Mari Kalkun on žanriüleselt üks parimaid eesti lauljaid, kes on lisaks maailmatasemel vokalistile ka hea laulukirjutaja, loov ja mänguline muusik.
Uue albumi muusikas on helidel ja kõladel varasemast olulisem roll, nendest moodustuvad helimaastikud, ruumid ja mõtted voolavad ja kisuvad sind vastupandamatult kaasa. Kuulates ei panegi tähelegi, kas lool on ka mõni meloodiajoonis, kui pikk see lugu on, kas tal on ettekavatsetud esitusplaan või seade. Kuulaja on pidevalt kaasa haaratud ja ei pettu ühegi nurga peal. Isegi laulusõnade kordused, mis tihti võivad tüütuna mõjuda, laulab Mari just nüüd ja alati värskelt, uusi häälevärve ja variatsioone pakkudes.
See kipub ikka nõnda olema, et kaasaegsete, ühte kultuuriruumi kuuluvate ansamblite helikeel ja seaded tunduvad olema üksteisest mõjutatud ja korduvate mallidega, isegi kui sellest teadlikult mööda püütakse pääseda. Mari muusika paistab käivat omi radu ja keskenduvat muusikas teistele aspektidele, mõjudes värskena nii Eesti autorilaulu kui folgimaastikul. Albumi kõlapilt meenutab esimese hooga hoopis saami artiste, kelle muusika keerleb enamasti ümber nende eripärase vokaalžanri – joik/leudd jne. Juba enne poole albumi kuulamist meenusid Nils Aaslak Valkeapää plaatidel kaasa kõlavad loodushelid ja helikopterid. Jäin mõtlema, et kui nüüd näiteks “Maaimä” laulust oleks suure mürinaga mõni lennuk üle lennanud, oleks päris äge olnud.
Suur osa “Stoonia” lugusid on samuti meie oma eripärases regilaulužanris, mille arranžeerimiseks peabki tavaliselt olema leidlik ja avara mõtlemisega. Jutustavatest müütilistest regilauludest inspireeritud Mari laulud sobivad imehästi sellise helimaastikulise kujundusega, kus peale Mari enda teevad kaasa ka teised äärmiselt põnevad ja leidlikud muusikud eesotsas kontrabassimängija Nathan Riki Thomsoniga. Kuulda on ka tuubamängijat Daniel Herskedali, Tarmo Noormaad, Tanel Kadalippu ja Roland Seeri.
Kogu albumi süda ja hing on Mari vokaal. See on selge kohe avaloo esimestest helidest, mis haaravad kohe oma lummusesse ja viivad maailma loomise lugudest peaaegu mõtteid mujale laskmata viimase, helge karjase kojuminekulauluni. Mari suurepärane lugude jutustamise võime ja kaasaegne tõlgendus laseb vanad müütilised tekstid esile tõusta, ja võibolla jõuavad kuulajale maailma loomise, suure tamme või kuldnaise sõnad esimest korda pärale.