Uskumatu, kuid faktidega kinnitatud moel on Eesti pinnal sündinud kauneid hääli tunduvalt rohkem, kui meie väikese rahva arvu silmas pidades võiks eeldada. Tänases ajas, kus uksed maailma valla, rõõmustab see küllus silma ja kõrvu eriti. Kuid kogu selle külluse hulgast jäävad mäletajate meeltesse kustumatu jäljena eredaimad nende seast, kelle hääle ja interpreteerimise sugestiivsus ei unune.
Kaie Konrad on kindlasti üks nendest.
Hüppassaare metsade keskel 5. mail 1943 sündinud, Tartu muusikakoolis karismaatilise Alma Kurtna lauluklassis õpinguid alustanud ja siis Tallinna konservatooriumis äärmiselt suurte kogemustega Linda Sauli lauluklassis jätkanud, võitis noor laulja I vabariikliku lauljate konkursi (1972) ning alustas oma lavateed Estonias kolme märkimisväärselt ulatusliku rolliga: Eduard Tubina ooperi “Barbara von Tisehusen” nimiosa (1969), Elisabeth Verdi ooperis “Don Carlos“ (1973) ja donna Elvira Mozarti “Don Giovannis” (1975). Uskumatu ja võimas tulemine meie tolleaegses vokaalmaailmas!
Kuid elutee toob sageli kummalisi pöördeid inimeste saatusse. Pühendumine perele, kahe poja kasvatamisele viis laulja teatrilava asemel Eesti Raadio segakoori solistiks. Kuid selles staatuses leidis Kaie Konrad vahest veelgi tänuväärsema tee suurde muusikasse. Nimelt on tänu salvestistele võimalik kuulda tema ettekandes soolopartiisid barokist tänapäevani: Vivaldi “Gloria”, Bachi “Johannese passioon”, h-moll missa ja “Talupojakantaat”, Haydni “Missa brevis”, Beethoveni “Missa solemnis” ja 9. sümfoonia, Mozarti “Requiem” ja kantaat “Päikesele”, Schuberti missa G-duur, Rahmaninovi “Kellad”, Orffi “Carmina burana”, Bruckneri “Te Deum”, Honeggeri “Kuningas Taavet”, Tobiase “Johannes Damaskusest” ning erilise märgina püsiv Berliozi ooperi “Béatrice ja Bénédict“ kontsertettekanne 1970-ndate lõpus Moskva konservatooriumi suures saalis. Berliozi teost dirigeeris Neeme Järvi, esitasid ERSO, ER segakoor ning solistid Kaie Konrad, Leili Tammel ja Hendrik Krumm. Mälestusväärseks jääb see ettekanne ühe harva ettetuleva nähtusega suurvormi esitusajaloos – nimelt tuli soprani ja metso duett publiku nõudmisel kordamisele. Kaie Konradi ja Leili Tammeli erakordsete häälte sobitumine, ühine hingamise ja hingestatuse voolusängis olemise lummus on jäädvustunud ka salvestisele.
Pärast Kuldar Singi “Meie isa palve” (teos, mis loodud RAM-ile ja Kaie Konradile) ettekannetKanadas võrdlesid sealsed kriitikud Kaie häält Ameerika-ime Marilyn Horne’i kordumatu häälega.
Taas näide sünniaja ja -koha määravast faktorist. Milline oleks olnud 2010. aasta suvel meie seast lahkunud Kaie Konradi lauljatee teises kontekstis?
Siiski on Kaie hingestatud musitseerimine kõlanud peale Eestimaa kirikute ka Soomes, Saksamaal, Rootsis, Moskvas, Peterburis. Rikastav koostöö paljude dirigentide, organistide ja pianistidega on jätnud kustumatu jälje kuulajatesse. Õnneks ka arhiivisalvestistele.