Mööda muusikalist rada

Iga asi omal ajal või natuke hiljem – see filosoofiline ja rahu sisendav ütlus sobib pea iga olukorra või nähtuse puhul. Väga hästi sobib see fraas iseloomustama ka siinkirjutaja kokkupuuteid džässmuusika maailmaga, mis on aastaid olnud minimaalsed. Suurt äratundmist pole tekkinud, sooja kiindumussuhet samuti. Kuid viimasel ajal tundub, et jää hakkab siiski vaikselt pragunema. Heal meelel vahendan väikest jutuajamist Soome ühe tuntuima džässpianisti ja -helilooja Joonas Haavistoga, kelle loomingul on minu paradigma vaikses muutumises mängida oma osa.

Räägi palun alustuseks veidi oma taustast, teekonnast muusika juurde.

Joonas Haavisto: Muusika on minu elus kõlanud juba lapsepõlvest saadik. Mu vanemad pole elukutselised muusikud, nad tegelesid muusikaga asjaarmastaja tasemel, isa mängis trombooni ja kontrabassi. Meil oli kodus suurepärane vinüülplaatide kogu, mis sisaldas nii klassikalist muusikat kui ka džässi. Olime õnnega koos, kuna minu sünnilinnas Kokkolas tegutses 1972. aastal Juha Kangase asutatud Kesk-Pohjanmaa kammerorkester, mille kontsertidel sai sageli käidud. Ma tundsin huvi klaverimängu vastu, aga vanemad ei tajunud ehk minu soovi nii selgelt. Isa pani mind hoopis kontrabassi õppima ja ühtlasi laulsin poistekooris, sealt pärineb ka minu väga suur huvi koorimuusika vastu. Peale kuut aastat kontrabassiõpinguid sain aru, et see pole siiski see. Klaver oli mulle endiselt südamelähedane ja teismeeas hakkasin võtma eratunde. Kuigi vanust oli veel vähevõitu, astusin Kokkola konservatooriumi džässi erialale, kus ma tõepoolest sukeldusin pea ees sellesse äraütlemata põnevasse maailma. Gümnaasiumi lõpusirgel sain teadlikuks Sibeliuse akadeemia noorteosakonnast, käisin paralleelselt lõpuklassiga üle nädala Helsingis, omandasime koos teiste noortega sisuliselt kõike seda, mida üliõpilasedki. See oli minu jaoks tõeliselt oluline ja suunda määrav aasta, kus mõistsin, et just seda ma tahan teha. Ma ei mõelnud nii palju karjäärist, pigem oli see tunnetus oma teekonnast. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tuli läbida 9-kuuline ajateenistus Lahtis ning see oli aeg, kui mul tekkis esimest korda elus võimalus tõeliselt pühenduda klaveri harjutamisele. Esimestel kuudel toimus intensiivne sõjaline väljaõpe, kuid hiljem tekkis päris palju vaba aega. Kui ärkad 5:30 hommikul, on päev väga pikk ja instrumendiga koosolemine oli minu jaoks justkui võti, mis aitas uuel uksel avaneda. Kuna ma alustasin klaverimänguga nii hilja, oli mul palju, milles järele jõuda. Mind päästis see, et olin kogu oma elu olnud muusikast ümbritsetud, see oli minus olemas, aga oli vaja kätest välja saada. Hiljem jätkasin õpinguid juba Sibeliuse akadeemia džässiosakonnas, mis rajati 80. aastatel, kuid Soomes oli võimalik õppida džässi ka Kokkolas, Kuopios, Jyväskyläs, Joensuus, Turus, heal tasemel õppejõud andsid tunde paljudes eri kohtades.

Sa mainisid, et su vanemad olid väga suured muusikaarmastajad, aga kes muusikaloojatest on sind inspireerinud?

Pean tunnistama, et ma polnud lapsena liialt vaimustatud ei klassikast ega džässist, pigem tõmbas mind rock- ja popmuusika poole, kuid on kaks nime, kes on mind väga suurel määral mõjutanud – William James “Count” Basie ja Johann Sebastian Bach.Count Basie puhul tooksin esile just tema klaverikõla bigbändi albumitel, nagu nt “The Atomic Mr Basie” (1958). Tema stiil on väga delikaatne, svingilik ning tema seaded olid nagu vestlused klaveri ja brassi vahel, andes samas talle kui pianistile alati ruumi. Üks mu kõige varasemaid muusikalisi mälestusi seostub ajaga, kui olin umbes viieaastane ning täitsin kodus DJ ülesandeid. Valisin alati Basie plaadid, sest ma nii väga nautisin tema klaverimängu.Bachi muusika kutsus minus juba väga varakult esile äärmiselt suure emotsionaalse laengu, millele hiljem lisandus ka vaimne mõõde. Viibisin lapsepõlves paastuajal mitmeid kordi “Matteuse passiooni” esitusel kirikus. Kuigi Bachi muusika on väga intellektuaalne ja kõik need lõputud võimalused on ammendamatu allikas improvisatsiooniks, on mulle esikohal siiski selle muusika emotsionaalne ja vaimne mõõde. Bach on inspireerinud tohutul hulgal muusikuid ja muusikastiile, temast suuremat pole. Minu viimane sooloklaverialbum “Inner Inversions” sisaldab suurel hulgal Bachi muusikat, soovisin tema mõjul lasta läbi minu enda muusika kõlada just sellisel viisil, nagu mina seda tunnetan.

Mis on see, mis sind džässmuusika puhul köidab, et oled kogu oma muusikutee just sellele stiilile pühendanud?

Kaks olulist märksõna oleksid väljendusvabadus ja improvisatsioon. Pidev liikumine. Võibolla kõige hämmastavam on džässmuusikas kollektiivne improviseerimine ja mingi eriline intensiivsus. Loomulikult eksisteerib teatud raamistik, kuid vaatamata sellele on mul palju otsustamisruumi nii meloodia, häälte kui ka rütmika osas. Džäss on sulam tohutul hulgal stiilidest ja et see kõik mahub vaid saja aasta sisse, tekitab minus suurt aukartust. Oluline on leida oma isikupärane hääl, kuid see on teekond, mis tuleb läbi käia. Oma häälest ei saa alustada, pilt peab olema siiski palju laiem, kust sa tuled ja kuhu lähed. See on omamoodi paradoks – selleks, et pidevalt muuta, tuleb muusikat väga hästi mõista, selle harmooniat, loomust. Traditsioonid ja “muusikalise sõnavara” omandamine on üliolulised, usun, et ainult sellele toetudes saab jõuda lõpuks oma stiilini. See on justkui vundament, millele sinu elukogemus lisab ainuomase värvingu. Oma trioga oleme muusikat teinud juba 20 aastat, mis on küllaltki haruldane. Mulle meeldib see kooskasvamise tunne. Kõik parimad bändid tegutsevad pikka aega, koosseis püsib sama kümneid aastaid, nagu näiteks Keith Jarretti trio. Et muusikud on suurepärased, ei tähenda automaatselt seda, et tervik on sama hea, oluline on ühine hingamine, kontakt, sarnane tunnetus ja mõtlemisviis. Samas on vaja aeg-ajalt hüpata sellest tavapärasest kooslusest välja, kohata uusi inimesi ja saada värskeid impulsse. Vajan ise vaheldust ja seda vajab ka kuulaja. Džässmuusikaga tegeledes tasub väga tõsiselt võtta ühe tõelise meistri Herbie Hancocki sõnu: move on!

Kuidas kogu selle vabaduse ja liikuvuse juures seda muusikat salvestada, midagi “lõplikult” fikseerida?

Ma ei salga, et see on ääretult suur väljakutse. Ideaalist jääb alati palju puudu. Nagu iga muusikaesituse puhul, annab publik ettekandele hoopis teise tähenduse. Parimal juhul on see nagu vestlus esitajate ja vastuvõtjate vahel. Ent stuudios publikut ei ole ega teki erilist energiavahetust. Kõige raskem ongi salvestamise puhul see, et tuleb olla spontaanne ning luua selles mõneti kliinilises atmosfääris see energialaeng iseseisvalt. Sa kuuled kõiki oma vigu, kuid sellest hoolimata pead püüdma luua midagi uut ja riskeerima, et tulemus ei oleks ühetaoline. Puhuma sellele muusikale elu sisse. Me püüame vältida olukorda, kus mängime kahel korral identselt, kuna sel juhul läheb õige tunnetus kaotsi ja kõik käib justkui autopiloodil. Seda ei tahaks kohe üldse! Mul on olnud õnne, tegin esimesed raadiosalvestused oma trioga küllaltki noorelt, ligi kakskümmend aastat tagasi, sest ega muu ei aita kui ainult kogemus. Ja pianistid on võrreldes teiste muusikutega veidi kehvemas olukorras, kuna häid kontsertklavereid pole sugugi igal pool.

Kui hästi sa oled kursis Eesti muusikaeluga?

Tulenevalt minu erialast olen pigem rohkem tuttav sellega, mis toimub džässis, kui laiemalt Eesti muusikas. Pandeemia ajal tegin koostööd lauljanna Susanna Aleksandraga, kellega kahasse meil ilmus plaat “The Siren” (Eclipse Music, 2021). 2024. aasta “Jazzkaare” avakontserdil kõlas Eesti-Soome helilooja Bianca Rantala uudisteos “Moral Paradox” keelpilliorkestri, vokaalseksteti ja instrumentaalansambliga dirigent Valter Soosalu juhatusel. Minu kõige esimene tuur Eestisse oli muuseas Raul Söödiga Tartusse. Aegade jooksul olen musitseerinud Mihkel Mälgandi, Reigo Ahvena, Raivo Tafenauga, kui nimetada vaid mõningaid. Tallinn on Helsingile lähemal kui paljud Soome linnad. Eesti publik on suurepärane, džässmuusika kõnetab paljusid noori ja vastuvõtt on alati väga soe. Leian, et Eesti džässil on väga head ajad ja fantastilised muusikud.

Kust sa ammutad oma jõudu?

Teatud tõsidus on saatnud mind terve elu, juba väikese lapsena võisin tunde üksinda tagaaias kivikestega mängida. Ma ei pea ennast introverdiks, mulle meeldib olla inimeste seltsis – täpsustuseks, et nende inimeste seltsis, keda ma tunnen. Aga muusiku elukutse on küllalt üksildane. Sa harjutad tunde kinnises ruumis või reisid pidevalt ühest kohast teise. Kontserti andes musitseerid teistega koos, aga pärast oled jälle omaette. Muusiku elukutse üks omapära on, et pead iseendaga hästi läbi saama. Jõudu ammutan merest, see on minu varjupaik. Olen suure osa oma elust elanud mere ääres, kõigepealt Kokkolas, siis Helsingis ja hiljem Miamis. Meri tähendab mulle kodu, turvalisust, vabadust. Ma ei karda tema stiihiat, olen sellega harjunud.

Viibisid jaanuaris Põhjamaade muusikaresidentuuri stipendiaadina Arvo Pärdi keskuse loomeresidentuuris, veedad seal ka oma maikuu. Kuidas sa selle valikuni jõudsid?

Kuulsin sellisest võimalusest Eesti laulja Emma Lepasoo käest, kes andis mulle teada, et Arvo Pärdi keskus on Põhjamaade Kultuuripunkti toetusel avanud konkursi avalduste vastuvõtmiseks. Olin loomulikult keskusest juba varem kuulnud ja plaanisin seda külastada, aga ma ei teadnud midagi nende residentuuriprogrammist. Ma pole mitte ainult pianist, vaid mind köidab ka helilooming, mis mõneti on ju samuti improvisatsioon, loomine hetkes. See on erakordselt huvitav teekond – iga päev õpid ja koged midagi uut. Olin just saanud tellimuse luua kooriteos, seetõttu tundus residentuur keskuses haruldase võimalusena. Tõele au andes oli lootus valituks osutuda väike, stipendiumile kandideerisid nii Põhjamaade kui ka Baltikumi loovisikud. Saatsin avalduse ära ja jõudsin selle peaaegu unustada. Kui lõpuks tuli teade, et olen üks neljast välja valitud kandidaadist, läksin tõeliselt elevile.

Kogu mu sügis oli äärmiselt hektiline, väga palju kontserte ja turneesid eri maades, ma ei jõudnud eriti sügavalt oma sammu üle isegi järele mõelda. Laulasmaal veedetud aeg ületas aga kõik minu ootused. Ma ei pidanud seal tegelema igapäevaelu pisiasjadega, vaid sain täielikult pühenduda loomingule. See on eriline paik, kus meistri kohalolu on tunda igal sammul.

Minu esimesed kokkupuuted Arvo Pärdi muusikaga tulid Kesk-Pohjanmaa kammerorkestri kaudu, kes esitas tema loomingut küllalt sageli. “Fratres” on esimene Pärdi teos, mida oma lapsepõlvest mäletan. Sel ajal ma ei teadnud, mis teosega on tegu, alles palju hiljem, 2000. aastate algul Helsingisse kolides juhtusin seda meloodiat taas kuulma ning sellest sai alguse minu huvi Pärdi loomingu vastu. Ta asetub minu jaoks samale kõrgusele Bachi ja ka John Coltrane’iga – vaimne ja erilise emotsionaalse värvinguga muusika. Kindlasti on mul Pärdi loomingus avastada veel palju, ootan väga tagasiminekut. Laulasmaal ooles kuulen pidevalt tuult ja meremüha, isegi kui ma ei näe seda, see on nagu kodu. Ja ma ei unusta kunagi Arvo Pärdi kallistust, mitte keegi ei kallista nii nagu tema!

Millest sa unistad, kuhu poole pürgid?

Mu unistused pole võibolla nii konkreetsed, mul ei ole selgeid eesmärke, vaid pigem unistan võimalusest jätkata oma teed. Kõndida mööda iseenda muusikalist rada. Teised unistused võrsuvad samalt teelt … kui neile on määratud täituda. Elada muusikas on suur privileeg. See on kõige ilusam asi – sa lood midagi, mis kuulub justkui sulle, ja siis annad sa selle ära, teistele. Loodetavasti saab maailm sellest jagamisest ja kasvamisest pisut paremaks.

PERSOON