Pärnu ei ole juulikuus vaid meri, liiv ja “Beach Grind”, Pärnu saab suviti kohtumispaigaks üle ilma muusikutele Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi taktikepi all ja tõuseb muusikamaailma tähelepanu keskpunkti tänu omanimelisele muusikafestivalile. Ehkki kuurortlinn elavneb suviti küll niigi märgatavalt, toob festival siia igal aastal üha rohkem osalejaid ja publikurekordeid löödi (ligi 19 000 vaatajat) ka tänu võimalusele kontsertidest tasuta osa saada veebi-TV vahendusel. Omamaise huvilise uudishimu rahuldasid Klassikaraadio nonstop-ülekanded. Kohapealsed muljed veensid, et lisaks kõigele on festival oluline seltskondlik üritus, tuues kokku publiku üle Eesti.
Pärnu festivali ametlikuks alguseks loetakse aastat 2011, kuid selle eelkäijate rivi on märgatavalt pikem, hõlmates 1970-ndatel Neeme Järvi ellu kutsutud suvefestivali, Oistrahhi ja Järvide festivale ja ajas veelgi tagasi minnes supeluskuurordi suvemuusika-orkestrite traditsiooni, mis sai alguse juba XIX sajandi lõpul ja näiteks 1930-ndatel kirjeldati, et Pärnu supelrannas mängis suviti päevad läbi sümfooniaorkester. Järvidel on nüüd juba pikalt õnnestunud jätkata ja arendada seda suvekuurordi-kõrgkultuuri sümbioosi, seekord korraldati ka mõned pop-up- ja kammerkontserdid väljaspool kultuuritempliks põlistunud kontserdimaja, kuid oleks tore, kui festival laieneks veelgi rohkem linnaruumi, kus praegu annavad tooni igat masti baarid ja pubid.
Festivali mitmest fookusest on kindlasti üks olulisemaid korraldajate missioon luua noortele võimalused paotada uks rahvusvahelisse muusikaellu. Seekord osutusid suvekursustele valitud õnnelikeks 16 noort dirigenti ja 136 keel-, puhk- ja löökpillimängijat ligi 30 riigist, mõistagi ka Eestist. Järvi Akadeemia noorte sümfooniaorkestril oli au festival avada maestro Neeme Järvi käe all, kavas orkestrimuusika raudvara. Õhtu veidi hägune algus suubus oodatud kõlalisse tasakaalu Beethoveni 1. sümfoonia viimases osas, Schuberti “Lõpetamata sümfoonia” haaras juba oma traagilise tumedusega, mille intensiivsust võimendas lisapalana kõlanud kontserdi Albinoni “Adagio” oreliga seades. Neeme Järvi üllatas taas oma hiilgava oskusega luua näilise mängulisuse toel suuri värvikaid helimaalinguid ning Beethovenile iseloomulikke aktsente timpanite ja trompetite ergutusel, õnneks ilma mõõdutundetu forte’ta. Vaimukas valik oli tuua õhtu teise poolde Austria pianisti ja helilooja Friedrich Gulda eklektiline ja ekstsentriliste pööretega kontsert tšellole ja puhkpilliorkestrile – lustakas lugu, mis õnnestunult seikleb džäss- ja puhkpillimuusika radadel, vürtsina lisades rocki- ja koraalielementegi. Solist Indrek Leivategija pakkus elurõõmsat esitust, mobiliseerides ka saatjarollis puhkpillikoosseisu ning teose kaks viimast osa läksid kuulajate tungival aplausil kordamisele. 87-aastase Neeme Järvi energia on hämmastav, vaid mõni nädal varem juhatas ta Epidávrose festivalil Ateena Rahvusorkestri ees Beethoveni 9. sümfooniat, mis vaimustusega vastu võeti.
Noored dirigendid demonstreerisid oma oskusi “Järvi Akadeemia galal” Akadeemia Sinfonietta ees ja hakkas silma, et kümnest lavale astunust pooled olid naised. Meie geograafilises piirkonnas pole naisdirigent küll enam mingi eriline nähtus, nimetagem kas või Kristiina Poskat, Anu Tali või Maria Seletskajat, põhjanaabrite Susanna Mälkkit, Leedust Mirga Gražinytė-Tylat. Traditsiooniline kava oli oskuslikult raamistatud Pärdi kahe lühikese teosega; mõjus oli miniooperlik “L’abbé Agathon” Tuuri Dede soleerimisel, kelle esituse intensiivsus ja registrite valdamine kütkestas. Akadeemia lõppkontserdist sain osa Klassikaraadio vahendusel ning see ei valmistanud pettumust, noorteorkestri esitusse oli lisandunud veelgi vahvaid detaile.
Üks festivali hüvedest oli võimalus kuulata erinevaid orkestreid, sest publiku ette astus neid suisa viis, peale eeltoodute veel Eesti Festivaliorkester (EFO) Paavo Järvi juhatusel, Pärnu Linnaorkester, Kristjan Järvi ja Nordic Pulse Orchestra (NPO), lisaks mitmed kammerkoosseisud. EFO on kahtlemata klass omaette ja oleks leheruumi raiskamine korrata kriitikute teenitud kiidusõnu, sest tegu on tippkollektiiviga, kelle saladus näib olevat iga mängija silmapaistev mängutahe ja soov anda endast parim, mille dirigent väga rahulikult, targalt ja kogenult unikaalseks kvaliteediks kanaldab, ning seda kvaliteeti suudetakse hoida hoolimata kirjust ja vahelduvast koosseisust. Veel enam, Paavo Järvi ei piirdu orkestri juhendamisel üksnes põhjaliku detailide läbitöötamise ja selge dünaamilise plaani loomisega – iga pillirühm on laval lihtsalt harukordse kõlaga ja väikesed vääratused üldpilti ei varjuta.
Mõjusa elamuse pakkusidki kaks esimest EFO neljast kontserdist, mõlemat raamimas Ester Mägi mõtisklev “Vesper”, soe ja kodune nagu Pärnumaa kindakiri, ning Bizet’ vähetuntud, rikkaliku orkestratsiooniga C-duur sümfoonia “Rooma”, mille orkester eriliselt säravaks mängis, olles sellisena väärikas punkt kontsertidele.
Esimese õhtu oodatuim teos oli Kõrvitsa akordionikontserdi “Tantsud” maailmaesiettekanne Ksenija Sidorova (Läti) soleerimisel. Tema esitus oli elav ja täis soojust, paiguti erakordselt diskreetne ja siis taas kirglik, akordion kord kaugenes, kord põimus ühte melanhoolsete teemadega, mis külluslikult varieerudes kandusid ühelt pillirühmalt teisele. Teose peaaegu attacca-osade habras faktuur ning lainetav ja tantsisklev iseloom kogus hoogu ja kulmineerus sümfoonilisse sarabandi suubudes, kaotamata hetkekski oma subjektiivset eetost. Teoses oli helilooja sõnul USA lõunaosariikide cajun-muusika mõjutusi, mind aga pigem haaras inimlik soojus ja lootus, mis kumas läbi ka kõige nukramate fraaside – kahtlemata kõige köitvam elamus tervel festivalil. Järgnenud läti helilooja Vasksi teos “The Fruit of Silence”, inspireeritud ema Teresa rahupalvest kõndis vaikuse piiril ja põlistas sisekaemusliku meeleolu.
Teise õhtu kava keskmeks oli Hans Christian Aaviku soolodebüüt EFO ees Bruchi viiulikontserdiga nr 1 op. 26. Oli tunda, et orkestri tuline toetus maksimeeris meie esiviiuldaja kõrgprofessionaalsust ja isikupära, pea iga fraas kõlas lopsakalt ja inspireerivalt ning laval toimuvast kujunes ainukordne hetk, mis möödus nii kiiresti, et esimese poole lõppedes vaatasin imestusega kella. See teos võimaldabki suuremeelselt solistil särada ning kuigi esimene osa sarnaneb Brahmsi viiulikontserdiga ja mõlemad kuuluvad suurte kontsertidena viiuldajate baasrepertuaari, siis – nagu märkis Hans von Bülow – Bruch kirjutas kontserdi viiulile, Brahms aga viiuli vastu.
Solistidest pakkus veel rõõmu Chopini 1. klaverikontserdis soleerinud Tähe-Lee Liiv, kelle muusikalises paletis jagus õigeid värve nii tungleva Allegro maestoso, laulev-sentimentaalse Romance-Larghetto kui ka sädemeid pilduva Rondo tarvis. Kahtlemata pakkusid ka lõppkontsertidel üles astunud külalissolistid toredaid hetki, nagu Alisa Weilerstein, kes tõi Elgari elegantses tšellokontserdis publiku ette oma visiitkaardina pehme, paindliku, lüürilise ja sügavalt muusikas peituva tunnetuse, ning pianist Kirill Gerstein, kelle Rahmaninovi “Rapsoodia Paganini teemale” kõlas külluslikult ja eredalt; neid kuulasin aga juba Klassikaraadio vahendusel.
EFO erinevatest kammerkoosseisudest sai osa festivali galakontserdil, kavas helindid Smetanast Mahlerini, ent rõhuga eesti heliloojatel, sest ettekandele tuli Maria Kõrvitsa põnevate tämbrileidudega uudisteos “irdumine/sulam” trio Martine Värniku (oboe), Paula Ernesaksa (metsasarv) ja Kärt Ruubeli (klaver) veatus esituses ning Tõnu Kõrvitsa huvitava vormiga kammerteos “Sketches of Solitude” Andres Kaljustelt (vioola) ja Sophia Rahmanilt (klaver). Sarnaselt sisaldas Hans Christian Aaviku kokku pandud Eesti Pillifondi galakontserdi kava mitmeid meeldejäävaid kammerlikke hetki; enim jäid mällu Biberi humoorikas “Battalia” ja Fredrik Sjölini rahustava voogamisega “Shore”. Sellel õhtul jõudis publikuni ka tore uudis: pillifondi toel mängivad nüüdsest rariteetsetel XVIII sajandi meistripillidel noored viiuldajad Anna Katarina Tralla ja Birgit Katriin Born.
Henri Christofer Aavik oli Pärnu Linnaorkestrit juhatades kokku pannud öökontserdi, mille traditsiooniline vorm pakkus värsket sisu. Kuuldust üllatas kõige enam avalugu, Charles Ivesi eriliselt sumeda kõlaatmosfääriga “Central Park in the Dark”, esitatud muigega suunurgas, mida oli hilisõhtul poolsuletud silmadega mõnus kuulata. Sellega harmoneerusid suurepäraselt “Kevad” Astor Piazzolla “Buenos Airese neljast aastaajast”, põnevate rütmi- ja dünaamikanihestustega kirev helipilt, ning Arthur Foote’i salapärane “Ööpala” Maarika Järvi meeleolukal soleerimisel.
Üks eesmärk on festivalil nüüdsest peale veel, tuua igal aastal publiku ette Eesti naisheliloojate loomingut, ja nii lisandus juba nimetatud Maria Kõrvitsa triole festivali lõppkontsertidel Paavo Järvi ja EFO esiettekandes Helena Tulve “Wand’ring Bark” (“Laev ulguveel”) – William Shakespeare’i 116. soneti keskmisest salmist inspireeritud, subtiilse ja voolava helikeele ja tiheda orkestreeringuga, pisut sünkjalt põhjamaine monotükk. Kompaktne teos on üles ehitatud erineva intensiivsusega kulgevate helimasside lainetena koos arvukate efektidega kõigis pillirühmades, kristalliseerides helilooja viimase aja muusikalisi otsinguid. Kena viitena meie heliloojate loomingulisele järjepidevusele pälvis seekord Lepo Sumera preemia Tulve õpetaja Erkki-Sven Tüür.
Ja lõpuks õhtust, mis päästis festivaliprogrammi etteaimatavast turvalisusest. Kui vaja midagi uut ja rabavat, tuleb lavale lasta NPO ja Kristjan Järvi, kes ei karda murda klassikalisi kaanoneid ja juhib kindlalt nagu kapten läbi süvamuusikamere arusaama, et klassikaline muusika sobib kõigile, ka “Beach Grindi” rahvale, kelle tõttu on Pärnus vallandunud arutelu, kas see festival ei tuleks korralikust linnakesest võimalikult kaugele suunata. Just niiviisi tõlgendasin NPO-le pühendatud Rein Rannapi uudisteose “The Drum is his Boat” pealkirja, mis sobis imehästi ootamatusi täis tervikusse. Kavaga “Põhjala luiged” loodi rikkaliku heli- ja visuaalpaleti kaudu iselaadne atmosfäär, esmapilgul lavaline stiihia, mis hiljem järele kuulates mõjus muusikas väga täpse ja kontrollituna, kuid mis nõuab muusikutelt kindlasti väga head koostööd. Kristjan Järvi sajaprotsendilisel juhtimisel leiti reaalajas üles ripnevad lõngaotsad, et neist kududa pulseeriva rütmi ümber ootamatuid mustreid, sarnaseid mängijate näomaalingutele. Lihtsad meloodiad, šamaanlikud visuaalid, loitsivad rütmid – see kõik viib mõtted muusikavälisele nähtusele nimega rännak, mis on tänapäeva inimestele populaarne eneseleidmise viis. Akadeemiline publik kogus end peagi ja võttis rock-kontserdi hoiaku – hüppas püsti, elas kaasa.
“Beach Grindile” ma NPO-d kuulama kahjuks ei jõudnud, aga arvan, et idee tuua selle festivali melusse tükike kõrgkultuuri on ergastav, kuna näiteks Glastonbury festivalil, kus tänavu esineti koos Coldplayga, astus staadionitäie rahva ette ka legendaarne performance’i-kunstnik Marina Abramović ja saavutas oma rahu-häppeningiga seitse minutit täielikku vaikust. Ehk just sellised ettevõtmised muudavad inimesi ja maailma. Eestile on Pärnu festival aga tõepoolest kõiki rikastav eri maailmade kohtumispaik.