõnetustega, tormilised crescendo’d ja hetkelist vaibumist toovad diminuendo’d, armsalt äratuntavad “Salve Regina” (II osas) ja jõuluviis (III ja IV osas), aga kõikevalitsevalt ikkagi ülim tehniline virtuoossus ja helilooja poolt juba ette kirjutatud pingeküllane ulatuslik arendus. Mulle tundus, et samalt widoorlikult mõttepinnalt lähtus seekord ka Trass oma “Improvisatsioonis”, pakkudes ülevoolava vabadusega rikkalikult mõttelende. Selline oli Toomas Trass oma kõrgvormis, meie parimate organistide seast minu arvates säravaim improvisaator.
Kahel järjestikusel õhtul esinesid Nigulistes külalisorganistid, kontserdiga “Katedraalide kõlad” Johann Vexo Prantsusmaalt ja “Õhtulaul” Ville Urponen Soomest. Ootuspäraselt pakkus esimene neist Bachi ja Mozarti kõrval mitmekülgse valiku prantsuse muusikast (Couperin, Franck, Vierne, Messiaen, Dupré). Urponeni kava sisaldas eesti (Erkki-Sven Tüür) ja soome (Taneli Kuusisto, Oskar Merikanto) ning valiku barokist ja prantsuse muusikast (Johann Sebastian ja Carl Philipp Emanuel Bach, Saint-Saëns, Vierne). Uurisin meie organistidelt külalissolistide kohta n-ö interpreedilt interpreedist põhimõttel hinnanguid, mida nad sooviksid nende puhul eriliselt välja tuua. Aidulo hindas Vexo silmapaistvat sõrmeosavust ja värvikat registreerimist: “Kõik noodid olid selgelt kuulda, ei mingit probleemi Niguliste “sulatava” akustikaga! Väga nauditav ja mitmetahuline kava.” Kontsertide püsikuulaja Tiit Kiik hindas samuti Vexo kava, milles rohkesti eri aegade prantsuse muusikat: “Edaspidi võiks iga külalissolist pakkuda palju julgemini just oma maa heliloomingut! See muudaks festivali tervikuna värvikamaks. Näiteks Ville Urponeni esituses köitis mind väga Taneli Kuusisto “Fantaasia” ning see tõigi mõtte, et külalistelt võiks rohkem kõlada rahvuslikku muusikat üldtuntud ja festivalilt festivalile mängitavate teoste asemel.” Sama mõtet kinnitas Kadri Ploompuu, lisades, et Urponen on olnud ju väga paljude Soome oreliteoste esmaesitaja. Mõlemad organistid tõid tollelt kontserdilt esile Tüüri “Spectrum I” huvitavalt registreeritud ja reljeefselt mängitud ettekande.
Hugo Lepnurm, kes jättis toomkiriku võlvide vahele oma vaimu- ja muusikaväge, on öelnud, et orel on Jumala kiitmise masin. On väga märgiline, et festivali lõppkontsert selles kirikus oli täielikult pühendatud sellele kiitusele koguni kahe “masina” kaasabil ja et kava kandis tervikuna võimsat vaimulikku jõudu: Jehan Alain’i “Litaaniad” (Ulla Krigul), Maurice Duruflé “Prelüüd, adagio ja variatsioonid” gregooriuse laulu “Veni Creator Spiritus” teemale (Aare-Paul Lattik ja tenor Endrik Üksvärav) ning Louis Vierne’i “Pidulik missa” op. 16 (Lattik suurel orelil, Krigul kooriorelil, kammerkoor Collegium Musicale Üksvärava juhatusel). Olla osaduses vaimses, muusikalises ja esituslikus mõttes, on tänapäeval haruldus ja suur privileeg. Nii nagu iga meie palve on alati uus, on seda ka muusikaline esitus (sealhulgas iseenesestmõistetavalt kvaliteedilt!). Kontserdilt saadud tervikelamus oli ülev! Kui Alain komponeeris 1937. aastal “Litaaniad” orelile, siis ehk ei osanud ta ettegi näha, milline möödapääsematu vajadus on maailma eri kirikutes pühimate palvete järele pea saja aasta pärast. Ulla Kriguli esitus avas festivali lõppkontserdi särava kirkusega, luues koheselt täielikult kaasa haarates eriliselt osadusliku õhkkonna. Kui Duruflé tundis ühelt poolt juba nooruse õpinguteajast Roueni katedraalikoolis gregooriuse koraali arengulugu, siis teisalt oli ta aastaid Pariisi Notre-Dame’i katedraalis sügavuti orelimuusikas, teenides Vierne’i assistendina ja olles tema kõrval ka tol hetkel, kui helilooja katedraali orelipuldis suri. Seega 1926/1930 valminud “Prelüüd, adagio ja variatsioonid” ühendavadki endis gregooriuse koraali ja prantsuse orelimuusika parimate traditsioonide tundmist. See on suurteos, mis esituslikult eeldab ka suurmeistreid. Aare-Paul Lattiku ja Endrik Üksvärava koostöö oli meistritele kohaselt paeluvalt kõrgetasemeline. Vierne’i “Pidulik missa” sai maailmaesiettekande 1901. aastal Saint Sulpice’i katedraalis, kus Widor mängis suurel ja Vierne kooriorelil. Seega, sarnaselt festivali “Reval” esimesele kontserdile puutusime ka viimasel taas kaudselt kokku Aristide Cavaillé-Colli oreli värvimaailmaga Pariisi Saint Sulpice’i ja Notre-Dame’i katedraalidest. Meie toomkirikus olid sel korral juhtpositsioonidel vastavalt Aare-Paul Lattik ja Ulla Krigul. Missa romantikasäras ettekanne ärataski juba uue festivali ootuse. Aga lõppenud festivalile tagasivaatavalt näeme, kui terviklikult oli kunstiline juht Lattik kontsertide kavu planeerinud, tuues välja prantsuse orelimuusika ja organistide parimad traditsioonid, seejuures nägime, kuidas kõik – muusika ja inimesed ja instrumendid – on hämmastava kokkukuuluvusega ühendatud ka läbi aegade. Festival “Reval” oligi kui terviklik peen-nüanssideni väljatöötatud kompositsioon, millele soovime pikka iga!