Soome esinduskontserdimajas Helsingi Musiikkitalos sai selle aasta alguseks valmis superorel. Pilli ehitas 180-aastase ajalooga Austria firma Rieger Orgelbau. Orelit kavandati juba Musiikkitalo ehitusjärgus, kuid siis selleni veel ei jõutud. Esimese tõuke oreli valmimisele andis helilooja Kaija Saariaho, kes on sellele pillile kirjutanud ka ulatusliku orelikontserdi “Maan varjot” ja kes 2017. aastal annetas oreli ehituseks miljon eurot. Saariaho annetusele järgnes projektifinantseering Helsingi linnalt, haridus- ja kultuuriministeeriumilt, YLE-lt ning 1,7 miljonit eurot annetusi erinevatelt sihtasutustelt ja fondidelt. Projekti kogumaksumuseks kujunes 4,4 miljonit eurot.
Musiikkitalo orelil on 4 manuaali ja 124 registrit, pill on üks suurimaid maailmas. Tipptehnoloogia ja arvutisüsteemid võimaldavad esitada ka mikrotonaalseid teoseid ja erinevaid heliefekte. Kohe hakkab silma oreli erakordne fassaad nüüdiskunstiteosena mõjuvatest keerdus oreliviledest, mille kujundasid Rieger Orgelbau orelidisainer Harald Schwarz ja Wendelin Eberle.
Oreli pidulik avamisnädal sai alguse 1. jaanuaril, kui esines kuulus prantsuse organist Olivier Latry koos tšellist Anssi Karttuneniga. Kontserte andsid veel Ameerika-Saksa organist Nathan J. Laube, inglise mängija Thomas Trotter, ameerika organist David Briggs ning soome organistid Ville Urponen, Marianne Gustafsson Burgmann ning oreliduo Jaana Jokimies ja Irina Lampén. 6. jaanuaril toimus suur galakontsert, kus koos mitmete soome organistidega esines ainsa Eesti esindajana Kristel Aer. Tema kavas kõlas eesti muusika: Peeter Süda “Scherzino”, Ester Mägi “Dialoog: Prelüüd koraaliga” ja Rudolf Tobiase Fuuga d-moll. 10. jaanuaril tuli Helsingi Linnaorkestri, dirigent Jukka-Pekka Saraste ja orelisolist Jan Lehtola poolt ettekandele Kaija Saariaho orelikontsert “Maan varjot”. 12. jaanuaril tõid Olivier Latry ja Soome Raadio sümfooniaorkester Esa-Pekka Saloneni juhatuse esiettekandele Saloneni enda orelikontserdi. 17. jaanuaril kõlas uuel pillil Francis Poulenci orelikontsert, solistiks lätlaste staarorganist Iveta Apkalna koos Soome Raadio sümfooniaorkestriga Nicholas Colloni juhatusel.
Kogu selle aja on Musiikkitalo oreli teema täitnud Soome meediat, alates YLE telekanalite ja erinevate Soome raadiote ülekannetest ja spetsiaalsaadetest artiklitest arvustusteni Soome lehtedes, alates Helsingin Sanomatest.
Järgnevas intervjuus jagab muljeid soomlaste superorelil esinenud organist
Kristel Aer.
Räägi palun natuke lähemalt Musiikkitalo oreli tehnilistest omadustest.
Kristel Aer: Musiikkitalo orelil on neli manuaali ja 124 registrit. Pillil on kaks mängupulti – üks oreli paremal küljel ja teine eraldi liigutatav vastavalt vajadusele. Kui kontserdimaja ehitati, planeeriti sinna 50–60 registriga orelit. Aga kui seda orelit hakati kavandama, siis juba palju suuremalt ja nüüd oma praegusel kujul sobib see lavale kuidagi isegi veel paremini ning täidab oma kõlaga paremini ruumi.
Musiikkitalo pill on nn hübriidorel, st selline instrument, millel saab mängida eri ajastute ja stiilide teoseid. Kirikutesse ehitatud orelid on seotud oma ehitamisajaga ja on nn stiiliorelid, nagu näiteks Saksamaal Bachi-aegsed orelid, Prantsusmaal prantsuse baroki või romantismiajastu pillid. Aga kontsertoreli osas on ju selge, et see ei saa olla mingi ühe kindla stiili orel, vaid sellel peab saama mängida kõike.
Selliste hübriidpillide aluseks on enamasti Saksa romantiline orel, nagu meil näiteks on Kaarli kiriku Walckeri orel või Toomkiriku Saueri/Ladegasti orel. Musiikkitalo pilli esimene manuaal ongi seda tüüpi. Teine manuaal on prantsuse stiili jaoks ja seal on sinna sobivad registrid. Musiikkitalo orelil on nii mehaanilised kui elektroonilised koplid ja tänu sellele saab registreid lülitada ükskõik millisele manuaalile. Tavalisel orelil seda teha ei saa, seal valitseb süsteem “nõrgemalt tugevamale”, st põhiklaviatuurile kokku. Ühel manuaalil on kasutatavad ainult teatud kindlad registrid. Musiikkitalo oreli igal manuaalil on ka oma “pedaal” crescendo tegemiseks. Ja terve orel asub lõõtsataoliselt kokkuvolditavate uste taga, mis omakorda kinni-lahti liikudes annab väga suure crescendo või diminuendo efekti.Registriklahvid töötavad sellel orelil natuke omapäraselt – neid tuleb pealtpoolt nagu “sahtleid” välja tõmmata. Vanadel orelitel on registrid tavaliselt suured plokikujulised nupud, mida peab jõuga välja tõmbama, uuematel pillidel on alla vajutatavad klahvid või valgustusega nupud.
Millised on selle pilli elektroonilised võimalused?
Kõigepealt muidugi see, et Musiikkitalo orelil saab mängida mikrotonaalset muusikat. Pilli ehituskomisjoni konsulteerisid ka heliloojad ja mikrotonaalseid võimalused võeti samuti kohe plaani. See tähendab, et oktav on seal jagatud mitte 12, vaid 24 osaks ning klahvid kõige ülemisel manuaalil on topelt: saad mängida, ütleme, fis-i ja sealt veerand tooni kõrgemat heli. Mikrotonaalseid registreid on viis.
Oma valitud registrite kombinatsioonid saab salvestada arvutisse. Seal on igal organistil oma kasutajanimi ja saad salvestada oma valiku. Sama põhimõttega saab registrikombinatsioone salvestada ka meie kõige kaasaegsemal, Tartu Pauluse kiriku orelil.
Reguleerida saab ka klahvivajutust. Näiteks kui on vaja kiireid käike mängida, saab klahvi sättida mitte nii sügavaks. See muudab käigud tehniliselt sujuvamaks. Eks me organistid oleme ju kõik kogenud, kuidas vanematel kirikuorelitel kiired käigud käivad päris suure plõgina saatel.
Olemas on glissando nupp ja näiteks saab teha sostenuto’t – vajutad klahve alla ja nad jäävadki kõlama, kui teoses on sellist efekti vaja.
Organistil on vältimatu abiline assistent, vahel ka kaks, kes tehniliselt keerulistel teostel registreid vahetavad. Kas see, et registrite kombinatsioone saab sellel orelil arvutisse salvestada, loob sellise olukorra, et assistenti õieti polegi vaja?
Päris assistendita siiski ka seal hakkama ei saa, kuigi neid registrite kombinatsioone saab organist ühe nupu abil sisse lülitada nii manuaali juures kui ka all pedaali juures. Aga on sellegipoolest lugusid, kus pole vabad ei käed ega jalad ja sel puhul vajutab seda ühte, noolega nuppu assistent.
Kui vaatasin pidunädalate ülekandeid – annab ikka väga palju juurde, kui organist on laval näha nii nagu pianist oma sooloõhtul.
Muidugi annab väga palju juurde, kui organist oma mängupuldiga on keset lava, mitte kuskil kõrgel nähtamatu, nagu tavaliselt kirikukontsertidel. Ja kui veel vaadata orelikontserte orkestriga, kus organist oma pilliga on orkestri ees, enam-vähem nii, nagu tavaliselt on klaverisolist. Meil Eestis midagi sellist ei näe – tehniliselt oleks see võimalik vaid Pärnu kontserdimajas.
See nüanss veel ka, et siin saab mõjule pääseda ka organisti välimus ja lavatualett, nagu näiteks lätlannal Iveta Apkalnal, kes lööb maailmas laineid nii oma mängu, aga ka efektse välimusega.
Musiikkitalo orelil on väga efektne fassaadikujundus sellistest “krussis” viledest, mis on kujunenud neile juba nagu ikooniliseks tunnuspildiks.
Sellest, kuidas see kujundus tuli, on YLE teinud suurepärase filmi. Algselt planeeriti vilede ette selline nagu võre ja spetsiaalne valgustus. Aga see ei tundunud piisavalt huvitav ja otsiti edasi ning jõuti kruss-vilede juurde. Nende tehniline teostus on ka erakordne – nad on tehtud 3D printimise teel. Prinditi 3D tükid, mis siis joodeti kokku. Midagi sellist pole maailmas siiani tehtud! Fantastiline on veel ka see, et nad pole mitte lihtsalt dekoratiivne element, vaid täiesti töötavad viled – 10 vilet ühest pedaaliregistrist ning tuulekanalid, mis registrite juurde õhku transpordivad.
Soome meediat jälgides tundub, et see orel on olnud ka suur meediasündmus.Paljusid kontserte kanti üle, näidati teles ja esimese nädala kontsertidest iga teine oli ka raadioülekandes. Sinna juurde veel spetsiaalsed saated ja dokfilm oreli sünnist. Miks see soomlastele nii tähtis on?
Kõigepealt langes siin mitu head asja kokku. Kuigi algul oli kahju, et Musiikkitalo valmides suurde saali kohe orelit ei ehitatud, oli see nüüd hiljem just hea – pill sai rohkem tähelepanu. Siia juurde peab lisama, et Musiikkitalos on tegelikult ka veel spetsiaalne orelisaal, kus on kolm orelit. Oreli ehituskomisjonis oli kuus organisti: Olivier Latry kui välisliige, teised kõik soome organistid. Selles filmis, mida eespool mainisin, rääkis komisjoni esimees organist Jan Lehtola sellest, kuidas ta aastate eest valmistus Saariaho orelikontserdi “Maan varjot” ettekandeks. Kuna saalis siis orelit polnud, toodi tema jaoks kohale elektriorel. Siis Saariaho oli küsinud: mida peab tegema, et saali saaks päris oreli? Lehtola öelnud, et peaks olema üks annetaja, kes annab piisavalt suure summa, nii et teised toetajad tuleksid sinna taha. Nii tuligi Saariaholt see esimene miljon ja asi hakkas liikuma.
Teine asjaolu on see, et Soomes on juba tükk aega hea ja laiapõhjaline oreliõpetus, kust on kasvanud välja palju häid organiste. Aga kui on palju häid organiste, kes korrapäraselt esinevad, siis kujuneb välja ka publik, kes oskab seda hinnata.
Musiikkitalo oreli on ehitanud Riegeri firma. Meie Estonia kontserdisaali praegu mitte töötav orel on Rieger-Kloss. Ega meil ju esiotsa poleks vajagi uut orelit, vaid piisaks selle pilli remondist?
Soomlastele oreli ehitanud Rieger on Austria firma, aga see omaaegne Rieger-Kloss oli Tšehhi firma. Nemad tegid meile peale Estonia kontserdisaali oreli pilli veel Nigulistesse ja konservatooriumisse harjutusoreli. Estonia kontserdisaali pill on spetsiaalselt sinna ehitatud ja siis, kui ta veel mängis, oli see igati hea ja sinna saali sobiv instrument. Täiesti piisaks, kui see pill nüüd puhastada ja remontida.
Rieger-Klossi sellisel kujul, nagu siis, praegu kahjuks enam ei ole. Uurisin selle kohta oma tuttavalt tšehhi organistilt seoses Eesti Kontserdi plaanidega Estonia orelit remontida. Aga remonti ei pea ka tingimata just sealt firmast tellima, seda võib saada ka ükskõik kust mujalt. Peaasi, et leiduks ka meil tõukejõudu ja inimesi, kellele see pill korda läheb, nagu juhtus Soomes, et ka meie orel saaks uuesti mängima.