Multimeediaetendus Emajõest ja selle sünnist

Stseen etendusest, esiplaanil Iris Oja. FOTO KRISTI KUUSE

Kuigi sünni järel Tartus elanud, saabus minu teadlik aim Emajõest hoopis kirjandustunnis – Faehlmanni romantilise “Emajõe sünniga” ja siis ka klassiekskursiooniga, kui Väike-Munamäel oli allika juures silt “Emajõe algus” ja kus arvan mäletavat enda üllatust, et ah sedamoodi siis jõed alguse saavadki, ning sõudmised vanaisaga kohmakavõitu paadiga, mis toovad tänini silme ette veele vajuvad pajud ja ninna mudase lõhna. 

Jää ... Vanaisa ... Ema ... Jõgi ... Vanemuine ... Algus ... Püha ... Järv ... Paat ... Vool ... Palu ... Lill ... Oja ... Üks ... Värav ... Koor ... Kaljo ... Põllu ... Meel ... Suits ... Jõela ... Lodjakojas jõe sünnitamise juures hakkas pea kõik, eriti sõnad ja tähendused, tahtmatult (või Mikita moodi?) mängima, kaalu koguma ja sümboliteks suurenema. Faehlmanni lugu ise mõjub selle kõrval täiesti argise, didaktilise jutuna: “Vähk oli just mudast välja roninud ja pahandas, et Vanaisa polnud teda märganud; ta hüüdis omas meelepahas: “Vanamees, kus su silmad on, et sa mind ei näinud? Nad on sul vist selja taga.” – “Sina ninatark,” oli vastus, “siitpeale peavad su omad silmad selja taga olema.” Jne. Ju siis tahame ja saame luua veelgi suuremaid müüte kui eestluse loomise alguses 200 aastat tagasi.

Kogu Emajõe 100 sajandit voolamist oli Margus Kasterpalu koondanud pooleteise tunni sisse, aga tegelaste aeg oli vastupidiselt justkui aegluupi keeratud – Iris Oja Emajõe ümber toimuv oli Ingmar Jõela lahendanud tuunikalaadsetes ürpides tegelaste antiikdraamaliku tantsu ning mõõdetud liikumisega. Märt-Matis Lille muusika kord müristas piksena, nii eelsalvestatuna kui löökpilliduolt laval, voogas ja kriipis sekundite ja klastritega, samas tsiteeris äkki habaneerat, siis aga laulis rahvalikult – helide, piltide ja sõnade palett tulvas kuulajani eri suundadest ja ajuti tundus, et ruumi akustika ei lase ei laulu- ega luulesõnadest või sellest, kuhu me parajasti jutustatava loo vooluga oleme jõudnud, aru saada, ent siin aitas järje peale kavavihik (ilma milleta oleksin omadega puhta soos olnud). Ja tundus, et Endrik Üksvärav oma taktikepiga tegi hiiglama keerulise töö, et tegelaskonna ja lauljate sisse- ja väljaastumisi kontrolli all hoida. 

Tunnistan, et ma ei ole kompetentne “Emajõe sünni” muusikast arvama enamat, kui et see oli põnev kuulamine ja pakkus aina ootamatuid pöördeid ja seda erinevatel helitugevustel. Samuti intrigeeris kogu lava tagaseina hõlmav ekraan, millel kogu etenduse vältel rullus lahti igavik Mittemillestki Suure Pauguni ja sealt allavoolu Peipsini. Siinkirjutajale on video kasutamine, olles seda kontserte korraldades isegi teinud, pisut hell teema – liikuv pilt tõmbab ju kui mitte kogu, siis suure osa publiku tähelepanust enesele, nii et tahtmatult hakatakse vaatama muusikavideot või justkui saadet, ent ekraani ees toimuv ei saa enam oma lugu täie jõuga jutustada. Nii pidigi siin päris teadlikult pidevaid ümberlülitusi tegema – solist-ekraan-pillimängija-koor-ekraan-kalamees-koor-ekraan-solist jne, saamata end loo vooluga kaasa viia. Võib olla, et istusin ekraanile liiga lähedal ja pilk kõike korraga haarata ei saanud. Ka oleme igapäevaselt harjunud nuti-, arvuti- ja teleriekraani heakvaliteedilise pildiga, kuid ekraani lähedalt vaadates hakkavad sealsed valgustäpid liiga silma ja silma hakkavad ka erinevused, sõltuvalt sellest, missugusest allikast on pärit videolõigud – arvutianimatsioon ja planeetide tekke simulatsioonide erinevused kõrglahutusega kaamera- või droonipildist. Samuti on kasutamisvalmis videoefektide arsenal üsna ahas ja tähtaeg kiirustab takka. Aga kui tegijatel oleks rohkem aega ja raha olnud, oleks ka Taavi Varmi vägev visuaalia kogu selle ulatuses terviklik, ühtse käekirjaga saanud. Aga ikkagi jääb küsimus, kuidas saab suur liikuv pilt parimal moel toetada laval esitatavat, mitte teistpidi?

Tegelikult ma püüdsin kuulata sünnitushelisid kinnisilmi, aga arvutisõltlane ei saa teisti, kui peab ekraani nägema. Aga siis avanes ekraan kui tähevärav, saali hoovas õhtu lõhnu ja sealsamas voolas vana hea Emajõgi oma paatide ja laevadega, mida sa vaatasid justkui uue pilguga ... “Kogu pidurahvas oli üllatusest ja hirmust hääletult vait. Kes on hallipäine laulik? Vist Vanemuine ise – kuhu ta läks? kostab küll igast küljest – kuid laulik oli kadunud; ja ükski pole teda kunagi enam näinud!” (Fr. R. Faehlmann “Vanemuise lahkumine”)

Multimeediatendus, mütopoeetiline oratoorium “Emajõe sünd”. Helilooja Märt-Matis Lill, libreto Valdur Mikita, lavastus Margus Kasterpalu, valgus Priidu Adlas, lava ja kostüümid Kristjan Suits. Kasutatud on salvestatud loodushelisid; interpreedid: ERSO orkestrandid (lindilt), elektroonilised instrumendid (Tammo Sumera), löökpillid (Vambola Krigul ja Anto Õnnis), kannel (Anna-Liisa Eller), kammerkoor Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav), solist Iris Oja; jutustaja Andres Mähar; neli tantsijat (koreograaf Ingmar Jõela). Keskseks narratiiviks on loodusdokumentaal (Remek Meel), mis jälgib ja järgib Emajõge lättelt suudmeni – Pühajärvest Peipsini – nii läbi ajaloo kui ka nelja aastaaja (operaator/režissöör Remek Meel), sellele lisanduvad animatsioonid Kaljo Põllu graafiliste lehtede ainetel kogumikest “Kalivägi” ja “Kodalased” (video ja animatsioon Taavi Varm). Etendused Tartu Lodjakojas 12.–14. juunil.