Tallinna XVIII kammermuusika festival 21.–28. VIII 2022
Maano Männi, kolmandat aastat selle festivali kunstiline juht, ütleb ajakirjandusele: “Kui olin selle aasta festivalimõtete algfaasis, soovisin kuulajale pakkuda kava, mis viiks mõtted eemale meid ümbritsevast materiaalsest argipäevast. Sõnaga “maagia” tekkis eriline seos, aga kui on tegu sugestiivse heliteosega, inspireeriva esineja või erilise kontserdiatmosfääriga, võib tekkida lausa helimaagia. Festival “Helimaagia” püüab tabada kaheksa kontserdiga kõike seda, mis eelpool mainitud, ja ehk sedagi, mida sõnadesse panna pole võimalik.”
Sellest festivalist on tõesti, mida meenutada ja mäletada, ka minul, kes ma poole festivali aegu koroona küüsi sattununa paljustki otseselt ilma jäin. Minu lugu ei saanudki tol ajal valmis ega näinud trükivalgust. Aga elu kulges oma rada. Festival, millele ka mina kogu hingest pühenduda tahtsin, läks samuti suurejooneliselt õhtu õhtu järel edasi oma piduliku lõpukontserdini. Pöördumegi nüüd ajas tagasi lõpetamata jäänud mõtete juurde.
Väga paljude aastakümnete kuulamispraktika jooksul on mul enesele selginenud kaks väga lihtsat muusika ja esituse kvaliteedikriteeriumi, väga subjektiivsed loomulikult, samas üsna laia üldistusspektriga. Esimene, ja suurim (tunnustusena): oh, et see lugu kestaks veel ja veel! Ja teine: sellest loost (esitusest, muusikast, kontserdist) ei oleks ma küll kuidagi tahtnud ilma jääda! Mõlemad viitavad elamusele, mis jätab hinge oma jälje. Vahel tahaksin, et mõni neist jälgedest jäädvustuks ka kirjapildis, mis püsib helidest pisut kauem. (Mõelgem võrdluseks: muljeid loetud kirjandusteostest meenutame ja vaidleme nende üle aastaid ja lausa aastakümneid tagantjärele. Miks siis mitte muusikast!) Olengi mõtetes tagasi festivalil.
Avakontsert 21. augustil. Silme ees on pidulik sündmus, mida olin, tõsi küll, pisut teistsugusena oodanud. Aga Roomas käitu roomlase moodi! Korraldajate aujärge hoiab visalt aastaid sellel lainel sisse töötanud Pille Lille muusikute toetusfond (PLMF), esindatud rohkesõnaliselt nii avakontserdi eel kui ka igal järgmisel just Pille Lille imposantse isikuga. Ent sama väärikaid avasõnu on festivali avakontserdil ütlemas ka Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsev, rõhutamaks, et Tallinn on muusikalinn, tahab seda olla ja selleks jääda ja linnavalitsus lubab omalt poolt teha kõik, et … Nagu kord ja kohus ette näeb, saab lõpuks sõna ka festivali sisuline kordasaatja, seda viimasel kolmel aastal kunstilise juhina tüürinud maestro Maano Männi, kelle isikupärane ja muusikule iseloomulik tagasihoidlikkus ei luba tal end esile tõsta, kuigi just t e m a on see, kes hetkel tähelepanu väärib. Sest festival on kunstiline tervik, omalaadne loominguline suurvorm, mis eeldab kompositsioonilist mõtteviisi väga mitmel tasandil, et siis realiseeruda õigel hetkel. See ei ole mitte lihtsalt sõprade-kokkutulnute ühtsest mõtteviisist kantud musitseerimine ja just Maano Männi oli selle terviku arhitekt, viiuldaja, kelle töökohtadeks olnud aastakümnete jooksul kontsertmeistri keerulised ja austusväärsed ametid Eesti ja Soome orkestrite juures. Seda eesmärki said tajuda need, kes käisid õhtu õhtu järel muusikast naudingut otsimas. Käisid, ja ega pettumusi palju ette ei tulnud. Needki probleemitsemised johtusid pigem maitsest, eelarvamustest ja -teadmistest ning muudest subjektiivsetest teguritest, või pelgalt eneseavaldamise soovidest, mis kuulamise käigus ju tihti samuti loominguliselt lõkkele löövad. Nii see peabki heal kontserdil olema! (Loe ka 2.09 2022 Sirpi. Minu kiidusõnu pälvivad aga ka kõik need, kelle pea, käsi ja arvuti olid promonud juba nädalaid ette ja päev-päevalt kogu festivali jooksul kaheksat eriilmelist ja isuäratavat kontserti, nii et festival oli tõesti kuulajate jaoks v a l m i s, oli oodatud ja paljutõotav. (Meie festivalirohkes argipäevas pretsedenditult silmapaistev töö sisult ja vormilt.) Ja festival tõestas, et oli seda reklaami ja infojagamist väärt. Festivali tänavune tunnussõna “helimaagia” realiseerus, sest festivali iseloomustas professionaalne kõrgtase nii valikutes kui esitustes!
Avakontsert viis kuulaja prantsuse muusika maagiasse, Debussy ja Raveli tundemaailmaga harmoneerus hästi ka festivali resideeriva helilooja Galina Grigorjeva “Lõputu kaanon”. See oli üks festivali n-ö poolkirjudest kavadest, mida sidus stiililine ühtsus. Tänu esitajatele võlus otsekohe Raveli “Introduktsioon ja allegro” harfile, flöödile, klarnetile ja keelpillikvartetile. Juba siin viis ootuse kõrgele flöödisolist (Heili Rosin-Leivategija) koos harfi (Lily-Marlene Puusepp), klarneti (Soo-Young Lee) ja keelpillikvartetiga. Kvartetis meie parimad: Triin Ruubel, Maano Männi, Johanna Vahermägi ja Indres Leivategija. Kontserdi staariks mängis flötist Heili Rosin-Leivategija end aga Debussy sonaadis flöödile, vioolale ja harfile. Üks festivali kõrghetki sündis seega juba avakontserdil. Oodatust väiksem oli Debussy laulutsükli “Unustatud viisid” (Paul Verlaine’i luulele) mõju. See kaunis muusika nõudnuks oluliselt suuremat läbimõtlemist ja nüansirikkust vokaalis. Tugeva ja ilusa kandva häälega Tuuri Dede suudab kindlasti selle viimistlustööga ka kõrgtasemele jõuda. Need laulud on tööd ja vaeva väärt!
Festivali teine kontsert “100% adrenaliini!” jäi minu muljete kõrghetkeks. Teemaks Francki muusika koos lühikese intrigeeriva sissejuhatusega vioolalt ja kitarrilt (Andres Kaljuste ja Kirill Ogorodnikov), milleks oli Francis Kleynjansi pala “Hommage à César Franck”. Oleksin valmis kõik oma lubatud tähemärgid ära kasutama kiitmaks ülivõrretes Triin Ruubeli ja Maksim Štšura Francki viiulisonaadi esitust. Mõjuv nii esinejate temperamendi ühtsuse aspektist, nüansseerimise ilu ja võimsuse poolest, ja muidugi lihtsalt öeldes – võrratu võimega sellesse pingerohkesse muusikasse maksimaalselt sisse elada. See oli ettekanne, mis mind kuulajana vapustas. Selle muusika ilu toimis sügavalt, nii teadvuse kui alateadvuse tasandil. Peaaegu sama täiuslik oli ka Francki klaverikvinteti ettekanne. Franck pääses mõjule oma täies harmooniataotluses ja loogikas, tunderikkuses ja tulisuses. Olin senini teda palju intellektuaalsemaks loojaks pidanud, noored mängijad aga justkui nägid läbi tema natuuri palju sügavamaid emotsionaalseid rikkusi. Olgu nad tänatud!
Kui juba kasutada mõistet kirju kava, siis seda pakkus kolmanda õhtu “Festivali salong”. Siin jagus muusikat mitmele maitsele: klassikaline Mozart, Chopin ja Schumann, rahvuslikumate maitsenüanssidega Janáček, uus muusika Tõnis Kaumannilt ja Aaron Jay Kerniselt. Siin võiks rõhutada, et n-ö konkureerivaid suurepäraseid mängijaid oli pea igas pillirühmas: pianistidest meie Maksim Štšura ja Soomest Henri Sigfridsson, kes muide mängis ka eelmise õhtu Francki klaverikvintetis. Tšelliste on meil võrratu rida: Marcel Johannes Kits, Theodor Sink, Indrek Leivategija; viiulil lisaks Triin Ruubelile Maano Männi ise, Kaija Lukas, Andrei Valigura ning vioolal Zita Zernoviča Lätist. Igale muusikale on olemas ju oma fännid ja kontsert põhimõttel “igaühele midagi” õigustab end suurte kavade vahel täielikult.
Nüüd siis mõned kahetsused ehk kontserdid, millest ma poleks kuidagi tahtnud ilma jääda. Igas neis sisaldub vähemalt üks maiuspala mu enda isiklikus muusikamaailmas või muusik, keda võiksin kuulata mängimas ükskõik mida!
Helimaagia pürgis täiusele “Meditatsiooniõhtul” Rootsi Mihkli kirikus, kus suuri lootusi panin seekord mitte Pärdi muusikale (“Peegel peeglis”, fagotisolist Etienne Boudreau) ega inglissarve esinemisele (Heli Ernits), noorte loojate Lauri Jõelehe või José Lezcano paladele, ega ka harvemini soolopillina kõlavale marimba muusikale (Paul Smadbeki pala Tanel-Eiko Novikovilt) – kuulsin publikut neid kõiki hiljem väga kiitvat! Mina ootasin hoopis vana hea Johann Sebastian Bachi tšellosüiti, sest olen Theodor Singi jäägitu austaja. Bachist rääkimata! Ja suure uudishimuga ootasin ka Galina Grigorjeva uhiuut helitööd “Fata Morgana” vesiharfile ja tšellokvartetile, kus solistiks Vambola Krigul. Tšellistide nimistusse lisame veel Siluan Hirvoja ja Karret Sepa. Grigorjeva muusika vaimsus on omaette fenomen, mis nõuaks pikemat süüvimist mõjude, eeskujude, hingeseisundite ja suure psühholoogilise tarkuse sfääridesse. Õnnelikud olid need, kes kirikus küünlavalgel seda müstikalähedast kõlailu nautida said. See oli Maano Männil tõeliselt andekas leid!
Järgmine õhtu 25. augustil Mustpeade maja Valges saalis teenis taas suurt muusikat. Loetlen õhtu esinejaid: Trio ’95 – Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide ning Eneko Iriarte Velasco klarnetil. Kontserdi avalugu oli Messiaenist inspireeritud, Jaapani suurmeistri Takemitsu “Rain Tree Sketch I. In memory of Oliver Messiaen”. Silvestrovi teos aga kandis pealkirja “Fugitive visions of Mozart” . See kõik oli justkui eelhäälestus. Siis sulges kuulajad jäägitult oma mõtte ja helide maailma Messiaeni “Kvartett aegade lõpust”, pannes maksma kogu oma otsese mõju ja alltekstirohkuse, mis on nii iseloomulik igas tundesfääris kirjutavale Messiaenile. Sellest ei oleks ma kuidagi tahtnud ilma jääda.
Kontserdi pealkiri “Folk klassikas” ütleb kokkuvõtvalt valiku kohta Bartóki, Myroslav Skoryki, Malcolm Arnoldi, György Ligeti ja George Enescu muusikast. Palju erinevate rahvuste hingeelu ja rütmidega toonitud värvikirevat muusikat! Ja tähelepanuväärselt suur ja rahvusvaheline esinejaskond: Hans Christian Aavik oma kuulsaks mängitud võluviiuliga, Ukraina viiuldaja Olga Sheleshkova, rahvusvahelise mängugeograafiaga pianist Karolina Aavik, flötist Heili Rosin-Leivategija, oboevirtuoos Riivo Kallasmaa, hispaania klarnetist Eneko Iriarte Velasco, metsasarvemängija Kreete Perandi ning fagotist Etienne Boudreault Kanadast.
Ja veel üks ainulaadne sündmus lisandus festivali mitmetahulisse programmi, perekontsert “Teekond kammermuusikasse” 27. augustil Hopneri majas kell kolm päeval. Selle ideeline autor oli Maano Männi tütar Marite Männi, kes on mitmekülgse rahvusvahelise stuudiumiga pianist. Muusikapsühholoogia ning esituskunstide vallas uurib ta praegu uurib ta Hamburgis, kuidas viia kammermuusikat kooskõlas teiste kaunite kunstidega laste ja noorte, aga miks mitte ka täiskasvanute vaimsesse maailma. See on eelarvamusvaba ja kaasav TONALi programm, millega Marite praegu päevast päeva Hamburgis seotud on. Pianisti ja läbiviija rollis olnud Maritet toetasid siin festivali parimad muusikud. Näen teda vaimusilmas juba ka Eesti koolides seda leidlikku, põnevat ja kaunikõlalist programmi läbi viimas.
Ja olemegi lõpukontserdini jõudnud. Arvatakse, et niihästi inimsuhet, kirjatööd, muusikateost, kontserti kui ka festivali on kergem alustada kui kõrgtasemel ja just õiges vaimses seisundis lõpetada. XVIII Tallinna kammermuusika festival lõppkontsert toimus Tallinna Jaani kirikus ja siin oli ootamas veel mitu nauditavat kõrghetke.
Festivali taga oleval PLMF fondil on siin ka omad traditsioonid ja üks neist on Marje ja Kuldar Singi fondi noore muusiku preemia. Lõppkontserdil anti see preemia seekord üle tšellist Marcel Johannes Kitsele.
Kontserdil sai kuulda ka oma tähelendu kõrgelt alustanud viiuldajat Hans Christian Aavikut mängimas Ralph Vaughan Williamsi pala “Lendu tõusev lõoke”.See oli sobilik nii sümboolselt kui ka solisti kammerorkestri ees soodsalt eksponeerides. Vast üks kõige oodatum ja huvi maksimumini tõstnud teos oli Galina Grigorjeva “Palve” versioon, seatud ja pühendatud festivalile ja staarsolistile Grégoire Blancile koos tema hämmastava instrumendiga theremin. Nüüd juhin küll tähelepanu interneti infoväljadele, et theremin'ist selgemat ettekujutust saada – see on kui teatud viisil kohandatud elektriväljas tekitab liikuv ese, näiteks käsi helivõnkeid. Meistermuusiku käes võib see instrument imeliselt omapäraseid helisid esile kutsuda. Selline imepill siis koos festivali kammerorkestriga võlus kiriku atmosfääri eriliselt sobiva kõlamaagia ainulaadsest versioonist Grigorjeva “Palvest”. Sergei Rahmaninovi “Vokaliis” omakorda pani i-le täpi peale, rahuldades kuulaja uudishimu just instrumendi suhtes. Kontserdi lõpuks valitud Griegi kaunikõlaline ja pingeid maandav süit “Holbergi aegadest” kammerorkestri esituses pani suurele muusikapeole rahuliku punkti.
*
PS. Festival tähendab ju pidu ja pidulikkust. Kirjeldatud muusikast tulvil nädal vääris täielikult festivali nime ja staatust. Maagiale lisaks rõhutaksin iseloomustavate terminitena ka professionaalsust, leidlikkust, mitmekesisust, põhjalikkust ja psühholoogilist nutikust suurvormi kui terviku komponeerimisel. Tahan tänada maestro Maano Männit ja kõiki suure potentsiaaliga muusikuid-esinejaid! Tallinn vääris seda festivali, ja ka vastupidi! Kuigi eelreklaamidest võib praegusel hetkel juba välja lugeda, et edasi lähevad PLMF ja Maano Männi ideede realiseerimised kumbki taas omi radu – mingu kõik nende pürgimused 100% korda!