Talvine “MustoneFest” tõi Andres Mustoneni kunstilisel juhtimisel ja aktiivsel osalusel 27. jaanuarist 6. veebruarini 11 kontserdiga taas Eestisse värvikaid külalisi ja kohalikke tippesinejaid, Tallinnas astuti üles Estonia kontsertsaalis, Jaani kirikus ja Mustpeade majas ning kõikjale jätkus ohtralt mitmekeelset publikut. Tugevaima rõhuasetuse sai tänavusel festivalil juudi teema, mis on mõistetav, pidades silmas ürituse jätkumist Tel Avivis, samas aga paljuski ühte sammu käiv praeguste holokausti- ja natsirežiimi teemade harutamisega meie laiemaski kultuurielus.
“MustonenFesti” võidakse lahterdada ja raamistada, ülistada uute sümbiooside loomise eest ja kritiseerida kaanonite rikkumise pärast – jäägu kõik need hinnangud professionaalide pärusmaale, sest igale kontserdile leidub oma publik ning ilmselgelt rõõmustavad muusikahuvilisi tuntud teosed ja maailmanimega esinejad, kes saabuvad ka keerulistel aegadel meie kodustesse saalidesse pingevabal ja kodusel moel musitseerima, otsekui headele sõpradele külla tulles. Ja kuidas mitte rõõmustada, kuulates Vadim Repinit – kes legendaarse Yehudi Menuhini sõnul on parim ja täiuslikem viiuldaja, keda ta on eales kuulnud – mängimas 1733. aasta Stradivariusel talle spetsiaalselt kohandatud Pärdi uudisteost, või maailmanimega barokkansamblit I Virtuosi Italiani esitamas Vivaldit? Neist viimane astus üles lõppkontserdil ja see poolteist tundi ei olnud pelgalt nauding ajastutruust esitusest, vaid tõi Estonia kontserdisaali Vivaldi kodukiriku Veneetsia Santa Maria della Pietá õhustiku, kus sama koosseis regulaarselt üles astub. Jätkuv töö Vivaldi ülimahuka loominguga hoiab ülal ansambli värskust ja sära ning välistab igasuguse maneerlikkuse, mida kas või sedavõrd tuntud teose nagu “Aastaajad” ettekandmisel võiks peljata. Pigem vastupidi: hoolimata koosseisu väiksusest (kaheksa liiget) kütkestas esituse mitmekesisus ja sädelev üleolekutunne: kord demonstreeriti rikkalikku ja täidlast kõla, samas kerkis esile täiesti ootamatuid faktuurileide ja mängulisi nüansse ning läbivalt domineeris soe koloriit. Kõigega harmoneerusid suurepäraselt Alberto Martini harukordse virtuoossusega esitatud kerged ja õhulised soolod. Jahmatava energiaga rabas triosonaat d-moll op. 1/12 RV 63, mille ettekandeks astus solisti kõrvale lavale Andres Mustonen, genereerides tükati paganinilikult pahelise meeleolu. Kokkuvõtteks oli kontsert aga positiivse energia, rõõmu ja virtuoossuse suisa täiuslik sulam.
Festivali avanud galakontsert oli pühendatud holokausti mälestuspäevale ja lõi sellega teise emotsionaalse fookuse, mis mõistetavalt kujunes kohati lausa painavalt raskeks. Õhtu avanud Schönbergi tsükkel “Kuus pala meeskoorile” op. 35 kõlas Eestis esimest korda ja kõrgus kaugelt üle teiste, jäädeski mulle festivali suurimaks avastuseks ja kogemuseks. Dirigent Mikk Üleoja oli taas RAMiga ära teinud filigraanse töö, sest Schönbergi muusika vajab oma äärmises täpsuses ja läbitunnetatuses suurt hoolt ja vaeva. Ka lauljatelt nõuab see teos palju, et keerukas dodekafoonia-tonaalsuse kombinatsioonis adekvaatselt edasi anda muusikalist ängi ja surutust. Sarnasest meeleolust olid kantud nii järgnev “Ellujäänu Varssavist” op. 46, mille ekspressiivset painajalikkust edastas suurepäraselt kõrvuti kooriga oma kõnelauluga solist Alo Rammo, ning veidi mõtlikumad, sissepoole pööratud traagikaga Max Regeri “Reekviem” tsüklist “10 laulu meeskoorile” op. 83 ja Bruchi “Kol Nidrei” viiulile ja orkestrile, solistiks tippviiuldaja Vadim Repin. Pärast lõikavalt valusaid teemasid oli ilmselgelt keerukas ümber häälestuda Mendelssohni viiulikontserdi romantilisele ja ühemõttelisele ilu apoteoosile. Viimasena kõlanud Pärdi “La Sindone” uusversioon (2005/2022), milles lõi kaasa Klaaspärlimäng Sinfonietta, lepitas ja sidus omavahel kaks vastandlikku maailma ning lõi tunde, et holokausti põrgust on viimaks edasi liigutud leppimise ja rahunemise teele. Hiljem juurdlesin, kas tõesti ei ole Mustoneni kunagi kutsutud lavastama vabariigi aastapäeva kontserti, või on mul midagi tähelepanuta jäänud. Sarnast oskust – leida ja intrigeerivalt liita muusikalisi kontraste ning ühtaegu käsitleda sügavalt ühiskondlikke teemasid – ei kohta just sageli.
Et kohalikud tippkoorid ei ole pandeemiale vaatamata oma tasemes allahindlust teinud, kinnitasid peale RAMi ka tütarlastekoor Ellerhein Ingrid Kõrvitsa ja Voces Tallinn Andres Mustoneni juhatusel, kes astusid Jaani kirikus üles õhtul pealkirjaga “Harmoonia”. Esimene neist demonstreeris läbivalt kandvat ja kompaktset kõla, eredamailt jäid meelde Eesti autorite Kaumanni, Uusbergi ja Tormise ettekanded ning Kodály “Öö mägedes” lummav helimaastik. Suurepärast interpretatsiooni Rahmaninovi ja Pärdi teoste tõlgendustes esitles Voces Tallinn. Kuulaja seisukohalt oleks ühes osas kontsert võinud olla pisut lühem, kuid see ei kahandanud kuidagi kõigi esinejate, kelle seas astus vahepaladega üles ka Hortus Musicus, hoolikalt ette valmistatud kava väärtust.
Läti õigeusu kiriku koor Logos (kunstiline juht ja dirigent Ioans Šenroks) viis kuulajad õhtuga “Ave Maria” slaavi õigeusu muusika radadele. Vahemärkusena täpsustaks, et Lätis lakkas õigeusu kirik rahvakirikuna tegutsemast koos nõukogude okupatsiooni algusega, praegu alluvad läti õigeusklikud Moskva Patriarhaadile ning erinevalt Eestist teenitakse ja lauldakse kirikutes kirikuslaavi keeles. Kontserdi repertuaargi oli kantud tõelisest slaavi õigeusu vaimust, valdav meeleolu rõhus kahetsusele ja kannatustele, üks patukahetsuslik kirikutekst vahetus teistega. Veidi rõõmsamates etteastetes oli esitus kohati ooperlikult deklaratiivne ja vahel lihtsalt väga vali. Vene õigeusu meelelaad erinebki oluliselt Kreeka omast, millest see küll ajalooliselt tuleneb – viimane keskendub pigem palvelikule helgusele ja rõõmule Kristuses, bütsantsi muusikagi on sisekaemuslikult palvelik ja vaba liigsest emotsionaalsusest. Siiski veenis koor läbiva professionaalse üleolekuga, säilitades ka sedavõrd väikese koosseisu puhul (vaid 9 lauljat) hästi balansseeritud kõlatasakaalu ja laveerides oskuslikult mööda kuitahes keeruka helikoega helindite (autoriteks Arhangelski, Trubatšov, Izvekov jt) karidest. Säravate soolo-osadega üllatasid tenorid ja kadestusväärne bass (Zigmārs Grasis). Pastelselt lüüriliseks kõrvalepõikeks olid läti helilooja Jānis Cīrulise “Ave Maria” ning Galina Grigorjeva “In paradisum”, haarav aga Taaveti 51. psalmi bütsantsi stilisatsioonis viisistus (autor Ioans Šenronks), kus koori burdoonhelidest kasvas ootamatult välja ülemhelilaul.
Sümpaatne külaline Ukrainast, pianist Aleksei Botvinov, illustreeris oma klaveriõhtul “Nägemuslik klaver” Bach-Busoni, Rahmaninovi, Glassi, Chopini, Ludovico Einaudi ja Karamanovi teoseid ukraina videokunstnik VJ Videomatics visuaalidega, mis projitseeriti valgele klaverile. Visuaali lisamine muusikale toob endaga tihti kaasa teatud kahtluse selle vajalikkuses, sest pärsib omakorda kuulaja võimalust fantaasial lennata lasta. Seekord oli tegemist perfektselt läbi mõeldud ja viidud lahendusega, sest iga teost illustreerisid pea kordumatud kujundid – abstraktsed figuurid, looduspildid ja kunstiteosed –, tehes seda esteetilise sihipärasusega. Kas selline lahendus võiks paeluda noori ja tuua neid klassikalise muusika juurde nagu muusik loodab, või on see nooremale põlvkonnale pigem eilne päev? Siin on teooria kriteeriumiks praktika ja Botvinovi kinnitusel vähemalt tema kodumaal selline lähenemine töötab. Botvinovit seovad Eestiga pikaajalised kultuurisidemed, ta on edukas kontserdikorraldaja ja meeleoluka õhtu lõppedes kutsus ta kõiki kuulajaid Ukrainasse suvefestivalile “Odessa Classics”, kus astub üles ka ERSO. Kindlasti ootab ja loodab meist igaüks, pöörates ümber tuntud mõttetera Inter arma silent musae, et kui muusad kõnelevad, siis relvad vaikivad.