Soe ja särav eestlanna Maarja Saue on oma karjääris jõudnud välja maailmakuulsa muusikaartistide agentuuri HarrisonParrott Pariisi esindusse, kus ta töötab alates 2019. aasta sügisest koos François Guyardiga. Praegu on tema ametinimetus artist relationship manager. 1969. aastal asutatud mänedžmendi peakontor asub Londonis, kolmas põhifiliaal on Münchenis ja neil on esindajad pea igas riigis, isegi Hiinas.
Möödunud aastal tõi Maarja Saue HarrisonParrotti vahendusel Eestisse paljutõotava prantsuse dirigendi Pierre Bleuse’i, kes tegi esimest korda koostööd ERSOga. Samuti on HarrisonParrotti artist Paavo Järvi, kellega Maarja Sauet seob aastatepikkune tihe koostöö veel sellest ajast, kui Paavo oli Orchestre de Paris’ peadirigent. Eestlastest kuuluvad HarrisonParrotti veel dirigendid Anu Tali, Kristiina Poska ja Arvo Volmer ning ooperilaulja Ain Anger.
Kohtume Maarjaga Tallinnas ja mul on võimalus kuulda kõigest sellest lähemalt.
Räägi palun, mida on vaja teha, et tuua rahvusvaheline dirigent Eestisse?
Maarja Saue: Kui Pierre Bleuse tuli meie agentuuri aastatel 2018–2019, s.o enne seda, kui mina HarrisonParrottiga liitusin, olid nad teda juba tutvustanud ERSO direktorile Kristjan Hallikule. 2022. aastal võtsin uuesti ühendust, pakkusin teda Hallikule välja. Hallik leidis, et ettepanek tundub huvitav ja oli valmis proovima. Solist Angela Hewitt oli juba varem teada. Me ei müünud neid artiste paketina, kuigi ka Hewitt on HarrisonParrotti agentuuris, vaid see kujunes nii. Dirigent ja ERSO direktor pakkusid välja ideid ja mina aitasin programmi kokku panna.
Kui me poolteist aastat tagasi kuupäeva paika panime, siis vahepeal juhtus Bleuse’i karjääris nii mõndagi. Ta “hüppas sisse” Concertgebouw’ orkestri juurde kohe järgmisel päeval, kui oli vaja dirigenti asendada, ja see õnnestus suurepäraselt. Sellised kiired asendused töötavad suurte agentuuride puhul nagu meie väga efektiivselt! Orkestrid kirjutavad kohe, kui kellelgi viimasel hetkel artist, kas solist või dirigent, ära ütleb või jääb haigeks. Siis läheb meil võrgustikus info laiali, kõik pakuvad ruttu kedagi asemele. Kohe. Meil on selline reaktiivkiirus! Siis ma vaatangi, et mul on see või see artist vaba või tal on just see lugu repertuaaris. Dirigentide puhul võib ette tulla selliseid “sissehüppamisi”, kus peabki uue teose kahe ööga ära õppima.
Millised omadused peavad olema muusikul, et rahvusvaheliselt läbi lüüa ja pääseda näiteks teie agentuuri?
Andekaid muusikuid on tohutult palju. Sul peab olema midagi, mis sind teistest eristab! Peab olema karisma, musikaalsus, oma stiil ja lai repertuaar. Sa pead olema tohutu talent. Pierre Bleuse’il näiteks on see kõik olemas. Olen kindel, et temast tuleb midagi väga suurt. Igale poole, kuhu ta läheb, kutsutakse teda 100% tagasi. Tunnen, et tal on kõik veel ees.
Hästi oluline on ka artisti suhtlemisoskus, mis mulje sa jätad, see peab tulema loomulikult. Muidugi mõni on introvertsem, aga diivat mängida ei tohi, pead olema inimlik inimene. Mitte ainult see ei loe, et sa hästi mängid. Kes ebameeldivalt käitub, siis keegi ei taha teda tagasi kutsuda. Kui oled solist, eriti noorem solist, peab sul olema oma nägemus ja see on oluline, kuidas sa ennast kehtestad. Meil on ikkagi tipptasemel artistid. Isegi noortel artistidel, kellega me töötame, on seljataga mitmeid plaadistusi või silmapaistvaid tunnustusi. Võibolla mõni pianist teeb suurepärase soolo, aga sünergiat orkestriga ei teki. Liiga tagasihoidlik ja allaheitlik ei tohi olla.
Kuidas üldse need koostööd artisti ja mänedžeri vahel alguse saavad?
Me saame väga tihti artistidelt kirju: “Otsin mänedžeri”. See on jube raske. Mul on neist väga kahju. Paljud neist vääriksid suuremat šanssi. Mulle on kirjutanud mõned muusikud ka Eestist, ma tean, et nad on andekad. Ma võin edasi öelda ja tutvustada, aga valik, mis me lõplikult teeme, on paras kadalipp. Londonist otsustatakse.
Peale andekuse pead sa kuidagi sisse saama sellesse võrgustikku, et keegi sind märkab ja näeb, et on tohutu potentsiaal. Mulle tundub ka, et pead olema õigel ajal õiges kohas. Et keegi näeb sind, et sa oled super. Initsiatiiv peab kuidagi mänedžmendi poolt tulema. Need, kes uksele koputama tulevad, reeglina ei saa löögile. HarrisonParrott ei võta täiesti tundmatut. Kui keegi näiteks tõestas end Bostonis juba hea dirigendina, on see ka meile nagu garantii.
Millised katsumusi tuleb ette noorte muusikute või juba tuntud artistidega töötades?
Sa pead artisti suunama. Mänedžerina hoolitsed nende karjääri eest. See on tohutult strateegiline mõtlemine, aga kõiki pakkumisi ei saa vastu võtta. Ei saa saata noort artisti kohe Berliini filharmoonikute ette, sest ta võib seal põruda ja see võib teha talle karuteene. Tuleb vaadata, mis on tema karjäärile kasulik. Näiteks võtta vastu pakkumine mõne prestiižse orkestriga, isegi kui honorar ei ole alguses eriti kõrge. Samas, minu ülesanne on ka noorte ja vähem tuntud artistide puhul siiski välja rääkida võimalikult head tasud.
Aga teistpidi vaadates – kui artist on näiteks 40-ndates ja tal on super karjäär, võib seegi stagneeruda. Sa pead tulema kogu aeg välja mingite uute ideede või programmidega. Plaadistused on üliolulised! Kui muusik mingi uue asjaga lagedale ei tule, siis on teda raske müüa – uudsus peab olema ka juhul, kui oled juba tuntud tegija. Meil on palju muusikuid, kellel on oma festival. Näiteks pianist Bertrand Chamayou teeb Raveli festival. Dirigent Pierre Bleuse korraldab Pablo Casalsi festivali Prades’is. Nad on seal kunstilised juhid, mõtlevad välja programmi, kutsuvad esinejaid. Dirigentidele on oluline, et sa vead midagi veel. Hooajad on väga pikalt ette planeeritud, reeglina on järgmine aasta juba teada. Tuntud tegijatel, nagu Paavo Järvi, võib olla kalender juba viis aastat ette teada.
Üldiselt on koostööd planeeritud väga pikaks ajaks. Raske on siis, kui keegi lepingu varem üles ütleb. Üks artist, kes ise läks ära, oli meiega ainult 3 aastat. See oli meile suur löök, sest me olime teda toetanud hästi palju.
Meil on Pariisi büroos hästi inimlik lähenemine, suhted artistidega on väga lähedased, teinekord kutsutakse mind isegi sünnipäevale. Olen käinud näiteks pianist Lise de la Salle’i pulmas.
Mida mänedžer muusikutelt veel ootab?
Artist peab olema nähtaval! Meie töötame intensiivselt, et neile kontserte leida. Kui mitte ükski kontsert ei kajastu kusagil, siis pole see hea. Sotsiaalmeedia on väga oluline, eriti noorte artistide puhul. Ma seal kontserdisaalis teen pildi, selles osas nad aitavad meie tööle kaasa. Ütleme, et juba eakamad, nn vanakooli tegijad, neist tingimata ei oota, et nad oleks sotsiaalmeedias, aga samas võivad nad alati leida kellegi, kes sellega tegeleb.
Mis teeb HarrisonParrottis töötamise eriliseks ja mis on teie agentuuri edu võti?
Mulle meeldib minu töö juures, et saan alati kuulata kontserte üle maailma, kuigi põhitöö on suhtlemine, e-mailid. Aga kui saad ka minna kuulama seda kontserti, mida korraldasid, siis see on nagu tasu. Sul võib olla kuus 30 kontserti, suhtled orkestritega. Hotellid, lennud, logistiline pool. Sa teed seda tööd ja saadad artistile plaani, aga sageli ei näe ise tulemust. Kui Paavo Järviga Pariisis töötasin, nägin kogu tegevust algusest lõpuni. Hästi uhke tunne on, kui sinu artist saab head tagasisidet.
Meie hästi tugev külg on see, et me kogu aeg suhtleme omavahel. Kui keegi läheb kuhugi kohtumisele, siis annab ta ka teistele teada, et läheb nüüd selle orkestri esindajaga kokku saama. Ja kui mänedžerid lähevad oma artistidega esinemistele kaasa, siis nad teevad seal sel ajal ka võimalikult palju kohtumisi. Näiteks kohtusin Kristjan Hallikuga ja enne seda küsisin HarrisonParrotti inimestelt, kas keegi tahab talle midagi edasi öelda või mõnda artisti tutvustada. Täna kohtun veel Anne Ermiga. Või kui François Guyard läheb Amsterdami, siis ta annab jälle meile teada, kellega ta kohtuda plaanib. See loob hästi suure võrgustiku. Meid hoitakse kõigega kursis. See suhtumine tuleb agentuuri juhilt Jasper Parrottilt – ta tohutult hoolib kõigist mänedžeridest ja töötajatest. Iga kuu on meil suured koosolekud, kus jagatakse edulugusid. See kõik inspireerib.
Seda tööd tuleb teha hingega, me tohutult usume ja investeerime igasse oma artisti.
Mis tendentsid või trendid praegu maailmas on?
Tohutult tahetakse naisdirigente. Praegu on tendents, et orkestrites peavad olema pooled naised. Festivalidele ei anta muidu isegi luba, tihti on nõue, et kvoot peab olema 50/50 naisi-mehi. Asi on läinud isegi teise äärmusse, et küsitakse ainult naisdirigenti. Kohati see viib ka libedale teele, piir seal vahel on õrn. See loob tendentsi, et naised julgevad rohkem proovida ja siis tõuseb ka kvaliteet. Kristiina Poska on kindlasti Flandria sümfooniaorkestriga väga silma paistnud. Prantsusmaal on konkurss naisdirigentidele “La Maestra” – seal on hästi tugev žürii. Naisdirigente on praegu veel vähe, aga neid tuleb järjest juurde. Mulle tundub, et praegu on üleminekuaeg.
Sa teed praegu tihedalt koostööd viiuldaja Daniel Lozakovichiga, pianistide Bertrand Chamayou’ ja Beatrice Ranaga ning harfivirtuoos Xavier de Maistre’iga.
Jah. Kusjuures noor tippviiuldaja Daniel Lozakovich, kes tuli meile 2023, tegi juba kaks aastat tagasi turnee ERSO ja Olari Eltsiga ning on teinud koostööd ka Neeme Järviga.
Soomest tuleb palju noori dirigente, kes teevad ülemaailmset karjääri. Klaus Mäkela näiteks on meie agentuuri all. Ja üks meie artiste, Victor Julien-Laferrière, kes on Brüsseli kuninganna Elisabethi konkursi võitja, võib mängida tšellot ja samal ajal juhatada, see on nn play-conduct.
Mida soovitad neile, kellel ei ole õnnestunud veel agentuurides “jalga ukse vahele” saada?
Jah, on palju andekaid, kes peavad leidma oma tee. Tegema näiteks kammermuusikat või olema aktiivne raadios, leidma mingi oma asja. Tegema end nähtavaks sotsiaalmeedias. See on teekond. Lepingud agentuuridega võivad tulla ka hiljem. Aga ei pruugi ka.
Ja paraku on neid muusikuid, kellel on tohutud ideed, kes teevad oma projekte ja saavad sponsorlust, aga kui ta selle kontserdi ära teeb, näed, et sealt ei tule midagi. On inimesi, kes tunduvad väga andekad ja neil on see õhin, aga see pole ikkagi see. Ka selle tunneb ära.
Kuidas näed oma valdkonda Eesti perspektiivist?
Eesti on nii väike ja meil ei ole siin suuri agentuure. Kui ma ütlen, et tahan teha Tallinnasse agentuuri, siis ei ole sellel mõtet. On vaja ikkagi kohe rahvusvahelist areeni ja tugevat võrgustikku. Eesti muusikud on praegu üldjuhul ikkagi mingites rahvusvahelistes agentuurides. Koroonaajal oli päris raske. Eriti noortel artistidel, kellel karjäär oli just käima läinud, aga nüüd tuleb hakata seda uuesti ehitama. Mänedžerid teenivad ju ainult vahendustasudest. Nad ei ela ju ka muidu ära.
Igas riigis on väga palju andekaid muusikuid. Teeme pidevalt kõnesid orkestrite direktoritele: “Võtke teda kindlasti, te ei kahetse!” Finantsiliselt on kogu aeg tugev surve ja peame vaatama, et ka sellest aspektist kõik korras oleks.
Milliseid HarrisonParrotti artiste võime veel lähiajal Eestis kuulda?
Kristiina Poska tuleb aprillis kodumaale ja annab kontserdi 22. aprillil Estonia kontserdisaalis Flandria sümfooniaorkestriga, mille peadirigent ta on veel selle hooaja lõpuni.