Eelmise plaadi ilmumisest on Mari Jürjensil olnud päris pikk paus. Vahepeal on olnud kummalised ajad, millega harjuda, maailmas toimunud suured muutused. Sel perioodil loodud laule ja mõtteid “... aga samas ...” peegeldabki.
Ajal, mil väga palju põhineb imagol ja näivusel ja kus igaüks püüab end sotsiaalmeedias näidata veidi parema ja ilusamana, on tõeline julgustükk olla aus. Isegi kui see hirmutab ja selle juurde kuuluvad kõhklused. Ainult nii saab luua midagi, mis puudutab ja mis on päris. Just Jürjensi vahetu ausus laulukirjutamisel annab albumile kaalu ja sügavuse. Maril on julgust. Kirjutades kõik laulusõnad ise, vaatab ta iseendale justkui otse silma. Ning oma kuulajale ka.
Tugevate tekstidega laule toetavad hüpnootilised meloodiad ja täpselt välja timmitud, hõrk produktsioon. Maitsekad väikesed saundid vahelduvad bändi suurema kõlaga, kus mängivad kaasa Vaiko Eplik, Aivar Surva, Andre Maaker, Marti Tärn. Pillidest on Jürjensi arsenali kitarrile lisandunud bändžo, mis lisab omapärast rütmikat ja nihestatud kurb-rõõmsat meeleolu. Produktsioonis on tunda Epliku toetust, Aivar Surva ülimalt maitsekad, allika vulisemist meenutavad klaverikäigud ning Marti Tärni toekas bass on plaadimaagia loomisel väga olulised komponendid.
Oskus vaadelda elu on alati olnud Jürjensi firmamärk. “... aga samas ...” albumil kuuleb ent veidi uutmoodi Jürjensit, kus lugudest kumab läbi juba suurem elukogemus, lauludeks vormunud mõtted emana, naisena, elu vastuolud ja argisus, mida rõhutab ka albumi kujundus – koduses boheemlikus interjööris heledate tooniga tehtud fotod. Mitmed lood on kirjutatud poegadele mõeldes. Plaadi läbiv sõnum on mitte raisata hetki, mitte kulutada elu.
Võrreldes Mari varasemate albumitega on tekstidesse kõvasti lisandunud enesehuumorit, muutumata kordagi sarkastiliseks ega salvavaks. Selle heaks näiteks on pala “Akord”, kus kartus end korrata on pööratud geniaalselt naljakaks sõnamänguks – lugu, millest lõpuni aru saavad kindlasti just kõik muusikud. Loitsulik ja hüpnootiline, rahvalaululikult mõjuv “Kõrradikõtak” on uus toon Jürjensi laululoomes. Mitmeski motiivist kostub Riho Sibula mõjusid, mõnes palas viskab veidi Joni Mitchelli või bändilugudes Sugarman Rodriguez’t. Albumi üks puudutavamaid palu “Oma unedes” võtab kokku sügava inimliku igatsuse vabaduse järele argikaosest, mõjudes plaadil seda võimsamalt, et kõik lood pole sellel nõnda lüürilised.
Minu jaoks lõpetab plaadi kümnes pala, soe ja taas väga hea lüürikaga “Jõululaul”. Päris terviklikkusest jäävad albumit lahutama kolm viimast lugu, mis jäävad ülejäänutest kuidagi eraldiseisvaks ja mõjuvad pigem boonuspaladena. Aga samas ... ega elugi ole alati ühtlaselt täiuslik tervik. Igal juhul on tegu tänavu aasta ühe tugevaima teosega laulukirjutajate põllul. Jürjens on maha saanud hingepuudutava albumiga, mis innustab kuulajaid nägema ilu kõige argisemates ja lihtsamates asjades, pakkudes hingetoitu ja huumorit Eestimaa talve.