Tallinna Kammerorkestri (TKO) sari “Kontsertmeistrid”, mis pea poole aasta jooksul tõi orkestri ette põnevaid külalisi, sai ergastava lõpp-punkti 18. veebruaril kontserdiga MUBA saalis. Sarja viimane külaliskontsertmeister Andres Kaljuste rõõmustas publikut leidlikult kokku pandud kavaga Wojciech Kilari, Henri Dutilleux’, Claude Debussy ja Johannes Brahmsi loomingust.
Avateos, Poola ühe hinnatuima nüüdisklassiku Kilari jõuline ja virtuoosne “Orawa” (1986) viis kuulajad hetkega mentaalselt Poola avangardi rüppe, geograafiliselt aga Karpaatide piirkonda Poola-Slovakkia piiril. Teos on inspireeritud Tatrate mäestikuala Podhale rahvamuusikast. Viimase osana helilooja polütühhonist, neljast rahvusliku muusikalise koloriidiga orkestriteosest, on “Orawa” otsekui pastišš kohaliku rahvamuusika ainetel. Üks konstruktsioonilisi ideid paistis olevat korduvate üksteise vastu mängitud kujundite kasutamine ning dünaamika ja rütmide poolest erineva tekstuuri kõrvutamine. Ilmselgelt pani seda helindit iseloomustav spontaansus, temperament ja dramaatiliste efektide kumulatsioon silmnähtava emotsionaalse surve nii kuulajaile kui mängijatele. Sellises kõlatihedas realiteedis äratas tähelepanu orkestri koosmänguline täpsus ning suutlikkus kiiresti ja ühtselt reageerida igale esituslikule detailile, sealhulgas ka ehk veidi üle forsseeritud tempodele.
Järgnev Prantsuse nüüdismuusika klassiku Dutilleux’ “Mystère de l’instant” tõi keelpilliorkestrile lisaks lavale löökpillid ja vähekuuldud instrumendi simbli. Ettekandeks olid Ungarist kohale saabunud nii instrument kui ka mängija Miklós Lukács, kellel ei tundunud olevat mingi probleem tuua orkestri intensiivse helivärvipildi taustal mõjusalt esile oma eksootilise instrumendi kõla. Oma põhilaadilt on “Mystère de l’instant” impressionistlik ja omapärane, selgelt väljajoonistuvad tšello ja viiuli sooloepisoodid ning ühelt pillirühmalt teisele kulgevad intensiivsed pizzicato-liinid muutsid muusika lausa visuaalselt jälgitavaks. Sarnase atmosfääri põlistas Debussy “La plus que lente”, kus samuti domineerisid unenäoliselt mitmekihiline kulgemine ja kõlavärvide variatiivsus, lisaks tugev annus salongimeeleolu, mis saatiski elevuses publiku vaheajale.
Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi keelpillikvinteti op. 111 laiendatud seades oli algusest peale tunda orkestraalselt dramaatilist joont, mille romantiline tunglevus suundus kontsertmeistri tarmukal juhtimisel hästi kujundatud kulminatsioonidesse. Eriliselt võlus aldi- ja tšellorühma suisa vokaalne reljeefsus, mida rõhutas orkestrimängu ühtne hingus. Teose sügavust moonutasid kohati küll viiulirühma intonatsioonilised ebatäpsused, kuid ehk oli asi selles, et kuulasin kontserdi teist poolt rõdult, kuhu iga heli kostub erilise selgusega. Oli näha, et lisaloona kõlanud Elleri “Õhtulaul” haaras jäägitult rõdul istuvaid noori, keda ei olnud seal vähe.
Kahtlemata oli Andres Kaljuste nii kontsertmeistri kui dirigendi rollis silmapaistev, täpse ja konkreetse žestiga, kes vajadusel ei varjanud oma artistlikku temperamenti. Ka andis ta igale teosele vaimuka sõnalise sissejuhatuse, mis kindlasti aitas kirevat kava kokku siduda. Kontserdi staariks jäi siiski orkester ise, oma muljetavaldava valmisolekuga mistahes ettekandeks paindlikult ümber häälestuda ja pea sajaprotsendiliselt end teostada. Ja kuna on tekkinud arutelu, mil viisil nooremat publikut kontserdile meelitada, siis ehk peitub osa vastusest kõnealuses kombos: karismaatiline dirigent, põnev kava, kõrgetele panustele mängiv kollektiiv ning noortele mugavalt kodune MUBA.