Minu fotohuvist

Sooviksin, et võiksin jutustada oma fotohuvi algusest, nagu paljud tolle ajastu noorfotograafid, et huvi pärineb isalt, kes Smena kaameraga pildistas, oma pimikus pilte ilmutas ning et milline maagia see tundus! Ei olnud mul ei isa ega Smena fotokat, rääkimata pimikust. Küll aga oli mu emal Soomes hea tuttav väliseestlane, kes meile külla tulles fotosid plõksis ja tal oli POLAROID-kaamera! Selle aja tõeline ime! Minu jaoks küll! Käib “klõps” ja järgmisel hetkel ongi foto väljas! Olin siis eelkooliealine, aga see imestus neist välismaa-asjadest on meelde jäänud. (Teine asi olid laulvad jõulukaardid – tegid selle lahti ja laulab!)

Nüüd on meil muidugi kõik see “toredus ja tobedus” ja asjade üleküllus tüdinemiseni olemas. Ja polaroid-kaamera ei ahvatle enam kedagi. Aga see selleks.

Mu esimene kaamera aga oligi toodud Soomest, punast värvi “seebikarp”; eks sellega sai siis neid esimesi fotosid tehtud – sõbrannadest ja koerast-kassist, vanaemast ja emast. Loodusfotodeni oli veel aastaid minna! Ja fotod olid muidugi tihtilugu kvaliteedilt kõlbmatud, kas pimedad või udused. Need ilmutati fotolaboris ja valida ei saanud. Filmirulle olid sahtlid täis ja pooled fotod läksid prügikasti. Nii see teismeliseiga möödus, suures osas fototehnilises teadmatuses – säride ja avade sättimisest ei taibanud ma miskit, ainult filmi tundlikkusest. 

“Uus ajastu” aga saabus mulle esimese peegelkaameraga, 2000. aastal! Fotod läksid üha paremaks ja see nupulevajutuse “klõps” kostis päris profilt – uhke! Siiski tegin veel peamiselt portreesid oma tuttavatest. Veidi hiljem ka oma esimesest pojast. Ning ikkagi oli palju fotosid, mis läksid aia taha, kuni mõne aasta pärast andsin alla digirevolutsioonile ning nüüd sai valida kaadreid, neid ise kustutada ja õppisin ka paremini mõistma fotograafia tehnilist poolt. Praeguseks kasutan Canon EOS 250 D kaamerat ning sellega pildistan peamiselt looduses, kus on vaja paremat kaamerat ja objektiivi, kui tahta pildile saada ka loomi ja linde. Eks oma tuttavaid ja sündmusi võib ju tänapäeval telefoniga pildistada! Mugav muidugi. Isegi profifotograafid reklaamivad telefone, millega saab looduseski pildistada. Ometi, tegelikkuses käivad nad ise ikkagi selle tohutu varustuse ja meetripikkuste “torudega” – objektiividega.

Minul on pildistamisel kaasas siiski vaid üks õlakott kahe erineva objektiiviga ja vahel ka statiiv. Mu kõige intensiivsem pildistamiseperiood jääb mõne aasta taha, kui vajasin väga vaheldust oma muusikutööst, eraelus olid keerulised ajad ning loodusfotograafia tõesti mind lohutas ja vaimustas. Sain ajusse oma õnnehormoonid, kui mõni lind või loom kenasti pildile jäi. 

Öösiti ma rabas ei maganud ega varahommikuti jalgupidi soos passinud, nagu profid seda teha võivad. Küll aga võisin ma oodata sobivaid valguseid ja olen ka koduaknast imelist valgust nähes jooksnud talvel pidžaamapükstes õue pildistama – vahel kestab mõni maagiline valgus vaid minuteid. Elu linna servas ja metsa lähistel on pakkunud mulle ideaalseid võimalusi ka kodu lähedal pildistamiseks, nõnda olen saanud pildile nii rebasekutsikaid, kitsi, metsnugise, sookurgi, jäneseid ja muidugi erinevaid linde. Aga teen ka väljasõite Viljandi lähistele metsadesse-matkaradadele. 

Mu fotod rebasekutsikatest ning siidisabast jõudsid isegi AK ilmauudiste taustaks ja see oli tore! Tore ja innustav on ka mu jälgijate tunnustus, kui oma fotosid olen jaganud. Kuna võtsin paar aastat tagasi koera, siis nüüd on see suurem pildistamine soiku jäänud, kuna matkame koeraga ja temaga juba loomi-linde ei pildista! Siis peab eraldi ja üksi passima minema, aga planeerin ikka ka sel aastal seda vähemalt oma tuttava rebaseuru juures teha! See tunne, kui metsloom sulle silma vaatab, on ikka võimas! Tõsi, karu või hundikarjaga ma siiski kohtuda ei sooviks, sügavale laande üksi ei läheks. Mind rõõmustab, kui ka armsad sabatihased, keda fotograafid nimetavad “pulgakommideks”, saan kenasti fotole! Samas õpin nüüd ka “tulemuseta” loodusejälgimist. On küll hetki, kus oma tänapäevases sõltuvuses kõike jäädvustada mõtlen, et oi, kui nüüd oleks fotokas kaasas, aga omamoodi võlu on selles, kui tõesti pühendud vahvale hetkele, ilma et tahaksid seda kohe kõigiga jagada. Viimati oli selline hetk, kui metsvint istus oksal, käeulatuses ja laulis …

Maastikufoto meeldib mulle muidugi ka – kui linnu või loomaga võtab see tegelane oma tähelepanu ja “mängib soolot”, siis maastikufoto rahustab, annab ruumi unistuseks. Valiksin oma toaseinale ikka mõne hommikuuduse järvevaate, hommikukastest pärlendava ämblikuvõrgu või metsa, kust päikesevalgus läbi paistab. Õhtune kuldne vastuvalgus on mu lemmikvalgus, selles on igavikulisust. 

Mu kõige lemmikum Eesti loodusfotograafide seas on Ingmar Muusikus – nii nagu tema nimigi, on ta fotod eriliselt musikaalsed! Tõesti, imelised hetked, valgused, tundlikkus, loomade-lindude ilmed … Muidugi ka Remo Savisaar, Sven Začek, Kristoffer Vaikla, Andrei Reinol, Herve Rannu …

Tõtt-öelda jälgin sotsiaalmeedias rohkem loodusfotograafe kui muusikuid! Mulle tundub, et loodusfotograafides on seda rahu, kannatlikkust ja muidugi … looduslähedust, mis teebki inimese elutargaks! Vähem kannatamatust kui muusikutes. Jälgides loodust, saad vastuse enamikele küsimustele, mis eluga seotud. Kui vaid oled avatud ja oskad näha seoseid. Tahaksin, et minuski oleks veel rohkem kannatlikkust, istuda ühe koha peal ja oodata seda maagilist hetke, kui loom või lind tuleb sulle lähemale. Ilmastikutingimused või kasvõi tüütud sääsed võivad su kannatlikkuse täiega proovile panna! Varjetelki mul ka veel ei ole!

Mida annab loodusfotograafia mulle muusikuna? Loodan, et veelgi rahulikumat, musikaalsemat, looduslähedasemat tunnetust.

Mul on üsna kärsitu loomus ja loodus on mind ses suhtes aidanud, niisamuti nagu õpetanud tänulikkust. Kui tõsised muusikud peavad pidevalt konkureerima ja end tõestama, instrumentalistid hullumiseni harjutama, siis see võib olla väga stressirohke elu. Loodus rahustab ja lahustab pingeid. Näen, et targemad muusikud-heliloojad oskavad enesele seda loodusravi ka pakkuda ning nende muusikagi on harmoonilisem. Mina olen teadlikult astunud “suurelt areenilt” vaiksematesse olemistesse ja leian muusikat just vaikusest ja rahust, ka üksiolemisest, meditatiivsetest hetkedest looduses. Sest millest algab sügav muusika? Minu arvates just vaikusest. Ja rahust eneses. Me ei pea oma tasakaalutuses looma juurde suurt “kunstmuusikat”, niigi ärevust täis maailma. Vaid ikka end kasvatama, tasakaalustama ja alles siis loomet jagama.