20.–22. oktoobrini leidis Eesti muusika- ja teatriakadeemias aset seminar “Opera as Imagination and Realization 3”. Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli seminar oli järjekorras kolmas, kuna esimene toimus 2019. aasta oktoobris ja oli seotud ooperilavastaja Joachim Herzi toa avamisega ning teine 2020. aasta aprillis, mis aga viidi pandeemia tõttu läbi Zoomi keskkonnas. 2021. aasta seminar sai taas teoks kontaktselt ning oli suunatud kahe heliloomingu doktorandi Tze Yeung Ho ning Giovanni Albini (kes kaitses oma doktoritöö möödunud kevadel) ooperite esitamisele. Ettekannetega astusid üles soome helilooja Uljas Pulkkis, saksa dirigent prof Matthias Hermann, saksa dramaturg Bettina Bartz, itaalia helilooja Giovanni Albini ning eesti lavastaja Liis Kolle. Lisaks oli kavas kolm ümarlauda: vestlusringid Tze Yeung Ho ning Giovanni Albini ooperite meeskonnaga ning seminari kokkuvõttev arutelu. Eestisse oli kohale tulnud ka itaalia nimekas kirjanik, Albini ooperi teksti autor Giuseppe Varaldo. Seminari kava panid kokku EMTA doktoriõppe keskuse juhataja Kristel Pappel ja doktorant Tze Yeung Ho.
Ooper kui ühiskonna peegeldus
Seminari esimene kõneleja helilooja Uljas Pulkkis tõdes kahetsusega, et ooper ei pruugi XXI sajandil enam kaugeltki olla kasumlik ettevõtmine. Nii suured institutsioonid kui väikesed isetegevuslikud produktsioonid vajavad toetusi, et suuta värskeid ooperietendusi lavale tuua, kusjuures seda ka kanooniliste teoste puhul, rääkimata siis uute teoste tellimisest. Seetõttu on kõikvõimalikud nüüdisooperite ettekanded väärtuslikud külastused juba kultuuriloolisest aspektist, saamata üle ega ümber asjaolust, et kunst on suuresti oma aja kultuuri ja ühiskonna peegeldus.
Norras sündinud, aga Hongkongist põlvneva noore helilooja Tze Yeung Ho ooperi “minn(i)e” puhul oli süžeed publikuga ühendavaks aspektiks trauma – miski, mis on olemas igas kultuuris ja ühiskonnas, kuid on väljendunud erineval moel ja erinevate sündmustena. Eesti ajaloos on selline kollektiivne trauma väga selgelt defineeritav, mistõttu usun, et antud lavateose süžee – Nankingi massimõrv 1937/1938 Hiina-Jaapani sõja ajal – oli kohalikule publikule ka väga hästi mõistetav. Tõtt-öelda näis mulle enne etenduse vaatamist küllalt keerulise ülesandena väljendada muusikalise etendusena midagi, mis on oma sisult niivõrd traagiline. Käsitledes sellist temaatikat füüsiliselt ning ajalooliselt distantsilt, tuleb sellele läheneda teatava delikaatsusega, mida Tze Yeung Ho ka teinud oli. Kuigi laval oli ka Minnie’ ehk Wilhelmina Vautrini tegelaskuju Iris Oja esituses, toimus valdav osa tegevusest distantsilt, see tähendab kõrvaltvaatajate ehk n-ö biograafide pilgu läbi. Minnie enda partiis väljendusid sealjuures eelkõige emotsioonid nagu kurbus, kahetsus ja meeleheide.
Koostöö viljad
Uljas Pulkkise sõnul valitseb ooperimaailmas teatud määral siiani XIX sajandist pärit mõtteviis, et helilooja on ooperi kirjutamise juures kõige olulisem persoon ning libretist on teisejärguline. Selline hierarhiline suhtumine – ka vastupidine, kus libretist pole nõus lõpptulemuse nimel kompromisse tegema – võib tekitada aga küllalt palju kahju teose lõpptulemusele. Tze Yeung Ho andis oma ooperi “minn(i)e” kirjutamisel kolmele libretistile, Linda Gabrielsenile, Maarja Kangrole ning Chapman Chenile küllalt palju vabadust, kusjuures iga libretist töötas individuaalselt ja kirjutas eri keeles ning seejärel pani helilooja kolm iseseisvat teksti kokku. Mõnes mõttes oleks olnud huvitav näha, milline olnuks lõpptulemus, kui libretistid oleksid algusest peale üheskoos töötanud. Samuti teades, et heliloojat huvitab oma loomingus suuresti foneetika, oleks ma isegi oodanud, et libreto olnuks veelgi enam killustatud. Nõnda oli lahendatud küll ooperi algus ja lõpp, mil “sõna” sai Minnie tegelaskuju, kuid võibolla oleks huvitavalt mõjunud ka selle tehnika läbiv kasutamine. Samas oli minu arvates väga hea lahendus publiku istmetele pandud ümbrikud päeviku sissekannetega, mis tõepoolest lisasid süžeele isikliku mõõtme ja andsid vaatajaile hetke valuliku teema üle järele mõelda.
“minn(i)e” esietendusele (lavastaja Anselmi Hirvonen) järgnenud ümarlaual tajusin tugevalt seda, kuivõrd suur hulk inimesi peab olema kaasatud, et lavale jõuaks täisväärtuslik ooperietendus. Seetõttu oli eriti nauditav, et seminaril kõnelesid inimesed, kes töötavad ooperi valmimise erinevate etappidega ja on selle töö käigus ette tulevate raskustega otseselt kokku puutunud. Näiteks dramaturg ja libretist Bettina Bartz kõneles Wolfgang Rihmi ooperi “Die Eroberung von Mexico” (“Mehhiko vallutamine”) lavastamisprotsessist (lav Peter Konwitschny) ning murest, et helilooja, saabudes kohale alles nädal enne esietendust, ei pruugi loodud lahendusega rahul olla. Seda enam tunnen, kuivõrd oluline on nüüdisooperit lavastades koostöö loomingulise meeskonna vahel. Kusjuures kõik osapooled peavad lõpptulemuse nimel olema valmis teatavateks kompromissideks.
Muusika (ja) keel
Kaasaegse ooperi peamine tugevus ja perspektiiv on minu arvates elulähedus. Maised, tõsielulised ning psühholoogilised teemad, millega publik suudab isiklikul tasandil suhestuda. Ajastul, mil inimeste tähelepanu on suurema osa ärkveloleku ajast viimseni pingule tõmmatud, on loojale tõeline väljakutse tuua publikuni midagi sellist, mis selle tähelepanu endale haarata suudab. Giovanni Albini mono-ooperi “1982” puhul hämmastas mind enim see, kuidas helilooja oli sisuliselt absurdse palindroomi vormis libreto suutnud muusikaliselt niiviisi mõtestada, et laval toimuv omandas loogilise 15-osalise vormi, mis ka visuaalselt mõjuv oli (lavastaja Liis Kolle). Kusjuures vokaalpartii omandas justkui instrumentaalpartii rolli, kes kõneles võrdses dialoogis klaveriga. Võrdluseks võiks analoogse instrumendi ning laulja vahelise dialoogi välja tuua ka ooperist “minn(i)e”, kus Minnie tegelaskuju oli dialoogis basskitarriga (Theodore Parker).
Pärast Albini ooperi “1982” kevadist esiettekannet toimunud arutelul sõnastas pianist Kristi Kapten huvitava mõtte, et kuna ooperi libreto koosneb lausetest, mis eraldiseisvalt justkui ei tähenda midagi, on vokaalpartii selles teoses sisuliselt instrumentaalpartii. Tema instrumentalistina aga teeb iga päev seda sama – kõneleb oma instrumendil, samas edastamata sõnasõnalist sõnumit. Kuna pianist ja laulja etendasid laval üht ja sama tegelaskuju, oli see omamoodi ühendav jõud nende esitatava materjali vahel. Pianist justkui kirjeldas sõnatult neid samu ideid, mis keerlesid laulja peas. Tambet Kikas ja Kristi Kapten tõestasid end ooperit esitades mitte ainult andekate muusikute, vaid ka näitlejatena, sest rääkimata keeruliste partiide omandamisest suudeti kahekesi lava oskuslikult ära täita. Eriti positiivselt üllatas Kapten, kes enda sõnul ei pidanudki näitlemisega suurt vaeva nägema, sest kõik sündmused olid justkui iseenesest partituuri sisse kirjutatud.
Omamoodi põnev kokkusattumus ongi kahe kõnealuse helilooja juures ehk see, et kummagi ooperi puhul oli oluliseks komponendiks keel ja selle kasutamine muusikas. Kui aga Albini ooperi libreto, Giuseppe Varaldo loodud palindroom, oli eelkõige lingvistiline ja matemaatiline meistriteos, siis Tze Yeung Ho ooperi libretistid olid loonud pigem emotsioonidest küllastunud tõsielulise märkmete kogumi. Niivõrd põhimõtteliselt teineteisest erinevad libretod olid sellegipoolest muusikaliselt võrdväärselt muusikaliselt organiseeritud ja ka lavastuslikul tasandil hästi lahendatud. Rõõm on tõdeda, et EMTAs nõnda põneva ja eripalgelise loominguga tegeldakse.
Nüüdisooperi lavastamisest
Lavastaja Liis Kolle peatus oma ettekandes pikemalt algupärandite lavastamisel. Ta arutles muusikateatri ja ooperi mõistete üle ning soovitas paindlikkust žanrilistes määratlustes (nt lavaline serenaad (a scenic serenade), muusikaline valgusteater (a music theatre of lights), romantiline ooper, multimeediaetendus (a multimedia performance)). Mitut ettekannet ja ümarlauavestlusi läbis mõte, et kammerooper on väga hea vahend, et näidata ooperižanri mitmekesiseid võimalusi ja publikus, sh ka nooremates vaatajates huvi äratada. Stuttgardi muusikakõrgkooli professor, muusikateoreetik ja dirigent Matthias Hermann tutvustas aga Zoomi vahendusel valmistumist oma õpetaja Helmut Lachenmanni lavateose “Tütarlaps tuletikkudega” (“Das Mädchen mit den Schwefelhölzern”) ettekandmiseks, andes häid näpunäiteid keerulise nüüdisteose partituuri valitsemise ja proovide läbiviimise kohta. Hermann on teost dirigeerinud Berliini Saksa ooperis ja Zürichi ooperiteatris ning pälvinud kriitikute üksmeelse tunnustuse.
Seminar andis mitmekülgse sissevaate nüüdisooperi loome- ning lavastusprotsessi, nii et võib julgusega väita, et kolm päeva hingas Eesti muusika- ja teatriakadeemia kaasaegse ooperi rütmis. Rääkimata põnevatest ettekannetest ning aruteludest, pole just sage juhus, et kolme päeva jooksul on Tallinnas võimalik külastada kaht nüüdisooperi etendust. Kinnitust sai tõsiasi, et ooper on XXI sajandil jätkuvalt viljakas ja elujõuline žanr, niisiis jääb üle vaid oodata, mida pakub järgmine, 2022. aasta oktoobrikuusse planeeritud seminar.