Mõtteline vestlus Karl August Hermanniga tema 170. sünniaastapäeva eel.
Austatud maestro! Teie tähtpäeva puhul sooviks vestelda eesti rahva muusikalisest harimisest. See sõltus ju teiegi ajal palju trükisõnast, ajalehtede ja -kirjade ning raamatute kaudu saadud teadmistest. Teie ärkamisaegne roll lõputu hulga muusika-alaste artiklite näol on olnud hindamatu.
Karl August Hermann: Oi, oi! Tänan! Kas ikka peab mind maestroks tituleerima. Oli ju teisi ehk suuremaidki tegijaid nagu Jannsen, Jakobson, Hurt. Aga Jannseni ja minu ajastu oli tõesti üks suur ärkamis(äratamis)aeg! Kuigi 1880-ndateks oli ta ajaloolaste arvates juba läbi ja võimu võtsid venestamine ning kõiksugu kemplemised.
Meie vestlus ilmub ajakirjas Muusika, mis on teie 1885. aastal algatatud Laulu ja Mängu Lehe järeltulija. Meid huvitab muusika-alaste trükiste olukord siis, kui tulite kultuuriellu.
Tulin kultuurilavale 1870. aastate teisel poolel, ärkamisaja järellainetuse ajal – I üldlaulupeo õnnetunde kiiluvees asutati laulu- ja pasunakoore ning kultuuriseltse muudkui juurde. Küll vedas, et sattusin just siis tegutsema ja sain mõnegi võimatuna näiva algatusega kasulik olla! Rahvuslik tõus ei saanud olla ilma keelt, kirjandust ja muusikat edendamata. Ees oli lai tööpõld. Orjaaeg oli meid surunud härrasrahva kõrvale teisejärguliseks ja aastasadu polnud võimalik eesti rahva loomulikul andel areneda. Polnud eesti soost haritud muusikamehi ega muusikakoole, kuigi Cimze seminar Valgas oli andnud hea tõuke muusikaharidusele ja suuresti tänu selle kasvandikele sai I laulupidu nii õnnelikult peetud.
Enamik trükiseid olid siis noodikogumikud ning kuu- ja nädalakirjade noodilisad. Minugi Postimehe ning Laulu ja Mängu Lehega tuli kaasa noodilisa. Õpperaamatutest oli 1870. aastateks ilmunud eesti keeles Johann August Hageni “Öppetus, kuida laulomehhed ...” ja Andreas Erlemanni “Musika õppetus ...”. Oli loomulik, et Laulu ja Mängu Leht kujunes kohaks avaldamaks muusikahariduslist materjali.
Muusika ja kirjasõna olid siis nii tihedas seoses, nagu sukk ja saabas. Keele ja kirjandusega tegeleja pidi kursis olema laululoominguga, muusikaga laiemaltki ja vastupidi. Alustajad nagu Jannsen ja mina pidime olema kõigeoskajad.
Teie puhul on ikka jutuks kümme ja rohkem ametit: kirjanik, ajakirjanik, kirjastaja, toimetaja, koorijuht, produtsent, keeleteadlane, tõlkija, lavastaja, helilooja ... Kelleks end ise olete enam pidanud?
Produtsent?
See tähendab ürituste korraldaja.
Ahah. Olin kultuurivõidlane, kultuuritegelane. Nende alla mahtus enamik minu tegevusi. Muusika alal olin muusikategelane. Keelega jõudsin kõige kaugemale, Saksamaalt sain kaasa kogunisti doktorikraadi. Keeleteadus on mitmes tegevuses aina kasuks olnud. On ju keel rahvale üks tähtsamaid asju üldse, sellele toetub kogu rahvuslik kultuur. Keeletundmine on toeks laulusõnade loomisel, nende sobitamisel viisidega, kõne või artikli koostamisel. On õnnelik tunne, kui suudad näituseks olla keelemehest või luuletajast helivõidlane!
Imetlen vahel teie laule. Mitmed neist ju lausa klassika. Selliste loomine peaks küll mõnus tegevus olema. Näiteks “Kungla rahvas”, “Ilus oled, isamaa”, “Isamaa mälestus”, “Munamäel” või “Süda tuksub” – tundub, et need on mõnuga tehtud ja mõnuga lauldavad.
Siin väheke parandan teid. Komponeerisin palju, sest neist paljudest ametitest olin siin kõige vähem kodus. Aga mõnu pakkus, et laulude loomisega õppisin seda ala paremini tundma. Ja kui jumal annab, siis loodan 20 aasta jooksul oma tuhande laulu kõrvale veel tuhat juurde luua, siis olen ehk kaks korda parem komponist. (Naerab)
Kuidas saite nii paljude ametitega hakkama?
Mida kohe ei osanud, selle õppisin kähku juurde. Kogu aeg pidi õppima! Hulga ametite oskaja pidi justkui pururikas olema. Aga kus sa sellega! Kadetsejaid oli igal nurgal. Kes ise ei teinud, otsisid, kus kaigas kodarasse susata. Ründajaile pidi vastama, muidu oleks pidanud süüdistused omaks võtma. Ajakirjandusel oli siis suur tähendus. Ja võtta said lehtedes ikka need, kes midagi tegid. Suurelt tegija oli suurelt ka peksupoiss. Tasu aga oli napp tulema. Oma laulude ja muude lugudega oleksin pidanud justkui miljunäär olema, aga võta näpust. Polnud eestkostjat ega ametitsunfti. Nagu linnamuusikutel tsunftid XVI-XVII sajandil, kust nad tasu said. Üks asi oli mul sama, mis teil – komponist ei saanud kindlat palka. Olen kuulnud, et osa kirjamehi ja kunstnikke saavad nüüd vahel palka. Miks komponiste nende hulgas pole?
Küllap pole nende hääl võimumeeste kõrvu piisavalt kriipinud. Kas teie ajal oli sponsoreid? Metseene?
Ah et toetajaid? Ei olnud. Teenisin leiba ülikoolis eesti keele lektorina, honorare sain laulukogumike müümisest teistele kirjastustele. Laulude eest ei maksnud keegi kunagi midagi. Kaastööd (ka luuletused) tegin Laulu ja Mängu Lehele tasuta. Eks see oligi sponsorlus iseendale! (Naerab)
Kas luuletused nimede all Mangu Sild või E. I. Keegi olid samuti teie looming?
No kelle siis! Ka teised ajakirja autorid tegid kaastööd muidu. Vahel sain neid “premeerida” lehe tasuta tellimusega. Sain tulusalt ära osta trükikoja, muidu pidanuks väljaannete trükikulud ise kinni maksma. Aga laenu sai küll kõvasti võetud. Nii rippus pankrotikirves pidevalt pea kohal. Sponsorluse mõistetki veel ei teatud. See-eest teati, et kultuuri edendamine on tasuta missioon.
Tänagi on hulk väärt ettevõtmisi missioonitundega inimeste õlul. Metseenlus laieneb vähehaaval, aga kõrgkultuurile jätkub seda veel vähe. Enam toetust saavad suurte massidega seotud nähtused nagu jalgpall või olümpiamängud. Eestis ei saa sponsorid maksusoodustust, küll aga USAs ja seal on kultuuri toetamine justkui prestiižiküsimus. Kas Eestis ei peaks ka maksusoodustus olema?
Muidugi, aga siin on ainuotsustajaks riik.
Olete samasugust rollis olnud nagu Johann Voldemar Jannsen, kes oli samuti rea ametite pidaja ja paljude asjade algataja. Kas paralleel on kohane?
Mnjah! Eks ta nii oli. Jätkasin Jannseni alatud vagusid, laiendasin neid. Vaadake – iga põlvkond vajab aatelist eestvedajat, n-ö juhtoinast, kes tegutseb hetke vajaduse järgi, ta täidab hetke vaakumit. Kuna vaakum oli suur, siis mulle jätkus tegemisi kuhjaga. Sama oli Jannseniga. Üks meelistegevusi on olnud muusika (nagu Jannsenilgi), kuid siin olen olnud iseõppija (nagu Jannsengi). Jah, tegevused on meil olnud sarnased – laulupidude ja Vanemuise seltsi juhtimisest Postimehe toimetamise, kooride juhatamise ja laulude loomiseni välja. Aga oma tuhande lauluga edestasin Jannsenit küll kõvasti! Sellise hulgaga oleks pidanud mind täisvõidlaseks arvestatama (nagu Tobiast või Härmat). Mul isegi eesti esimene lauleldus ehk opera “Uku ja Wanemuine” klaverisaatega loodud, mis endalegi õige armas olnud. Vaid orkestriosa jäi Adalbert Wirkhausi hooleks. Aga teie aja täisvõidlased nagu Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks olla samuti oma operate orkestriosised lasknud teistel muusikeridel teha. On see tõsi?
Kui nüüd ausalt öelda, siis – jah.
Mul polnud muusikaharidust ja nii ma täisvõidlaseks ei sobinudki. Noh leppisin siis kaine võidlase rolliga. (Naerab)
Kasutate sõna võidlane. Kas see on teie loodud sõna?
On küll. Võidlane tähendab loomingulist inimest. Helivõidlane – loojat helide maailmas, täisvõidlane – professionaalne looja, ka komponist.
Kas kasutasite ka tegusõna võidlema – loominguga tegelema?
Ei, aga harrastuslikku kultuuritegemist tähistavad taidlane ja taidlema on küll minult. Taidlane olevat nüüd taidleja. Keeleteadus on olnud minu armastus ja rakendasin oma fantaasiat uusi sõnu luues. Kas teate, et kasutate vähemalt 142 minu välja mõeldud sõna? Nende hulgas näiteks heliredel ja kolmkõla, käänete nimed saav, rajav, olev ...
Olete kogu oma tegevuse jooksul tähtsustanud inimeste muusikalist harimist. Olete selle heaks avaldanud Laulu ja Mängu Lehes regulaarselt artikleid maailmakuulsatest muusikutest, ülevaateid muusikast üle maailma. Hakkasite avaldama isegi komponeerimisõpetust! Julge samm ajal, mil muusikaharidus oli alles lapsekingades. Mis sundis teid neid asju avaldama?
Meil polnud 1897. aastani ühtegi muusikaõppeasutust. Püüdsin ajakirjaga täita tühimikku, mis sai mõnes mõttes kooli aseaineks. Keegi targem oleks võinud parem rahva harija olla, sest olin muusikas iseõppija. Aga hakkamist mul oli ja kui teadmistest puudus tuli, läksin Saksamaale, lõpetasin Leipzigi ülikooli keeleteaduse doktorina, sain sealt tarkust veel mitmel alal. Jäänuksin seisma, oleksid kuklasse hingajad minu positsioonid endale võitnud. Seda ei saanud ma ometi lubada!
Hakkasite üksvahe avaldama kirjatükke kirjameestest. Kas need võinuks ikka kirjanduspõllule jääda?
No kuulge! Kirjutasin neist kirjameestest, kelle sõnalooming oli täisvõidlaste poolt kasutust leidnud. Kui on ajakiri olemas, kus teadmist avaldada ja küsitakse, kes see Puškin või Shakespeare on, selle või tolle helitöö teksti autor, siis pidin kirjatükiga reageerima. Kirjandusajakirja polnud ju veel. Aga kuulsate kirjanike elulugudes on tihti mõndagi õpetlikku ja eeskuju andvat.
Püüan anda pildi viimase 30 aasta muusikaraamatutest (1991–2021). Turumajandus tõi suure nõudluse ajaviite- ehk levikirjanduse järele – kriminullid ja “naistekad”, esoteerika ja vandenõuteooriad, katastroofid ja müstika, UFOd ja erootika... Tõsisem kirjandus jäi tagaplaanile. Klassikudki on pingil ootel.
Mina pidin ka ajakirja igasse numbrisse mõne muusiku seikluse ja sensatsioonilisi uudiseid leidma. Nõudlus! Muidu oleks tellijaid vähemaks jäänud.
Aastaga ilmub Eestis väikese raamatukogu jagu raamatuid. Nende seas harivate muusikaraamatute seis on nutune. Neid kardetakse, sest tõsisem monograafia ei too muud kui kahjumit. Ja algupäraste elulooraamatute kirjutamist ei soodusta naeruväärne honorar: kümmekonna aasta töö tasu monograafia eest võib piirduda keskastme ametniku kuupalgaga! On küll Kultuurkapitali toetused, aga need on väikesed. Keel ja (sisukas) kirjandus kui prioriteetsed strateegilised nähtused vajavad jõulisemat riiklikku toetust! Kahju, et on vähe teietaolisi eestvõitlejaid, kes võtaks vastutusriski ja suruks läbi näiteks seeria maailmaheliloojaist-klassikutest. Kui teaks väljaannete põhikoordineerijat, siis teaks ka, kellele vajadusel survet avaldada – haridus- või kultuuriministeeriumile, muusikaakadeemiale või muusikanõukogule. Austatud maestro! Linnulennuline pilt 30 aasta raamatutest suurtest heliloojatest-klassikutest on teie ees. (Vaatlus rahvaraamatukogu tavalugejaile kättesaadavate raamatute põhjal.)
Jälgin huviga.
J. S. Bach (Toivo Nahkur “Barokk Saksamaal. Johann Sebastian Bach”, M. Geck “Bach”), Beethoven (Rein Laul “17 etüüdi Beethoveni muusikast”), Schumann (P. Härtling “Schumanni varjud”), Joh. Strauss jun, Paganini (W. Fuld “Paganini needus”), Mozart (D. Leonhardt “Mozart – mõistatuslik ja mõjutatav”), Tšaikovski (Alo Särg “Inimene, helilooja, legend”) ja Wagner (M. Geck “Wagner”). Kõik!
Viimase kümnendi suured tähtpäevad – Beethoven 250, Liszt 200, Chopin 200 – ei toonud juurde ei biograafiaid ega albumeid! Drastiliselt peame suurema osa emakeelseid teadmisi klassikute kohta saama ikka veel nõukogudeaegsetest väljaannetest, mis kubisevad sovetliku ideoloogia moonutustest.
Kuskil on töö tegemata jäetud. Raudvara ehk raamatud muusikaajaloost ja suurtest helivõidlastest peaksid ilmuma iga inimpõlve, st umbes 25–30 aasta järel. Ja muidugi uuenenud kujul. Olen lausa nõutu, et saak nii kidur. Muusikakirjandus on vaeslapse ossa jäetud! Ometi on Eestis palju häid tõlkijaid. Miks te ei telli tõlkeid nendest komponistidest, kellest pole ammu midagi ilmunud? Näiteks Beethovenist on palju raamatuid, igale maitsele ja tasemele. Peate looma rahvahariduse ministeeriumi, et selle kaudu muusikakirjandust edendada.
Üksikud kirjastused on toonud välja populaarteaduslikke kogumikke: “21 maailmakuulsat heliloojat”, ajaviitelises vormis “Suurte heliloojate armuelu” (N. Cawthorne) või raamat Chopini ja Sandi armusuhetest, Mozartist elegantsed üllitised – multitalent Mart Sanderilt raamatuke “Lugusid suurtest heliloojatest” koos autori piltidega heliloojaist ja koomiksistiilile lähenev D. Rixley “Lugupidamisega Mozart”.
Kui jätame maailmakultuuri saavutuste kättesaadavuse tahaplaanile, siis näeme peagi taandarengut ja massikultuuri vohamist.
Massikultuur, mis arusaamatu sõna! Mass on ju meie oma rahvaski! See on hea, kui kultuur massidesse läheb.
Aga on kurb, kui massikultuurist saab vaid lahjendatud kõrgkultuur ja muud polegi võtta.
Tundub, et saan murest aru. Minugi ajal hoiti rahvahariduse arendamisel pidurit peal. Tsaarivõim ja eriti baltisakslased kartsid selle kasvu väga, sest haritud rahvas on valitsejatele ohtlik, sest ta nõuab, et valitsuse targad inimesed teeksid tarku otsuseid. See hirmutab.
Mainisite koomiksit. Kas ta kipub põhihariduse hulka? Meie ajal arvati lugude edasiandmine piltidena laste pärusmaaks, kel pole veel oskust ise edasi mõelda. Kas lapsemeelset lähenemist püütakse anda ka täiskasvanutele? Raamat peaks eelkõige harima inimest. Koomiksiga jõuab kultuur pärale nagu puding hambutu inimeseni. “Puding” vahendab vaid kultuuri pealiskihistust ja kui pole suunamist, siis sellega piirdutaksegi. Sügavuti mõtlemisele see kaasa ei aita. Muidugi, koomiksid on vahelduse mõttes toredad, aga vaid siis, kui ei unustata süvenemist soodustavaid raamatuid.
Nüüd siis heliloojad, kellest ilmselt pole eestikeelseid raamatuid: Berlioz, Brahms, Bruckner, Bizet, Bellini, Corelli, Chopin (poolakatel vägev juubelialbum), Debussy, Donizetti, Dvořák, Franck, Glinka, Grieg (Norras Benestadt – Shelderup-Ebbe põhjalik raamat), Händel (Ungaris “Kui Händel oleks päevikut pidanud”),
... Haydn,
Viini koolkonnast raamat annaks kolm kärbest ühe hoobiga – Haydn, Mozart, Beethoven!
... Liszt,
Meie hõimlane, teda peaks küll tundma!
... Mahler, Massenet, Mendelssohn, Mussorgski, Palestrina, Puccini, Ravel, Rahmaninov, Rimski-Korsakov,
Vähemalt “Võimsast rühmast” peaks üllitis olema, seal ju R-Korsakov oli lausa juhtfiguur. Uudse raamatu idee annan mõnele muusikaloolasele: meie esimeste kutseliste komponistide õpetajad Peterburis – Rimski-Korsakov, Glazunov, Ljadov, Homilius, Vītols, Tšerepnin, Kalafat!
... Saint-Saëns, Sibelius (Normeti hiigelteos “Cимфонии Сибелиуса” trükiti Eestis vene keeles, kindlasti vaja eestikeelset), Skrjabin, Smetana, Schubert, R. Strauss, Verdi, Vivaldi, Weber.
Seis pole kiita, terve paks kultuurikiht on puudu. Aga järelikult paremad ajad on ees. Aga mul on üks küsimus. Miks te muretsete nende trükitud raamatute pärast, kui peatselt saab kõik, mis vaja, kätte ajamasinast? Vabandust – arvutist.
Hea küsimus! Kuid arvutisüsteemid on kergelt haavatavad ja siis on paberkandjal üllitise omanikul eelis – raamat iga kell omast käest võtta!
Palju tänu, Maestro, et võtsite korraks aja maha ja tõite meie tänasesse päeva ärkamisaja vaadet ja valgust.