Giuseppe Verdi “Reekviem” 7. aprillil Estonia kontserdisaalis: ERSO (kontsertmeister Birgit Katriin Born), Vanemuise ooperikoori ja Voces Tallinna naiskoor ning RAM (peakoormeister Heli Jürgenson), solistid Anush Hovhannisyan (sopran, Armeenia), Monika-Evelin Liiv (metsosopran), Ji-Min Park (tenor, Lõuna-Korea), Liudas Mikalauskas (bass, Leedu), dirigent Risto Joost.
Looduse murrangulised hetked ja kirikuaasta palvekett toovad kontserdisaalidesse kuulama inimesed, kes argiselt ei pruugi ühisesse mõtteringi kuuludagi, kuid võivad suurvaimude loomingu kaudu, heliteosest kantuna leida end ühises aegruumis. Nii on juhtunud salapärast legendi kandva Mozarti reekviemi ettekandeil, aga ka Brahmsi ajalistest raamidest väljuva “Saksa reekviemi” ja Berliozi “Grande Messe des Morts” koguni varjamatult poliitilise hoiaku puhul, Dvořáki reekviemi inimliku valu ja sissepoole pööratud pingestatuse seisundeis ja küllap vist maailmas absoluutselt enim esitatud Verdi reekviemi (taas selgelt poliitilisest olust loometõuke saanud teose) puhul, mida on saatnud erakordne edu selle esiettekandest peale. Aga keegi neist loojaist pole olnud sedavõrd “peadpidi partituuris”, et nad poleks ei kuulnud, näinud, huvitunud ega tundnud, mis maailmas toimub ja järginud mingit vaid neile mõistetavat kõrglendu. Kui vaadata Verdi reekviemi salvestiste pikka nimistut, siis nt Herbert von Karajani plaadistuste arv läheneb kümnele ja tänapäeval teeb eri esituskoosseisudega sama Verdi loomingu üks parimaid tundjaid Riccardo Muti, kelle lindistust Berliini filharmoonikutega võisime kuulda aprillis Mezzo25 programmis, nagu ka Mariss Jansonsi Viini Musikvereinis juhatatud versiooni. See on tõesti ime, kuidas muusika võib ühendada inimesi sedavõrd, et ei teki mingit vajadust määratluse järele, on see siis nüüd ilmalik või vaimulik. Ka 7. aprillil oli Estonia kontserdisaal täiesti välja müüdud – mitte ühtki tühja tooli ei olnud. Elus võib ju ikka ette tulla hetki, mil ootamatul põhjusel kontserdile tulla ei saa, seekordne kontsert Suurel Reedel läks täismajale.
Vanemuise teatri muusikajuhi ja peadirigendina ning rahvusooper Estonia koosseisulise dirigendina on Risto Joost jätnud oma kontserdikavadega tähelepanuväärseid helijälgi ka eri maade mainekaid orkestreid ja koore juhatades, tema viimaste aastate diskograafia on kuulajaile aga pakkunud nii Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Peeter Vähi, René Eespere kui ka Haydni, Verdi ja Wagneri muusikat. Ka suurvormide kontsertettekanded näitavad ta väga mitmekülgset huvideringi, kuhu on kuulunud nt Monteverdi, Bach, Händel, Beethoven, Dvořák, Gounod, Fauré, Puccini, Tamberg, Pärt ja Tüür, aprilli jäänud kannatusnädalal juhatas ta Verdi reekviemi Pärnus, Tallinnas ja Tartus.
Leian Estonia kontserdisaalis kuuldu põhjal, et Risto Joost kujundas suure koori ja orkestri koostöös hästi haakuva ja tugeva aluspõhja sellele dramaatilisele jutustusele, mis kannab Verdi reekviemi monumentaalset muusikalist arendust. Koorile ja orkestrile tuginevad briljantset vokaaltehnikat ja iga registri igal noodil absoluutset kõlavust nõudvad virtuoossed sooloosad olid loomulikult oma vokaalsete võimete kohaselt solistide endi kanda. Läbi teose jättis neist mulle sügavaima mulje Monika-Evelin Liiv oma häälematerjali kõigis registreis verdilikult voogavalt tundliku kandvuse ja väljendusrikkuse poolest. Sisenduslik oli ka Ji-Min Parki palveline “Ingemisco” osa. Reekviemi hingepuudutavalt võimsas tervikesituses oli tunda inimlikku valu ja alandlikku palvelisust, pisaraterohke vihapäeva (“Dies irae”) hirmuäratavalt ägedat raevukust, mil Kohtumõistja – unustamata midagi –, toob ilmsiks kõik varjatu. Kuid läbi inimkonna halastuspalve (“Libera me”), mil segunevad paratamatus, usk ja lootus, jõutakse grandioosses lõpufuugas siiski inimese meelekindluseni. Just koori ja orkestri osa pean ma selle esituse juures tugevaimaks, sest pooleteisttunnine kogu hingejõudu haarav dramaatiline jutustus sisaldas suure koori ja orkestri sügava ekspressiivsusega kandvaid lõike ning elamuslikku ja toetavat muusikalist aluspõhja sooloosadele. Iga ettekanne on tõesti kordumatu ja ainulaadne, kuid kahjuks hetkeline. Aga Verdi reekviem on teos, mis juba oma esiettekandest peale on raputanud miljonite inimeste hingi, tungib südamesse ja jääb elama ajastust ajastusse, sest selle keskmes oleva poole püüdleb kõik loodu.