Mis ajast lubati lapsed kontserdisaali?
- Veeda Kala
- 6 days ago
- 2 min read

Vabariigi aastapäeva sinise taeva all leidis aset midagi hästi unustatud vana. Kaminas põles vaikne tuli, siin-seal kaunistasid tuba palmipuukesed, akna all ootas päikesekiirtes värske šokolaadikringel, nurgas hakati kohvi tegema. Elevil lapsed sagisid edasi-tagasi, kostis kaunist klaverimängu, täiskasvanud leidsid endale pokaali vahuveini. Üksteist tervitasid vanad sõbrad, teretuttavad perekonnad ja armastatud kultuuriinimesed. Kes veel omavahel tuttavad polnud, said selleks tõenäoliselt õige pea. Nii algas osaluskontsert “Must klaver, valge paber”.
XX sajandi hõngus unelevas vanalinna muusikamajas astus põiki paigutatud saalis lava valgusesse noor pianist Tiit Tomp. Üle saali voolasid karged ja romantilised põhjamaised kõlad. Kontserdi nimitegelase, musta klaveri vaikides sõnas kontserdi üks korraldajaid Hannes Praks sissejuhatuse. Saime teada, kuidas sattus kontserdile kõrvaltegelane valge paber. Selgub, et “tavalisel” klassikakontserdil on joonistavad lapsed sattunud teiste kontserdikülastajate pahameele alla. Siin aga oli juba tulles iga külaline saanud endale koos kavaga väikese maitseka Tüpokompanii kujundatud joonistusploki. “XX sajandi saksa romantikute arvates on kõik kunstid universaalse loova ainese väljendused.” Tuleb vaid leida julgust see enda seest välja lasta.
Tiit Tomp, Mingo Maru Onni, Felix Kangro, Kõu Praks, Johann Praks, Laura Adele Siitan, Karl Aleksander Siitan, Kadri-Ann Sumera, Matti Reimann ning Arvo Pärt, Heino Eller, Eduard Oja, Eduard Tubin, Villem Reimann, Edgar Arro, Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Rasmus Puur,sütitasid oma loomingulisest ainesest tuld võtma ja seda joonistamisega iseseisvaks tegema. Oli väga tänuväärne, et etteastete vahele poetati ka fakte ja seiku sellest ajast, kui ettekantavad lood sündisid või millegi poolest veel erilisemaks said.
Minu joonistus tuli mulle endalegi üllatuseks päris põnev ja eklektiline. Ma ei pea ennast muidu eriliseks kunstnikuks, isegi mitte mitte-eriliseks kunstnikuks. See pilt aga meeldib mulle, jätan selle alles. Peale enda joonistuse võis imetleda terve aja akende all maalimisega ametis olnud kunstnike maale kolmel suurel molbertil – igaüks täiesti isesugune.

Kontserdi korraldaja mõttelend läks tegelikult veelgi kaugemale. Ühes mõttemõlgutuses muusikapalade vahel tõi ta välja, et kui teada-tuntud on juba ütlus “arhitektuur on tardunud muusika”, siis asja võiks näha ka vastupidi – “muusika on voolav arhitektuur”. Osavam fantaseerija võis niisiis sellest hetkest peale leida end hoopis jalutuskäigul mitmesugustes Eesti “õhulossides”. Muusikateadlasena meelitas mind lai vaade maailmale mitte ainult kunstide valdkonnas, vaid ka teaduses. Lisaks põnevatele ajaloofaktidele mainiti ka värskemaid uudiseid muusikataju kohta muusikapsühholoogiast.
Kuigi pealkirjas esitatud küsimusele ei oska ma vastata, pani see kontsert mind sellele teemale mõtlema. Järsku tundub mulle, et ei ole loogilisemat mõttekäiku, kui et kõrgemate kunstide austajate (järel)kasv võrsub vastastikes sõbralikes suhetes kultuuri ja inimeste vahel. Sellel täispikal kontserdil said lapsed olla nii nagu nad on, vaikselt joonistada ja vajadusel liigutada, täiskasvanud mõne muusikalise nalja peale lõbusalt turtsatada, esinejad meeleolukaid lugusid jutustada ja kõik ennast mõnusalt tunda. Seejuures ei jäänud ühelgi hetkel puudu lugupidamisest üksteise vastu.
Kontserdi lõpus tuli üllatuslikult ühel noorelt esinejalt spontaanselt ja omaalgatuslikult täiesti tõsiseltvõetav lisapala. Loen seda tõestuseks, et just sellise õhkkonnaga kontserdid julgustaksid noori tõsisema muusikaga tegelema, seda kuulama ja esinemisest rõõmu tundma. Kuulajate puhul aga süvamuusikat enamaks kui vaid valitute gurmeenautlemiseks pidama. Muidugi oleks kahju, kui tõeliselt vaiksed ja keskendunud klassikakontserdid üldse ära kaoksid – kindlasti ei tahaks ma seda näha. Seejuures igatsen väga, et ka peresõbralikke klassikakontserte tehtaks veel. Aitäh, Hannes Praks ja Merle Liivak Praks, osaluskontserti korraldamast!