Hortus Musicus ei ole lihtsalt varajase muusika ansambel, Hortus on fenomen ja kõigi taevaste jõudude toel on nad anno 2022 oma pika tegevusaja tähistamiseks loonud Maarjamaa pinnale kuuldava, nähtava ja käegakatsutava kolmainsuse juubelikontserdi, raamatu ja näituse näol. Loodud pilt on vahest põhjalikem ansambli pikas tegevusloos, kuigi Hortuse kõlapind on olnud lai ja rahvusvaheline isegi ajal, mil viibisime raudse eesriide taga. Kevadel ajaloomuuseumis avatud näitus “Muusika aed. Hortus Musicus 50” on huvilistele avatud veel tuleva aasta jaanuarini, seega jõuab ja kindlasti tasub külastada. Septembris jõudis raamatupoodidesse Saale Fischeri koostatud raamat “Hortus Musicus 50”, mis soliidsest hinnast hoolimata on igati vääriline täiendama muusikahuvilise kodust raamatukogu.
Esmalt aga pidulikemast sündmusest, septembris Pärnus, Jõhvis, Tartus ja Tallinnas antud juubelikontserdist “Pool sajandit paradiisiaias”, kus ansambel astus üles koosseisus Andres Mustonen (viiul, kunstiline juht), solistid Jaanika Kuusik, Anto Õnnis, Tõnis Kaumann ja Riho Ridbeck ning instrumentalistid Ivo Sillamaa, Taavo Remmel, Olev Ainomäe, Tõnis Kuurme, Valter Jürgenson ja Imre Eenma. Viimasega avati ühtlasi Eesti Kontserdi uus hooaeg ning vitaalsemat ja elurõõmsamat avalööki oleks raske ette kujutada.
17. septembri kontserdi värvikirev lavakujundus lõi Estonia kontserdisaalis sobiva fooni muusikalisele rännakule keskajast kaasaega ning eksootiliste rahvaste juurest kodumaale. Sarnane laia geograafilise ja ajaloolise diapasooniga kava on kujunenud ansambli kaubamärgiks, kuid nagu Andres Mustonen kontserdil märkis, on iga nende ülesastumine ainulaadne ja kordumatu. Seekord musitseeriti ilma vaheajata ligi kaks tundi, väikevormis palad olid mõtteliselt liigendatud eri temaatilistesse kooslustesse ning publiku ja esinejate üksteisemõistmine oli selgelt tajutav, sest iga vaheaplaus kõlas just õigel hetkel. Tegu oli hoolikalt valitud ja läbimõeldud kavaga, milles pea iga teos oli otsekui märk poole sajandi jooksul laval ühiselt kogetust.
Avaloona esitatud juudi traditsiooniline meloodia andis viite, et ansambel ei piirdu juba ammu varajase muusika esitamisega, vaid liigub samaväärse vabadusega maailmamuusika radadel. Järgnes Hortuse puhul nii tuttavlike paralleel- ja unisoonmeloodiatega Tournai’ missa “Sanctus” XIV sajandist, mis sobivalt suubus Pärdi (Mustonenile pühendatud) “Arbosesse”. Siinkohal on paslik meenutada, et Hortus oli nimetatud helilooja tintinnabuli-teoste üks esimesi esitajaid. Bukett inglise muusikast tõi kuulajateni Purcelli imekauni, rahulikult sammuva “Õhtuhümni” Anto Õnnise laitmatul soleerimisel ja Holbourne’i kaasakiskuvad tantsud. Hortuse ühe solisti Tõnis Kaumanni pühalikult algav ja juubeldavalt kulmineeruv “Ave Maria” viitas ansambli pikale praktikale tuua regulaarselt oma repertuaari kaasaegsete heliloojate teoseid. Prantsuse, Itaalia, Madalmaade ja Hispaania muusika kimpudes demonstreeris ansambel taas talle ainuomast hoogsat koosmängu, milles köidab erksalt markeeritud rütmiline saade. Binchois’ joviaalse “Neiud pruudieas” ja Del Encina juubeldava “Armastus koos saatusega” ettekandel säras eriliselt sopran Janika Kuusik. Monteverdi kergele ja tantsisklevale “Tule tagasi, läänetuul” järgnes hingekriipivalt nukker “Nümfi kaebus” ning kontserdi lõpuosa viidi rahunemiseni improvisatoorse ja mõtiskleva araabia makaamiga “Kharwat habibi”, mis minu kõrvale meenutas bütsantsi õukonnamuusikat, ja isikliku lemmikuna kõlanud, intiimse ja südamliku pühendusteosega “Helesa” Gia Kantšelilt Helle Mustonenile. Kokkuvõtteks oli suurepärane kogemus saada osa Hortuse soojast ja küpsest energiast, mis lavalt publikuni voogas ja kaasa elama pani.
Kontserdile eelnes raamatu “Hortus Musicus 50” tutvustus, kus sõna sai nii raamatu koostaja Saale Fischer ja kunstiline kujundaja Kaire van der Toorn-Guthan kui ka mitmed kaasautorid-konsultandid. Huvitaval kombel kippusid pea kõigi esinejate sõnavõtud sujuvalt liikuma raamatu valmimisega seotud teemade juurest isiklike kogemuste kirjeldamise valda, millest järeldasin, et Hortuse-fenomenil on muusikast laiem mõju – see võib panna inimesi suisa oma tegevusi ümber hindama ja väärtusi ümber mõtestama. Kahtlemata on siin üheks tõukejõuks karismaatilise Andres Mustoneni kirglik natuur ja jonnakas edasiliikumine ilu nimel, nagu üks kaasautoritest hästi sõnastas. Raamat ise on sedavõrd hästi ja rikkalikult kujundatud ja fotomaterjaliga varustatud, et mõjub esmapilgul fotoalbumina. See mulje on siiski eksitav, sest olgugi raamatus ära toodud rohkesti ajaloolisi ja originaalfotosid, on eelkõige tegu põhjaliku sissevaatega Hortuse kujunemis- ja eduloosse. Autor on esitanud rikkalikult faktograafilist materjali, mis on sobitatud ajastu üldkirjeldusse ja sellega on loodud üsna autentne muusikalooline narratiiv – sedavõrd ehe, et kohati lausa jahmatab, sest Hortuse tegevusele tausta luues on lugejale nõukogudeaegseid realiteete avatud kogu mahlakuses. Olid ju need oma absurdsusest hoolimata tolleaegse elukorralduse paratamatu osa, kuhu ka muusikud pidid tahes-tahtmata sobituma. Ei tahaks siinkohal hakata neid värvikaid tõsilugusid ümber jutustama, et lugemiselamusi mitte rikkuda, kuid olen veendunud, et nooremad lugejad saavad rohkete üllatuste, kaasaegsed aga reljeefsete meenutuste osaliseks. Oma žanrilt kuulub raamat Eesti muusika lähiajaloo vahendamisel huvikirjanduse rubriiki, mis ei pisenda sugugi selle väärtust, pigem vastupidi: muusikateaduslikud uurimused naljalt laia lugejani ei jõua, see raamat aga sobib lugemiseks pea kõigile. Raamatust pärineb ka käesoleva kirjutise pealkiri, ansambli saamisloos ära toodud Mustoneni mõte, et nimetust “Hortus Musicus” võiks muusikaaia asemel pigem tõlkida muusika varalaekana, mõeldes sellega muusikaliste väärtuste kogumit.
Kas raamat täiendab Suurgildi hoones avatud läbilõikenäitust Hortuse tegevusest või vastupidi, on raske öelda, kuid puutepunkte ja isegi materjali korduvust leidub ohtralt. Meelsasti näeksingi neid ühe tervikuna. Jaanika Juhansoni kureeritud väljapanek “Muusika aed. Hortus Musicus 50” on informatiivne ja mahukas, hõlmates rikkalikku foto- ja helimaterjali ansambli ajaloost, aga ka näiteks kollektiivi eri pillidele on pühendatud sedavõrd suur osa, et peaksin näituse külastamist kohustuslikuks igale õppurile, kellel vaja hankida teadmisi varajase muusika instrumentaariumi kohta. Lisaboonusena on kõik eksponeeritud pillid varustatud põhjalike seletustega. Näitusel on üldse tekstiga üllatavalt heldelt ümber käidud, millel on nii plusse kui ka miinuseid. Ühest küljest on see vajalik, et eksponeeritav ei jääks külastajatele kaugeks, teisalt ei taha ega jaksa paljud pikki tekste lugeda. Kes tekstist väsib, saab Hortuse musitseerimist kuulata, noodimaterjaliga tutvuda või vanu filme vaadata. Omaette pärliks on väljapanek ansambli ajaloolistest kostüümidest, autoriks enamasti Riina Vanhanen – efektsete originaalrüüde materjalid lausa kutsuvad vargsi katsuma, mida küll teha ei tohi... Kogu väljapaneku puhul on tore just see aspekt, et ühtki külge ansambli tegevusest ei jäeta kõrvale ning tänu sellele mõjub tervik harmooniliselt.
Hortuse näitus on toodud gildihoone peasaali ning võib mõista kuraatori soovi ühendada väärika vanamuusikakollektiivi realiteedid sobivalt keskaegse ruumiga. Samas hakkab seesama ruum töötama näituse vastu, sest eelneva saali mitme heliinstallatsiooniga püsiväljapanek kipub summutama näituse helikujundust ja hägustama tervikelamust. Seetõttu ei suuda seekordne näitus võistelda näiteks “Georg Ots, armastan sind” väljapanekuga aastatel 2019–2020, mis paiknes gildihoone eraldi sissepääsuga väikeses saalis. Seal haaras näitus vaataja endasse kohe sisse astudes ja väljusid otsekui teisest maailmast. Kahjuks Otsa-näitust publikumenust hoolimata mingil kombel ei nomineeritud ega esile ei tõstetud. Loodan, et Hortus Musicuse näitusel koos sellega kaasas käiva raamatuga on parem saatus, sest põhjust tähele panna ja ära märkida oleks küll ja rohkemgi veel.