Mullune aasta tõi kaasa suuremate ja väiksemate orelisündmuste sedavõrd lennuka tõusu, et orelit võiks koorimuusika kõrval pidada juba lausa üheks meie rahvusliku identiteedi tugitalaks. Et orel võiks kõlada igas Eestimaa nurgas, on hoolt kandnud mitmed organisatsioonid nagu Eesti orelisõprade ühing, ka kõnesolevat festivali korraldav Artur Kapi ühing, Ars Musica Estonica jt, ja otse loomulikult mitmed tublid muusikud, kelle loetelu läheks siinkohal pikaks. Olgu nad kõik selle eest tänatud!
Üks selliseid loomemootoreid, kelle hoog ei paista aastatega vaibuvat, on professor Andres Uibo, kelle poolt 35 aasta eest (1987. a septembris) Niguliste orelinädala nimetuse all algatatud ja võimsa arengu läbi teinud Tallinna rahvusvaheline orelifestival on aegade tõmbetuules vapralt vastu pidanud ega ilmuta veel väsimuse märke, küll aga teatud kokkutõmbumist, selginemist ja rahunemist. Kunagine mastaapne üritus, mis hõlmas pikki oreliöid, täispikki soolo-, ansambli-, koori ja orkestrikontserte, meistrikursusi ja palju muud, liikudes pealinnast teistesse Eesti suurematesse linnadesse, aga ka väikestesse maakonnakirikutesse, kus leidub nüüd juba mitmeid väärtuslikke ja töökorras oreleid, on pöördunud tagasi oma alguspunkti juurde – Niguliste kirikusse, mis on traditsiooniliselt olnud orelifestivali põhiesinemispaik. Ühtlasi tähistati tänavuse festivaliga 40 aasta möödumist Niguliste suure oreli valmimisest ja Andres Uibo organistikarjääri algusest. Olles algusest peale festivali kunstiline juht ja organisaator, on festival tema käe all nende aastate jooksul saanud väga erineva näo, olles kord suurejooneline või sisekaemuslik, liturgiline või fantaasiaküllane, läbiva programmilise teljega üht heliloojat tutvustav või avara muusikaloolise diapasooniga, tuues Eestisse korduvalt mitmeid maailmanimega organiste (Peter van Dijk, Eduard Oganesjan jt), aga andnud ka võimaluse värsketel organistidel esmakordselt tiibu sirutada. Alati on kontsertidel kõlanud Eesti heliloojate (Süda, Karindi, Pärt jt) looming. Seega on neil orelipidudel olnud ka didaktiline tähendus, mille tulemusel on kasvanud üles terve plejaad organiste ja orelimuusikasõpru, kes – nagu näha – külvavad omakorda orelivaimustust üle Eesti.
Tänavune festival oli mahult ja hõlmatuselt märksa väiksem, kuid siiski erk ja ärgas, et alustada Tallinna kui 2022. aasta UNESCO muusikalinna aastat selle väärikaimas kirikus. Niguliste, mis on olnud sajandite vältel linna olulisim kogudusekirik ja mille sõjapurustuste-järgsetes taastamistöödes osales mitu põlvkonda Eesti arhitekte ja kunstiajaloolasi, on toiminud varsti ligi 40 aastat muuseum-kontserdisaalina, nüüd küll juba pikemat aega kirikukunsti muuseumi nime all, kuid siinne kontsertide traditsioon on õnneks jõudsalt jätkunud. Just orelikontsertide järjepidevus ei ole Nigulistes sarnaselt Riia toomkirikuga katkenud, seda tänu siinsete organistide toimekusele nii iganädalaste orelipooltundide, iga-aastase orelifestivali jm ürituste korraldamisel. On omamoodi ime, et Niguliste suur orel, Tšehhi meistrite tuliuus pill, mis paigaldati kirikusse 1981. aasta detsembris, elas vähimagi kahjustusteta üle juba järgmise aasta oktoobris puhkenud suurtulekahju, mis täielikult hävitas Niguliste tornikiivri ja lükkas hoone taastamise paari aasta võrra edasi.
Uut aastat tervitav orelifestival arvestas ilmselgelt oma repertuaarilt laiema publiku huviga, ilmselt silmas pidades, et aasta alguseks olid vanalinna – nagu vanadel headel aegadel – rõõmsa suminaga täitnud külalised naaberriigist, kes, tundub, et ei karda ei külma, ei kurja viirust ega üleüldse mitte midagi. Siiski polnud turistid valdav kuulajaskond, publik oli ikkagi peamiselt omamaine, rõõmustavalt palju oli näha lastega peresid. Uue aasta esimese päeva kontserti kaunistas Bachi “Talupojakantaat” festivaliorkestrilt ja solistidelt (Arete Kerge, Kuno Kerge, Olev Ainomäe) Andres Mustoneni juhatusel, allakirjutanu seikles aga samal ajal Liivimaa käänulistel teedel ega saa nii paraku esituse kohta muljeid jagada. Ka jäid kuulamata Bachi ja Biberi kavaga kontsert Andres Mustonenilt ja Ivo Sillamaalt ning pärastlõunased orelikolmveerandid, kus astusid üles EMTA professor Toomas Trass ning oreliklassi üliõpilased Brigitta-Selestine Petropavlova ja Hei Ching Lam. Oreliõppurite avalikud, kontserdi vormis eksamid on üks festivali sihte, et anda noortele vahetu esinemiskogemus suure publiku ees.
Pühapäevasel orelikolmveerandil, kus astus üles Andres Uibo, oli publikut sedavõrd palju, et vaba ruumi leidus vaid suure keskaegse altariseina ees trepil, millel istudes adusin eriti selgelt, milline vahe on sakraalesemeid eksponeerival muuseumil ja tegevkirikul: viimases poleks lihtinimesi peaaltari ette istuma lastud. Siit aga avanes parim vaade kõrgele orelirõdule ning võis peaaegu füüsiliselt kogeda, kuidas orelihelid jõuavad lae alla ja sealt vahel isegi mitmesekundilise kajaga kuulajateni. Oli tunda, et organist tunneb pilli iga nüanssi ja tänu sellele avaneb kiriku kõlailm kuulajatele oma täies ilus. Kava oli enesekindlalt konservatiivne ning juba eelmainitult publikusõbralik: kindlas ja hea vormitunnetusega esituses kõlasid Bachi armastatud koraalieelmängud ja Regeri ühed tuntuimad, tumedate registrivärvidega meditatiivsed helindid (“Benedictus” op. 59 nr 9 ja “Meloodia” op. 59 nr 11), Bruhnsi selge dramaturgiaga “Prelüüd” e-moll, mis sisaldab endas mitmeid tempovahetusi ja tegusat fuugat, ning väikese üllatusena Beethoveni pisut salongilik tsükkel “Viis pala orelile”.
Eriline ja ajastutruu kõlavärviga oli Niguliste kiriku Antoniuse kabelis ette kantud Haydni, Bachi ja Mozarti kammerlooming barokkajastu pillidel, esitajateks Meelis Orgse ja Mari Targo viiulil, Johanna Vahermägi vioolal, Johannes Sarapuu tšellol ning Imre Eenmaa kontrabassil. Valitud koht oli hea, sest kiriku kõrgete pealöövide all oleks see peen ja nüansirikas muusika hajunud, kabeli akustika aga tõi kuuldu esile reljeefse selgusega. Eranditult helge, rõõmus, isegi naljatlev kava, nagu näiteks elegantne Haydni keelpillikvartett op. 33 nr 2 “Nali” – “Surmatantsu” taustal –, lõi ehk pisut kummastava atmosfääri kuulajaile, kuid mitte esitajaile, kelle enesekindlat, hea tunnetuse ja energiaga ansamblimängu võis vaid nautida. Õhtu kõrghetkeks kujunes Bachi klavessiinikontsert A-duur (BWV 1055), soleerimas Lembit Orgse, kelle detailipuhas esitus sulandus ansamblisse tasakaalustatult ja maitsekalt. Kontserdi lõpetas kohati isegi liighoogsa tempokusega esitatud noore Mozarti tuntuim “Divertisment” D-duur (KV 136), kuid peab tunnustavalt nentima, et ka kõige tormakamates sööstudes ei kannatanud kordagi ansambli kõlakvaliteet.
Kolmekuningapäeval antud galakontserdil peeti endiselt kinni laiemale publikule mõeldud repertuaarikaanonist, kui kõlasid Bach, Pärt ja Mozart, kuid jagus ka üllatusi. Avaloona ettekandele tulnud Uibo “Apokalüptilise orelisümfoonia” IV osa (“The New Jerusalem”) autori esituses oli salapäraselt ja vanatestamentlikult orientaalne, selle värvikas registratsioon ja kaikuvas katedraalikajas lõpukulminatsioon meeldisid publikule kindlasti. Eelkõige aga üllatas ja murdis traditsioone mitme tuntud autori teose esitusse kaasatud elektrikitarr (Ain Varts). Veracini “Largo” elektrikitarrile ja orelile vajas esimestel minutitel harjumist ja võis ehk olla mõnele kuulajale vastuvõetamatugi, kuid sedavõrd professionaalselt teostatud esituskaanonite murdmist oleks patt hukka mõista. Kogesin ise, kuidas stiilideülene kombo mõtlemisse sisse murdis, tabasin end kohe arutlemast, kuivõrd organisti võiks Vangelisega võrrelda ja kas lõpuks on leitud väidetavad salvestised Jimi Hendrixist Woodstockil Bachi mängimas (paraku ei ole veel). Elektrikitarr kaasati ka Albinoni “Adagiosse”, mille naelaks said hoopis Priit Aimla kirglikud flamenkostiilis trompetisoolod. Tõesti, ma pole aastakümneid kuulnud sedavõrd värsket lähenemist sellele paraku lõputult äraleierdatud helindile, kui kõnealune Remo Giazotto seade. Traditsioone austavat publikut rahustas kindlasti järgnev Purcelli ülipidulik süit trompetile ja orelile taas Aimlalt ja Uibolt ning hoopis teistsuguse kõlaesteetika ja mängutehnikaga esitatud Gustav Merkeli leebe “Jõulupastoraal” G duur op. 56 Tiit Kiigelt, ühtlasi meenutades, et kolmekuningapäevaga saab jõuluaeg läbi. Traditsioonilist ja ebatraditsioonilist sidus sellel galakontserdil imetoredalt särav sopran Arete Kerge, kellelt kõlanud kontserdi lõpulugu, Stephen Adamsi “Jerusalem” pani uue aasta esimesele festivalile väärika punkti. Niguliste läheb nüüd remonti, et sügisel taas uksed avada uutele muusikalinna-elamustele ja peatselt avatavast kellatornist uue perspektiiviga vaadetele.
