Tõnu Naissoo on vaieldamatult kõige tegusam ja aktuaalsem muusik Eesti jazzi seenioride seas. Tema ebatavaliselt rikkalik diskograafia (enam kui 30 oma nime all avaldatud albumit) on viimaste aastatega veelgi täienenud ja kui valdavalt kõlab ta plaatidel akustiline klaver, enamasti trio koosseisus, siis uuemad albumid tuletavad meelde, et üks Naissoo erilisi rolle eesti muusikas oli rajada teed elektrooniliste klahvpillide kõlailmas. Soome firma Jazzagression andis hiljuti välja soome muusikutega lindistatud albumi “Shapes and Colours” (tänavu ka EP-plaadi sama sessiooni salvestustega), aga kõige värskem väljaanne on uue kodumaise plaadifirma esimene üllitis “Naissoo Freeform Quintet”.
Ettevõtmise taga on Allan Matsov, kes on ka albumi produtsent. Usutavasti just tema eestvedamisel ja taganttõukamisel on plaadile jõudnud helipilt ja ansamblikoosseis, millist Naissoo puhul ei mäleta. Pianisti sõrmede all on Rhodesi elektriklaver ning vanakooli süntesaatorid “Moog” ja “ARP Odyssey”, millega on loodud lõviosa ansamblifaktuuri ruumikast ja lainetavast kõlast. Meelis Vind mängib bassklarnetit, Mihkel Mälgand elektrilist ja akustilist bassi ning Karl-Juhan Laanesaar trumme. Värskelt ja rikastavalt mõjub see, et grupipildil on läbivalt olulisel kohal perkussioon (Kristjan Jõemägi), sest Eestis on löökpillide lisamine tavapärasele trummikomplektile harv nähtus.
“Vabavormi kvintett” on plaadi nimena omal kohal, kuna kõik albumi kuus lugu toetuvad üsna napile ja õhukesele lähtematerjalile. Autoriks on märgitud kord Naissoo, kord kõik ansambli liikmed, kuid tegelikult on vabavormiliste arenduste aluseks vaid bassikäik, mõneakordiline järgnevus või paar meloodilist motiivi. Jazzimprovisatsioone kannab ja elavdab tavaliselt hoolega välja joonistatud meloodia ja rikkalik harmoonia. Siin see tagala puudub, selle asemel ehitab bänd staatilisi gruuve või loob meetrumivabu meeleolupilte, kuid tänu ärksale ansamblimängule, klahvpillide rikkale kõlapaletile ja kvaliteetsele produktsioonile on tulemus nauditav. Plaadi lood on nime saanud värvide järgi. Albumi mõjusaim lugu on ühtlasi ka selle pikim – 13 ja pool minutit vältav “Black”.