Molde Jazz on maailma vanim järjepidevalt toimuv jazzifestival. 1961. aastal asutatud festival toimub alati aasta 29. nädalal ja 2024. aastal kestis see 15.-20. juulini. Minul oli võimalus Molde festivalil viibida kolmandat korda. Seekordsed muljed panin kirja mõningase ajalise distantsiga, jahedatel sügisõhtutel soojendas mõnusale Molde Jazzile mõtlemine südant. Eranditult kõigest nähtust ja kuuldust jutustada oleks võimatu, sestap valisin kirevast festivalimosaiigist eredamad ja huvitavamad killud.
Residentmuusik Bill Friselli lõimelõngad
Molde Jazz valib endale igaks aastaks residentmuusiku, kes erinevates koosseisudes pea igal festivali päeval kaasa teeb. 2024. aasta residentmuusik oli kitarrist ja helilooja Bill Frisell. Festivalile tagasi vaadates ja muljeid seedides ei meenu aga esmajärjekorras tingimata Bill Frisell ise. Mõtiskledes selle üle, miks see nii on, tuli mulle pähe võrdlus maalikunstis levinud traditsiooniga, kus mitmed kunstnikud ka ennast kuhugi pildi nurka sündmustiku pealtvaatajaks on maalinud. Mulle näib, et Bill Frisell on samuti sageli valinud niisuguse vaikse tunnistaja rolli, tal näib puuduvat vajadus olla tähelepanu keskpunktis. Ja isegi siis, kui ta seda niikuinii on, võib tema mängus sageli tajuda teatavat sisemist distantseeritust. Omal moel kujunesid Friselli kontserdid millekski lõimelõngade taoliseks, mis ei tükkinud esile, aga samas ulatusid läbi ja üle teiste festivali kavas olnud etteastete.
Koosseisus Bill Frisell Five teostus üks Friselli ammuseid unistusi. Nimelt on ta ülejäänud nelja muusikuga erinevates kooslustes palju koos mänginud, eriti pikalt kahes trios Kenny Wolleseni ja Tony Scherri ning Rudy Roystoni ja Thomas Morganiga. Nüüd jäi vaid üle need triod viisikuks ühendada. Bill Frisell Five oli üks residentartisti kooslusi, mis mulle oma helikeelega rohkem nahavahele puges. Mõneski loos tumeda tonaalsusega raskelt sammuv põhi vihjas ansambli väljenduslaadi sugulusele bluusi ja rokiga. Mõtisklesin endamisi, kas see meenutab mulle rohkem Ultima Thulet või The Doorsi või veel midagi muud. Igatahes kandis kogetu mingil moel endas midagi ürgset ja karget, võib-olla pisut hirmutavatki.
Duos löökpillimängija Gard Nilsseniga muutus Bill Friselli helikeel ajuti futuristlikuks, eelkõige tämbrilises mõttes. Miskipärast seostusid need kõlad veealuste moonutatud helidega või hoopis suure viivitusega kusagilt kosmosesse saadetud sondilt päralejõudnud sõnumitega. Mõned minutid hiljem heljus Friselli kitarr aga helgelt ja kõrgelt justkui üks üle sinise taeva purjetav pilveke, vaadates nostalgilise pilguga alla jazzistandardite tuttavlikele helimaastikele.
Loojanatuurid on erinevad. Kui eelmise aasta Molde Jazzi festivali residentmuusiku Hedvig Mollestadi puhul joonistusid reljeefse(ma)lt välja kaks üsna vastandlikku tahku – mässav kareda kõlaga rokkija ja peatatud/ajatus ajas kitarril maheda tooniga seisvaid akorde võttev mõtiskleja, siis Bill Friselli puhul seesugust kaheks eri karakteriks kehastumist ei sündinud. Tema moodus eri stiilide ja žanrite sulatamiseks ei väljendu dramaatilisel Jekylli ja Hyde’i vastandlike äärmuste läbikogemisel. Pigem võiks tema hoiakut kirjeldada tuntud raamatu pealkirjaga „üksildase uitaja mõtisklused”.
Paar korda festivali jooksul sattus see kitarriga mõtiskleja uitama suurtesse orkestrikoosseisudesse, mõistagi sobivalt viidates tema sama aasta aprillis ilmunud albumile „Orchestras”. Plaadil kõlavaid orkestreid polnud küll Moldesse toodud, see-eest aga kasutati Friselli pikaaegse mentori ja arranžeerija Michael Gibbsi seadeid. Partituurid panid Molde Jazzi avaõhtul kõlama Norra Kuninglike Õhujõudude Puhkpilliorkester ja Trondheimi Solistide nime kandev kammerorkester Alexander Hansoni juhatusel, kaasa tegid ka Bill Friselli triokaaslased Thomas Morgan ja Rudy Royston. Repertuaar hõlmas läbilõiget Friselli muusikuteelt: hulka standardeid ja ka uuemat materjali ning Bill Friselli enda teoseid. Kokkuvõttes võiks festivali avaõhtu orkestraalset kontserti kirjeldada kui jazzkitarrist Bill Friselli paraadportreed võimsate taustajõudude foonil – kuuldu oli heakõlaline, armas ja kena ning seetõttu mõjus pisut uinutavalt.
Seevastu festivali viimasel õhtul kirsina tordil serveeritud Bill Friselli ja Trondheim Jazz Orchestra (TJO) ühiskontsert oli kõike muud kui ennustatav ja turvaline. TJO endine ja praegune kunstiline juht Eirik Hegdal ja Ole Morten Vågan valisid ja arranžeerisid palu kogu Bill Friselli diskograafiast, jagades orkestri pooleks, nii et kumbki seadja juhatas oma sekstetti. Tulemus oli ääretult seikluslik, lustlik ja loominguline ning selles leidus tubli annus kaootilisust, samas ka lihtsat ilu.
Orkester kui elav organism
Orkestrikontserte oli Molde Jazzil veelgi. Tollesama Trondheim Jazz Orchestra ühiskontsert trioga „I Like To Sleep” pealkirja all „Pieces of Scattered Dreams” („Laialipillutatud unelmate killud”) oli minu jaoks üks festivali võimsamaid elamusi. Molde jazzifestivali kodulehel oli „I Like To Sleep’i” kirjeldatud kui „koletu suurt orkestraalset kolmepealist organismi”, mis koostööprojektis TJO-ga „muutus 12-pealiseks trioks, mis avardub ja uurib power jazzi universumit”. Paremini olnuks seda kogemust raske sõnastada. Kogu see kuulajat enda alla rulliv helimassiiv ja eriti just kuuldavate helide madalaimate sagedustega osa mõjus mitte ainult kõrvadega nauditavana, vaid otsese füüsilise kogemusena, pannes ribid ja rindkere kaasa vibreerima. Samas ei olnud tegu ainuüksi kehalise elamusega (nagu seda võib ka nn tümpsumuusika puhul täheldada), hõlmatud olid ka muusikalisi peenstruktuure tajuda ja mõtestada suutvad aju kõrgemad osad, kõrvadest rääkimata.
Duod
Mõistagi leidus ka teistsuguseid kontserte, osa neist olid intiimsemad ja osa lärmakamad, osa siseruumides ja osa vabas õhus.
Teisipäeva, 16. juuli hommik algas kontserdiga Molde kohal kõrguval Vardeni mäel. Veslemøy Narvesen (duos Anna Uelandiga klahvpillidel) mängis pianiinot ja laulis unelevaid meloodiaid, mille heljuva koe tõstsid veelgi enam maast lahti hunnitud vaated teispool fjordi pilvedest läbi tungivatele mäetippudele. Sama päeva pärastlõunal esines laulev (ja laule kirjutav ning klaverit mängiv) trummar Veslemøy Narvesen oma sekstetiga Storyville’i saalis. Mitmekülgne muusik osales trummarina ka eelmainitud Trondheimi jazzorkestris.
Reedene festivalipäev algas märksa tavatuma pillide paariga: tenorsaksofon ja tuuba. Saksofon on teadagi jazzis niivõrd tavaline et mitte öelda kohustuslik instrument ja sellel silma paista on seetõttu väga keeruline. Tuubal pole ei selle pilli ega jazzi kui stiili ajalugu arvestades jazziga justkui midagi ühist. Tuubaga jazzis tähelepanu äratada peaks seega näiliselt olema lihtne - piisab vaid pill kätte võtta ja lavale ilmuda...
Esialgsest ohhoo-efektist kaugemale jõudmiseks on mõistagi vaja enamat ning Molde Jazzil kuuldud ja ühtlasi Moldest pärit Daniel Herskedalil on, mida pakkuda. 2023. aasta Jõulujazzil käis ta Tallinnas Nigulistes esinemas ning ma jäin juba tookord uudishimulikult kuulatama, kuidas ta oma pillil heli tekitab. Tuuba kui basspilli ulatust on Herskedalil õnnestunud tublisti ülespoole laiendada, kasutades selleks omaenese häälepaelu (olemata puhkpillimängus asjatundja võin vaid kuuldeliselt kinnitada, et tema mäng kõlab aeg-ajalt pillitorusse laulmisena).
Kui Tallinnas kuulsin Daniel Herskedali soolokontserti tuuba ja basstrompetiga, mida ta luuperi abil kihtidena salvestas ja kokku mängis, siis Moldes oli huvitav jälgida, mis juhtub, kui tuuba ja saksofon jazzis kohtuvad. Osa kontserdist mahtus Herskedali sooloetteastega samasse stilistilisse lahtrisse: pikkade heakõlaliste noodikoosluste justkui pintslitõmmete vedamine avarale helilõuendile. Minu jaoks ehk põnevamakski osutusid tempokad palad, kus saksofoni ja tuuba liinid tantsiskledes üksteisest üle ja läbi hüppasid, „kord Vestmann all ja Piibeleht peal” ja siis jälle vastupidi, kududes kassikangana põimuvaid helilõimi. Tenorsaksofoni mängiv Marius Neset ja Daniel Herskedal on 2012. aastal koos salvestanud albumi „Neck of the woods” ja mullusuvine etteaste Moldes oli nagu ammuse tutvuse meeldiv uuendamine. Pärast tormilist aplausi mängitigi lisaloona toonase plaadi lõpulugu, Abdullah Ibrahimi „The wedding”.
Hääled
Veel üks märkimist vääriv elamus oli vokaalansambli Trondheim Voices etteaste. Seekord pakkusid nad etendust, mis oma lavastuslike elementidega mahtus juba muusikateatri mõiste alla. Piidlesin uudishimulikult lauljate vöösid, millel paiknevaid nuppe nad aeg-ajalt kruttisid. Pärast kontserti küsisin vööde kohta ja kuulsin, et see on miniversioon helipuldi-taolisest mobiilsest tööjaamast, mis muuhulgas sisaldab kolme heliefekti ja luuperit. Põneva Maccatroli nimelise kontrolleri on lauljaile välja töötanud üks Norra juhtivaid kõlakujundajaid-helirežissööre Asle Karstad. Lugesin internetis ühest kontserditutvustusest, et selle juhtmevaba vahendiga saavad lauljad tegutseda surround-heli konfiguratsiooni raames, jagades publikuga sama ruumi ja vajadusel vabalt ringi liikudes. Antud etendusel Molde Vårt teatri saalis oli kahjuks neljas sein lava ja publiku vahele alles jäetud, seega osa tolle tehnikavidina võimalusi jäi reaalsuses läbi kogemata.
Üks muusik, kes neljanda seina otsekohe maani maha lammutas, oli Jacob Collier. Kokkupuude temaga oli minu (ja veel paljude teiste jaoks) üks Molde jazzifestivali kõrghetki. Sõnastan selle just nimelt nii, „kokkupuude”, sest see ei hõlmanud ainult tema kaht väljamüüdud kontserti väikelinna Molde suurimas saalis nimega Bjørnsonhuset (nimetatud kuulsa kirjaniku Bjørnstjerne Bjørnsoni järgi), see kokkupuude hõlmas ka Festivaliakadeemia nime all läbi viidud avalike intervjuude sarja raames toimunud vestlust Audun Vingeriga.
Tartu lauluväljakul toimunud suurkontserdil Jacob Collieriga kohtunud Eesti publik teab, kui vahetult oskab ta musitseerimisse kuulajaskonda kaasa haarata. Musitseerimine paistab Collieri jaoks olema lihtsalt veel üks suhtluse vorme, seetõttu pole tal mingit vajadust ei ennast ega kedagi teist pjedestaalile tõsta. Tema loovuse allikast voolavad vabalt tuttavad ja tundmatud palad ning improvisatsioonid ning ta ei paista valmis teoste ja improvisatsioonide vahel mingit vahet tegevat.
Üks ilusamaid tõlgendusi teiste muusikute loomingust Collieri esimesel Bjørnsonhuseti kontserdil oli Björki „Hüperballaad”, mis sobis Moldes esitamiseks juba ainuüksi teksti poolest, mis räägib kõrgel mäe otsas elamisest ja enda väljaelamisest asjade allaviskamise teel. Jacob Collieri moodused enda väljaelamiseks pole õnneks nii destruktiivsed kui tolle laulu sõnades kirjeldatu.
Collierile meeldib kaasata mitte ainult publikut vaid ka teisi muusikuid ning Molde kontserdil kutsus ta endaga lavale oma ammuse sõbra ning fantastiliselt fantaasiarikka multiinstrumentalisti Stian Carstenseni, keda ta oli kohanud veel enne oma maailmakuulsuse saavutamist, juba 2015. aastal. Carstensen on omakorda peaaegu lahutamatu svingviiuldajast Ola Kvernbergist, niisiis jämmisid nood väsimatud improviseerijad Bjørnsonhusetis kolmekesi. Saalis viibides soovisin, et see võiks nii lõpmatuseni jätkuda. Kahjuks või õnneks on isegi headel asjadel oma ots ja algus, nii valgus elevil rahvamass välja ning järgmistele kontsertidele, et teha ruumi sama õhtu lisakontserdiks Jacob Collieri vaatama tulnud saalitäiele.
Kirjeldamatu elamus
Kuuldeliste elamuste kõrval on iga füüsilises ruumis muusikute ja publiku kohtumisel sündiv kontsert lisaks veel midagi enamat. See võib osutuda sügavalt hinge puudutavaks spirituaalseks kogemuseks või intellektuaalset rahuldust pakkuvaks vestluseks üht ja sama keerukat kodeerimissüsteemi valdavate siseringi kuulujate vahel. Mõnikord ei allu elamus õieti mõistuslikule analüüsile ja raske on leida sõnu, millega kontserdikogemust täpselt väljendada.
Nii tundsin end Tigran Hamasyani trio kontserdi järel. Kunagi aastaid tagasi kuulsin Hamasyani sooloetteastet Jõulujazzil Tallinnas Kumu auditooriumis. Tollal see mind lõpuni ei kõnetanud. Mäletan, et tema muusika jäi mulle tookord külmaks ja kaugeks, mõjudes intellektuaalse ja tehnilisena.
Kontrast elamusega, mida kogesin mullusuvisel Molde festivalil, poleks saanud suurem olla. Kas vahepealse enam kui kümne aastaga olin rohkem muutunud mina või pianist, on raske öelda, kuid iga vähimgi heli, mida Hamasyan ise või tema ansamblikaaslased Martin Wangermee trummidel ja Marc Karapetian basskitarril kuuldavale tõid, puudutas sügavalt ja emotsionaalselt.
Mõne pala tuumaks oli regivärsilikult lihtne sõnadeta meloodia, mida Hamasyan klaveri taga istudes ise kaasa ümises. Võib-olla ulatub selline sõnatu muusikaline väljendus puudutama meis midagi, mis on nii ürgne, et ulatub tagasi veel vanematesse aegadesse kui keelte tekkimine, seega ka palju iidsematesse aegadesse kui rahvuste või kultuuride piirid – ja osalt ehk sellest tulenebki niisuguse muusika võimas ja seletamatu ühendav jõud.
Mõni teine teos seevastu pildus sädemeid rütmiliste figuuride keerukusest ja pillivaldamise meisterlikkusest – ka see äratas vaimustust ja indu. Olemata otseselt metal stiilis hõlmas Hamasyani trio jõuliselt rokilikke elemente, eelkõige tugevalt võimendatud basskitarri. Rütmiline keerukus, taktimõõtudega mängimine ja ulatuslikud vokaalita kompositsioonid lähendasid trio helikeelt progerockile. Nii ehitas Tigran Hamasyani trio silla jazzi, progerocki ja metali vahele, vürtsitades seda omakorda armeenia rahvuslike mõjudega.
