Tänavu 1. juunil toimus Estonia kontserdisaalis Mart Saare / Julius Oro lasteooperi Kadunud printsess” etendus. Samas esitleti ka nooti (esmatrükk) ja CD-plaati. Noot ilmus dirigent Ingrid Kõrvitsa eestvõttel kirjastuses Talmar ja Põhi, plaadi helitežissöör on Tammo Sumera.
Kadri-Ann Sumera ja Iris Oja said sel aastal valmis kolmanda heliplaadi, kus kõlab Mart Saare laululooming, samuti teeb plaadil kaasa Arete Kerge. Saare laululoomingu ja Kadri-Ann Sumera oma Saare klaveripalade digitaalalbumi esitlus oli 28. septembril Tartus Saksa Kultuuri Instituudis ning 13. oktoobril Arvo Pärdi keskuses.
Jagame mõtteid Mart Saarest Riina Roosega, pikaaegse Saare muusika austajaga.
Kui oluline on rahvusklassikut meeles pidada ka muul ajal, mitte ainult tähtpäevadel?
Riina Roose: Meeles peaks ta olema kogu aeg! Aga üks tähtpäev siin siiski on – nimelt sellel muusikalisel lastenäidendil ehk lasteooperil “Kadunud printsess”, mis nüüd nooti sai, täitub tänavu 100 aastat. Nagu Okasroosike, oli ta 100 aastat olemas, enne kui üles ärkas. Selle loo sündimisest nii palju, et 1923. aastal ilmus tuntud lastekirjanikul Julius Orol lastenäidend, mille tiitellehel on kirjas – “viisid lauludele heliloojalt Mart Saarelt”. Saare muusika valmis 1924. aastal ja 1925 oli esiettekanne Estonia kontserdisaalis. Tuudur Vettiku mälestustest raamatus “Mart Saar sõnas ja pildis” võib selle kohta lugeda: “Kõigepealt korraldasime 1925. aastal Mart Saare lasteooperi “Kadunud printsess” Julius Oro libretole kontsertettekande Estonia kontserdisaalis. Koor koosnes minu lauljaist ja Saare tuttavaist. Solistideks olid Made Päts ja Aleksander Arder. Klaveril saatis autor ise ja orelit mängis Peeter Laja. Mina olin dirigendipuldis. Pärast menukat ettekannet tuli autori juurde Estonia ooperijuht Hanno Kompus. Ta oli muusikast vaimustatud, palus selle lõpuni komponeerida ja orkestreerida, et ooperit saaks lavastada. Kahjuks ei olnud Saarest millegipärast selle tegijat ja nii läks meie esimene lasteooper kaotsi. Selle “Lindude laul” on praegu populaarne segakoorilauluna, ooperis oli see aga kahehäälne naiskoor klaveri saatel, äärmiselt huvitav linnulaulu imitatsioon. [---] “Lindude laulu” suur menu kestab tänaseni. See laul on üks virtuoossemaid, efektsemaid ja menukamaid mitte ainult Mart Saare loomingus, vaid eesti kooriliteratuuris üldse.”
Nii et lugu jäigi orkestreerimata? See muidugi teeb teose kergemini esitatavaks.
Eks põhjus on ka selles, et Saare loomingus on põhiline koorilooming, laulud ja klaveriteosed.
Orkestriteoseid on tal väga vähe – orkester ilmselt ei olnud tema žanr.
Kui palju on “Kadunud printsessi” varem ette kantud?
Nõukogude ajal tegi seda 1977. aastal Ellerhein Estonia kontserdisaalis.
Juhatas Heino Kaljuste, klaveril mängis Ellerheina kontsertmeister Mare Orgse,
lavastas Peeter Volkonski. Sellest salvestati ka Melodijas heliplaat.
Nüüd tuli lavastus välja kõigepealt Saare 140. juubeliaastal Ingrid Kõrvitsa eestvõttel Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. See oli väga tore ettekanne, sest seda esitati koos kooli balletiõpilastega, kes sobisid väga hästi sellesse haldjate, kasepiigade maailma. Selles loos on üldse väga lastele meeldivad lood – kõik need erinevad haldjad, lumehelbekesed ja lastekoor on erakordselt ilus kuulamine.
Teine ettekanne tänavu juunis Ellerheina kooristuudio ettevõtmisena Estonia kontserdisaalis oli jälle omamoodi võimas. Kõigepealt muidugi fakt, et nüüd 100 aastat hiljem kõlab teos jälle sealsamas, kus see omal ajal esiettekandele tuli. Selle ettevõtmise hing oli samuti Ingrid Kõrvits. Laval olid kõik Ellerheina koorid: mudilaskoor, lastekoor ja tütarlastekoor, dirigendid Ingrid Kõrvits, Anneli Mäeots, Mallika Veeperv ja Marit Koit, kaasa tegi tantsuansambel Sõleke (juhendaja Jaanika Liiu) – suur esitajaskond ja palju rahvast sai sellest osa.
Mõlemal esitusel mängis klaverit Sten Heinoja – on väga oluline, et selline silmapaistev pianist selle enda peale võttis. Saated on seal uhked ja virtuooslikud, eks Saar kirjutas need enda järgi.
Sten Heinoja teeb ka oma doktoritööd Mart Saarest.
See muusika peabki isiklikult korda minema, teisiti seda hästi teha ei saa.
Palju neis ettekannetes lavastuslikku elementi oli?
Mõlemal korral sättis Eva Koldits seda lugu lavale. Olid vahelugejad, koorid ja solistid olid pandud liikuma, spetsiaalne valgustus. MUBA esituses andsid palju juurde balletilapsed. Kostüümideks olid teose esituseks sobivad koorirõivad, balletilastel veel ka oma kostüümid.
Kuidas te aga nüüd aga teose trükitud noodini jõudsite?
Arutasime Ingrid Kõrvitsaga enne esimest ettekannet, et sellest omapärasest teosest pole siiani trükitud nooti. Ja kui Ingrid selle ettekande 2022. aasta novembris MUBAs tegi, hakkas ta asja ajama. Toetuste hankimine, noodigraafika, trükkimine – palju tööd, ja nüüd teose 100. aastapäevaks see ilmus. Minu poolt on teose järelsõna, veidi ajalugu ja lühiülevaade autoritest. Noodiga on kaasas ka CD-plaat, mille Ellerheina koorid ja solistid salvestasid 2024. aasta kevadel MUBA suures ja väikeses kammersaalis. Tõesti suur lugupidamine Ingridile, sest see oli suur tegemine ja raha pole ju kunagi piisavalt, aga oma sihikindlusega viis ta selle läbi, nii nagu enamus asju Eestis liigub.
Tahtmatult tuleb mõte, et kui on olemas selline muusikaline lastetükk, võiks seda ju ka Estonia teater teha. Eesti muusikaajaloos on veel mõned lasteooperid olemas, kuid Estonia vist ei taha neid vanema põlve teoseid kavva võtta, kuigi oleks väga huvitav.
Loomulikult võiks meie loomepärandit rohkem tähele panna, aga seal taga peab alati olema isiklik huvi ja kirg. Sellega seoses meenub mul selline asi. Mõni aeg tagasi sattus mulle ette üks doktoritöö lasteooperitest Eestis ja Saare “Kadunud printsessist” ei olnud seal ühtegi sõna.
Mis näitab, et Eesti muusikaklassikast on ikkagi teadmised auklikud.
Iga uus põlvkond peab need meie kesksed heliloojad jälle omal moel avastama ja läbi enda laskma, siis see muusika elab. Ja igal pool on vaja eestvõitlejat, nagu Vardo Rumessen seda omal ajal oli. Tema tegi ka Saare heaks väga palju. Kõik need soololaulude ja klaveriteoste noodid ilmusid ju tänu tema jõupingutustele.Meie siin päris igal aastal ei jõua nii palju teha, aga juubeliteks ikka õnnestub: Saare 140. sünniaastapäeva puhul seesama “Kadunud printsessi” etendus, oli veel väga tore kooride kontsert Hüpassaares, Estonia kontserdisaalis suurejooneline Kooriühingu korraldatud kooride ühiskontsert, EMTA segakoori kontsert üliõpilaste dirigeerimisel.
Kui nüüd see “kadunud printsess” on jälle leitud, siis peatume veel ka teistel Saare “eestvõitlejatel”, nagu Kadri-Ann Sumera, kes on ette võtnud Saare soololaululoomingu ja klaveriloomingu.
Kadri-Ann on koos Iris Ojaga juba kaks plaati teinud Saare soololauludega ja nüüd tuleb välja kolmas, kus lisaks Iris Ojale laulab ka Arete Kerge. Viimasel plaadil on muusikat 73 minutit, eelmised helikandjad olid ka umbes samas mahus, nii et nüüd on üle kolme ja poole tunni juba olemas Saare soololaulude jäädvustusi. Saare soololaule vaadates äratab tähelepanu, kui rikkalik on tema tekstide valik! Johannes Jürisson on rääkinud, et kui Saar läks rabasse jalutama, olid tal luuleraamatud ja märkmik kaasas, seal ta neid luges ja tegi märkmeid.
Lisaks sellele on veel Kadri-Anni prelüüdide salvestused, aga need tulevad välja ainult Spotify’s.
Jah, Kadri-Anniga on olnud juttu, et plaadi välja andmine tänapäeval on üks vaevaline ettevõtmine. Eriti keeruline on veel nende levitamine ja müük. Sellepärast ta otsustas panna prelüüdide salvestused Spotify’sse, et sealt on need leitavad ja kuulatavad, aga jääb ära plaadi välja andmise ja levitamise kulu.
Sa oled ju ise ka üks neid eestvõitlejaid. Kust sul Mart Saare huvi alguse sai?
Ilmselt koorimuusika kaudu, kui kunagi sai Saare laule kooris lauldud. Minu õpetajal Silvia Mellikul on selles ka suur osa. Ja muidugi Hüpassaares käimine ja olemine, seal minu jaoks Saar võibolla kõige rohkem avanes ja jõudis kohale. Mina usun paigavaimu.
See näitabki, kui oluline on nende kohtade ja heliloojate majamuuseumide olemasolu. Tobiasel on Käina sünnikodu maja, Suure-Jaanis on heliloojate Kappide maja, aga näiteks eelmisel aastal nägin pilte majast Laulasmaalt, kus Heino Eller palju aastaid suvitas, mis on veel täiesti olemas, aga laguneb ja see ei kuulu justkui kellelegi ja lagunemise vastu midagi ei saa ...
Eks ka Hüpassaare oli vahepeal kehvas seisus ja tuli selle eest võidelda. Nüüd on maja renoveeritud ja nii seest kui väljast päris ilusaks tehtud. Sissepääsuteed on ka paremaks läinud, vanasti kevadel ja sügisel sinna naljalt ligi ei pääsenudki ja pikka aega ei olnud seal ka elektrit – nii nagu Saare eluajalgi. Aga kui Hüpassaarde minna avatud meelega, siis tajud midagi, mis pole võimalik kuskil mujal. See on kindlasti selline koht, mis võiks kaasajal inspireerida samalaadseid andeid, nagu omal ajal Mart Saar ise oli.
Comentarios