28. september on helilooja Mart Saare sünniaastapäev, tänavu täitus tema sünnist 142 astat. Sel päeval esitleti Tartus Saksa kultuuri instituudis Saare soololaulualbumite sarja järjekordset CD-d. NB! Plaadil on ka 7 esmasalvestust!
Kadri-Ann Sumera oma kompanjonidega liigub visalt ja järjekindlalt mööda varsti juba kümme aastat tagasi alustatud teed süsteemselt läbi kaevata meie suure rahvusklassiku vokaalne loomepärand. Siinne lauluplaat on järjekorras kolmas ning materjali on asjaosaliste sõnul veel kahe helikandja jagu. Sinna kõrvale on Kadri-Ann ette võtnud ka Saare klaverimuusika salvestustöö, mis aga helikandjale, mida pihku võtta, ei jõuagi, vaid on (raha puudusel) välja antud veebiversioonis. Tegelikult on ka soololaulude plaat tavapärasest pisut õhem, sest kulude kokkuhoiuks on see välja antud bukletita ehk kavaraamatu saab plaadiümbrisele trükitud QR-koodi abil nutividina abil lahti ja nii jõuab Kadri-Anne koduleheni, kus on nii laulutekstid, saatesõna kui ka esitajate elulood, nii eesti kui inglise keeles, kenasti kavaraamatuks kujundatuna. Mina, tehnikavõhik, mõtlen aga, et kui “juhe” sinna “taevasse” peaks äkki katkema, kas siis ongi kogu töö vastu taevast? Ja kust leitakse see vajalik “juhe” 50 aasta pärast? See siin ei ole muidugi virin tegijate aadressil, vaid ikka pigem mure, et nähtud vaev ja pingutus ühel hetkel lihtsalt kusagile musta auku ei kaoks.
Mulle tundub, et tee Saare loomingu juurde võiks alata rännust Hüpassaare radadele, sest seal on tema aega ja meeleolusid veel võimalik ise kogeda. Oktoobri esimesil päevil, kui ise Hüpassaarde sattusin, oli ilm mahe, päike paistis ja sügisene värvipidu polnud veel rohelise tooni üle võimust võtnud. See Saare sünnipäeva lähedane aeg on tema loominguga minu meelest eriliselt kooskõlas. Vanad õunapuud olid ubinaist lookas, aias endisi aegu mäletamas võimas tamm. Hoone ise on heas korras ja hiljuti remonditud: ees uued aknad, vanad põrandad lihvitud, tubades hoolitsetud olemine. Avaras töötoas seisab “Beckeri” klaver, mis kunagi maestro sõrmede all helisenud – pill on hääles ja ka praegu tundliku, ilusa kõlaga. Töölaual kirjatarbed ja helilooja prillid (et tuppa tulles kohe pooleli jäänud tööga jätkata), vaade laua tagant aeda pakub vaikust ja rahu. Ja ehkki see paik pole enam “soode ja rabade keskel”, nagu Saare eluviisi kirjeldades armastatakse öelda, on see endiselt koht, kus liiklusmüra ei unda katkematut burdooni. On suurepärane, et Mart Saare majamuuseum on meil (veel) alles!
Ehkki kõnealusel lauluplaadil on nn kunstlaulud, on nii mõnigi neist oma meloodia lihtsuses autoril vägagi rahvalaululik välja kukkunud. Rahvaviisi ja kunstlaulmist on ju nii neetult keeruline kokku viia – et alles jääks lihtsus/loomulikkus, samal ajal kui õppinud laulja instrument on paratamatult “kultiveeritud”. Minu meelest on see siinseil lauljail igati õnnestunud ja kirjeldatud martsaarelikku loodusest läbiimbumust, rahu(likkust), tervet meelt on plaadilt kenasti kuulda.
Miniatuurimeistrist komponisti laule on albumile mahtunud palju – 29 –, aga need on toredasti liigendatud mitme kaupa kimpudesse, vaheldumisi emmale-kummale lauljannale, “piiritulpadeks” nende vahel kolm duetti (ja mis on plaadiümbrisel hästi nutikalt – värvidega – markeeritud). Iris Oja, Kadri-Anne paariline selle ettevõtmise algusest peale, näitab siinsel albumil oma suurt hääleulatust ning varjundirikast kõlapaletti üllatuslikult kõrgest sopranist kaunikesti tumedakõlalise madala aldini. Seekordne “külaline” (see on sarja väga tore omapära, et kogu tsüklis ei soleeri ainult üks laulja) Arete Kerge “ilmub kui unistus unedemaalt”, kirka ja kõlisevana. Autori heatasemelise pianistina küllaltki krõbedaks kirjutatud klaveripartiid helisevad Kadri-Ann Sumera kui lauljaile tundliku partneri sõrmede all värviliselt, just nagu Saarele kohane. Toreda värvilahendusega torkavad silma ka sarja plaadiümbrised (Martin Eelma).