Jaanuari keskpaiku toimus taas “MustonenFest” ootuspäraselt kireva kava, üllatavate esituskoosseisude, Iisraelist saabunud külalismuusikute ja Mustoneni enda “sisepõlemismootori” lakkamatu jõulise energiaga, ühendavaks lüliks pea kõigil kontsertidel siit-sealt ilmunud improvisatsioonilised vihjed juudi meloodiatele.
Õigupoolest tuleks pealkirja täiendada sõnaga “siinmail”, sest eks ta ole ju tegutsenud kogu aeg, suisa üle poole sajandi. Ja kuigi viimastel aastatel võttis seltskond tähtsaid otsustajaid kodumaistel lavalaudadel ette jõuetu tühistamiskampaania stiilis “niisugusega koos ei mängita”, siis Mustonen seepärast veel pilli põõsasse ei visanud. Muusikat ei saa puuri panna ega vaigistada. Nüüd paistab meie õuel taas sõpruse päike, kuigi väikese varjutuse momendiga. Mõnigi paari aasta tagune sõnakas hukkamõistja plaksutab taas publiku ridades, mõni jagab õnnelikult kontserdilava, “pahaks poisiks” kuulutatu on tuulte pöördudes jälle kamraad ja lavapartner. Kas meelemuutused tulenevad globaalsest soojenemisest, inimeste paindlikkusest või hoopis selgrootusest, jäägu siinkohal iseseisvaks mõtteaineks. Rääkigem parem muusikast.
Avakontsert “Vaimne ühtsus” Jaani kirikus puudutas hinge ja pani kahetunnise kavaga ühtlasi proovile kaasaegse kuulaja kannatlikkuse ning süvenemisvõime. Esinduslik valik vaimulikke kooriteoseid barokist tänapäevani andis rohkelt mõtteainest: Knaifel, Rahmaninov, Pärt, Kreek, süüria ja kreeka viisid, Sõlvestrovi psalmide Eesti esiettekanne ning Valeri Petrovi teose “Ammendamatu karikas” esiettekanne. Eriti puudutas avaloona kõlanud Pärdi “Ja ma kuulsin hääle …” Vox Clamantise ebamaiselt kaunis esituses, millele lisas ilmutuslikku efekti koori paiknemine rõdul. Vägev elamus oli ka arhimandriit Serafim Bit-Haribi “Psalm 50” Orthodox Singersilt. Täiesti hämmastav, kuivõrd erinevaid kõlavärve ja dünaamilisi efekte suudab “toota” see väikesearvuline ülimalt paindlik vokaalkooslus. Kuuldepildi kõrval osutus ülimalt kõnekaks teoste sisuline sügavus ja omavaheline side. Raamatuaastal on ehk paslik rõhutada toetumise olulisust “alguses olnud Sõnale”. Pärdi muusika ega ka psalmide puhul ei saa siit kuidagi ei üle ega ümber. Ka Eesti kultuuri vaates algame just sellest raamatust, mille najal arenes meie esiisade ja esiemade lugemisoskus ning kirjakeel.
Mõtteliselt tugevaima sidususe lõid algus, lõpp ja kolm keskset sammast. Jah, “nad hingvad …” (Pärt), need õndsad, kes Issandas surevad. Sureme me kõik, aga mis oludes? Eelpool mainitud “Psalm 50” suunas pilgu Jumala kohtujärje ette, vaagides põhjalikult kõigi sõnade ja tegude põhjusi, tõde, valet, silmakirjalikkust jne. Tõsise sisu ja mõjuva sugestiivse helikeelega toekas teos. Sisaski imekaunis “Heliseb väljadel” sai Ellerheina tütarlastekoori (dirigent Ingrid Kõrvits, solist Jeteli Kaasik) poolt ühtlaselt sulnilt esitatud. Kiriku võlvide alla jäi puhtalt ja helgelt kajama mõte häälest, mis heliseb kõikjal – väljadel, metsas ja mägedel. Tsiteerides Taavetit “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd … üle kogu ilmamaa käib nende kõla.” Peaks olema pime ja kurt, et mitte näha ja kuulda. Looja raamat on kõigile avatud, see on ammendamatu karikas, võetagu vaid vaevaks “lugeda” ja järele mõelda. Väärt kontserdid aitavad omalt poolt igavikulisele mõttelennule kaasa.
Kreegi “Õnnis on inimene” Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) ootuspäraselt kvaliteetses ja jõulises ettekandes jätkas sisuliini manitsusega hoiduda käimast õelate nõu järele. Üsna ajakohane. Lõpuks kõlas John Taveneri ülivõimas “Palve Jeruusalemma eest”, esitajaks kõik koorid “igast ilmakaarest” – altari eest, külgedelt, koorirõdult (dirigent Andres Mustonen, orelil Kadri Toomoja). Hoolimata akustiliselt keerukast olukorrast, püsis lakkamatult korduv “Kyrie, Adonai ...” ühtsena, tõustes kulminatsioonis ahastavasse forte’sse ja vaibudes lõpuks inimliku kaduvväiksuse vaevuaimatavas piano’s.
Nädalake hiljem astus EMTA saalis lavale särav instrumentaalkuulsute paraad. Klaaspärlimäng Sinfonietta ees soleerisid Anna-Liisa Bezrodny, Irina Zahharenkova, Marcel Johannes Kits, Riivo Kallasmaa, Peeter Sarapuu ja nende kõrval andekad lapssolistid. “Hoogu juurde, klassikud” ütles kava pealkiri. Hoog oli tõesti nõnda suur, et enamat poleks inimvõimed ilmselt õhku tõusmata suutnud. Haydni “Sinfonia concertante” virtuoosses tulevärgis lummas detailide nüansirohkus ja solistide grupi omavaheline elav suhtlus, sealhulgas ühiselt mängitud kadents. Eks sedavõrd meisterlike artistide puhul võib meeliülendavat esitust ju ootuspäraseks pidada, aga kuulamisrõõmu see ometigi ei vähendanud.
Noor Iisraeli tšellokunstnik Eitan Mihanovski üllatas Johann Christian Bachi c-moll kontserdis lisaks lapselikule sarmile mõjuvalt küpse tooni ja sügavalt läbitunnetatud musitseerimisega, rääkimata tehnilisest üleolekust ja intonatsioonitäpsusest. Super esitus! Kahju ainult, et noori tšelloõpilasi-kolleege kontserti kuulamas polnud. Lavalt kostus imeline ja köitev pillimäng, mida võinuks eeskujuks võtta.
Eesti noormees Erik Hagi esitas Haydni klaverikontserdist D-duur I osa. Poisi enesekindel, tehniliselt vaba ja rõõmus mäng pani kuulama, tekitades muheda võrdlusmomendi just enne teda laval olnud suurte kuulsustega. Olen ise väike, aga artistlikkuselt alla ei jää! Vahva!
Irina Zahharenkova ja Ariel Hein mängisid Czerny kontserdi klaverile neljal käel. Pole vist juhus, et Czernyt tuntakse pigem etüüdide heliloojana. Seegi teos mõjus eeskätt suurejoonelise tehnilise proovikivina. Aga olgu materjal milline tahes, suur kunstnik paneb selle särama igal juhul. Küllap suudaks osav sõnameister köitvalt ette lugeda kasvõi korrutustabelit. Nii võlus Irina Zahharenkova täiuslik meisterlikkus Czerny lõpmatutest üles-alla sööstudest ja virtuoospiruettidest välja parima võimaliku kunstilise efekti. Särav! Vivaldi “La Follia” kontserdi lõpuloona mõjus kergelt groteskse huumorina, ent vägevaid efekte jagus siingi kuhjaga, pillimängu meisterlikkusest rääkimata, olgu need fagoti hullupöörased soolod Peeter Sarapuult või keelpillide plahvatusohtlikult hoogne tulevärk.
Festivali kammerkontserdid tuginesid Bachile. Tsiteerides Mustoneni: “Inimkonna suurim saavutus viimase kahe tuhande aasta jooksul on Johann Sebastian Bach!” Just, absoluutselt nõus! Kui lisada siia veel Bachi enda poolt sageli teoste lõpus kasutatud väljend “Soli Deo Gloria”, täieneb inimlik maksimum igavikulise säraga. Iseküsimuseks jääb, kuidas selle suure väärtusega ümber käia.
Raekotta Bachi “Goldbergi variatsioone” kuulama läksin teatud kõhklustega. Kuulsate lugude seaded on alati riskantne libedale jääle minek. Nii ei äratanud erilist eelvaimustust ka oodatav variant keelpillitrio näol. Andres Mustonen (viiul), Yoram Youngerman (vioola) ja Andreas Lend (tšello) esindasid niivõrd erinevaid mängumaneere, et Bachi suurejoonelisest kompaktsest teosest paistsid vaid fragmendid. Ilmselt oleks kasuks tulnud ka paar lisaproovi, sest kuuldavasti oli järgmisel päeval Viljandis toimunud ettekanne publikut juba märksa rohkem kõnetanud. Kuivõrd minu kõrvus helises mälestus Angela Hewitti omaaegsest klaveriõhtust sama teose imelise esitusega, siis tekkis paratamatult võrdlus, kus kolme mehepoja tõsiste pingutuste kõrval jäi ülekaalukalt särama õblukese naispianisti ühe pea ja kümne sõrmega ette kantud lummav täiuslikkus.
Kadrioru lossis kõlasid järjestikku Bachi kuus viiulisonaati. Solistile (Andres Mustonen) sekundeeris tähelepanuväärne klavessiinikunstnike paraad: Ene Nael, Imbi Tarum ja Svetlana Vest, kes igaüks mängisid kaks sonaati, pakkudes põnevat värskust ja sarmi ning omanäolisi stiilitunnetuslikke nüansse. Ühele solistile on kahe tunni jagu sonaate siiski liialt suur väljakutse. Vaim oli valmis ja ideed geniaalsed, aga maht ühel õhtul teostamiseks ülemäärane. Nii jäi sügav sisu kohati häguse kõlapildi ja ebamäärase intonatsiooni varju. Kontserdi parimaid hetki oli koos Ene Naelaga esitatud sonaadid nr 1 h-moll ja nr 2 A-duur, kus ütlemiste konkreetsus ja tihe mõtteliin kõige enam esile tulid.
Pisut ootamatult mõjus jazziõhtu klubis Philly Joe’s. Kuigi festival ei ürita piirduda kindla stiili või valdkonnaga, koondades oma eklektilisuses Mustoneni värvika isiksuse ideid ja sõprade ringi, tundus siinne vaimsus liialt võõras ja teiste kontsertidega, eriti eelneva õhtu kirikukontserdiga, ühildumatu. Art Jazz Kvartett ehk Mustonen-Sooäär-Ruben-Remmel ning külalissolist – Iisraeli pianist ning helilooja Yaroslav Obraztsov – on kahtlemata üliandekad ja neil on ilmselt põnev jazzilainetuses visklevaid viruoosseid käike vihtuda ning polürütmilisi trummisoolosid reastada, aga ühel hetkel see lihtsalt ammendub. Võimalik, et ma ei oska jazzi kuulata, aga mind teeb see pigem kurvaks ja seesmiselt tühjaks. Oldaks justkui pideval eikuhugi suunduval nukker-raugel otsingul. Raske on leida põhjust, miks peaks lõpuloona kõlanud XIV sajandi itaalia saltarello selle jämmi sisse segama. Mida see ühele või teisele juurde annab või hoopis ära võtab? Pole parata, ma ei suuda jazzivaimuga ühel lainel olla. Pealegi eelistan alati kunsti, mida saab teha ilma mikrofonide, monitoride, juhtmete ja muude tehniliste “karkudeta”. Mu esmakordne klubikülastus jääb tõenäoliselt viimaseks. Tundsin vajadust jõuda jazzikeldrist välja sinna, kus “nad hingvad …”.
Nädal hiljem toimus festivali mõtteline järelkontsert holokausti ohvrite mälestuseks Eesti Rahvusmeeskooriga, mis vääriks omaette kirjatükki. Suur ja tõsine, ilus ja valus ühtaegu.
Festival on läbi, elagu festival! 1.veebruarist 24. märtsini jätkub “MustonenFest” Iisraelis, pakkudes publikule 20 kontserti Tel Avivis, Jeruusalemmas, Haifas ja mujal.Kuigi ma kõigi interpretatsiooniliste valikutega nõus pole, hindan oluliselt kaalukamaks lavalt hoovavat jõulist sära. Igati ontlikke informatiivseid esitusi võib tänapäeval inernetist kuulata, aga kontserdisaalis paneksin esikohale kõnetuse ja elujõu. Viimast Mustonenil jagub. Juba selle pärast tasub kontserdile minna! See on võrratult elav, lendav, loogiline ja kõnetav, ütles keegi noorepoolsem muusik Mustoneniga koostööd kirjeldades.