Kas teate, missugune on Eesti pikima ajalooga orkester? ERSO elulugu, mis väidab: “ERSO on vanim ja mainekaim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester Eestis. Orkestri ajalugu ulatub aastasse 1926 ...” on küll tõsi, aga siiski mitte päris lõplik tõde. Kahtlemata mainekaim, nagu riigi esindusorkestrile kohane, samuti vanim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester. Aga kui küsida üleüldse pikima j u u r e g a sümfooniaorkestri kohta, siis siin saab osutada ühele lõunapoolsemale kollektiivile. 1906. aastal kutselisena tegevust alustanud Estonia teatri orkestri esimene kontsert oli 1907. aasta veebruaris, esimene muusikalavastus toodi välja sama aasta sügisel. Ka Vanemuine alustas 1906. aastal tegevust kutselise teatrina ja avamispidustustel osales ka orkester, kuid maksimalistlike nõudmistega teatrijuht Karl Menning (tolleks hetkeks väheste õppinud muusikute tõttu paratamatult asjaarmastajalikku) muusikateatrit oma hoones ei sallinud. Seega muusikalavastusi ei tehtud, ent poolkutseline orkester oli 1907. aasta sügisel siiski olemas ja tegutses. Esimene kontsert kutselisena anti 1908. aasta 7. mail – seda loetakse Vanemuise sünnipäevaks – ja algul tegutseti justnimelt s ü m f o o n i a orkestrina. 1908. aastal algasid nimelt kuulsad Vanemuise aiakontserdid, kus suviti anti igal nädalal esialgu kaks, siis juba kolm või isegi neli kontserti nädalas ja nõnda kuni 1925. aastani. Sellises mahus ei ole orkestrimuusikat Vanemuises hiljem enam mitte kunagi mängitud. Kui aga juured Vanemuise asjaarmastajate aega viia (Vanemuise teater ju loeb oma ajalugu esimesest etendusest aastast 1870, seega käib praegu 151. hooaeg), siis saaks ka Vanemuise orkestri ajalugu alustada vähemalt esimesest muusikalavastusest 1883. aastal, kui mitte juba 1878. aastast, mil hakkas järjepidevalt tegutsema puhkpilliorkester, kui mitte 1875. aastast, mil toonane trupi juht August Wiera püüdnud luua püsivalt tegutsevat viiulikoori, kui isegi mitte 1869. aastast, mil Vanemuise seltsil olnud olemas pasunakoor …
Aga miks mitte näha asju pikemas perspektiivis? Miks mitte uhkust tunda, et pillimuusikat on Vanemuises viljeldud juba vähemalt 137 aasta (st esimesest muusikalavastusest aastal 1883)? Kas see pole eesti kultuuri õhukese kihi kontekstis mitte vägev number? Kusjuures mulle ei meenu, et ka saja aasta täitumise puhul (2008) oleks midagigi ette võetud, et seda suurt tähtpäeva – sajandipikkust katkematut tegevust professionaalse kollektiivina – kuidagigi markeerida ...
Kui juba ajavagudes künda, siis ehk siinkohal veel mõningaid numbreid. Kui 1908. aastal alustati 20 mängijaga, siis täpselt sada aastat tagasi ehk 1920. aastal oli orkestris 50 pillimeest; publiku koguarv oli vastavalt 11 000 ja rekordiline 50 000; kui 1908. aasta suve jooksul anti 42 kontserti, siis 1920. aastate algul oli kontserte suve jooksul ligi sada. Sealjuures mängiti sel legendaarsel 1920. aastal teoseid 157 autorilt, sealhulgas Tšaikovski kõlas 49, Wagner 35 ja Beethoven 34 korral; 1920. aasta suvel esitati kõik Beethoveni sümfooniad, aga veel ka klaverikontsert nr 3 (solist Vladimir Padva), avamängud “Leonore” nr 1 ja nr 2, “Fidelio” ja “Egmont” jmt (ikkagi 150 aastat sünnist!). Päris muljet avaldavad arvud, kas pole?
Sada aastat hiljem on muidugi olukord hoopis teine. Kontserdisaalides ähvardab hetkel kuulajat koroona ja kodudes huugavad Spotify, YouTube, Mezzo ja teab mis kõik veel. Ja ka Vanemuise sümfooniakorkester on peamiselt siiski teatriorkester, kes käsist-jalust seotud teatri repertuaariga. Aga tundub, et ideed liiguvad ning uue peadirigendi ja muusikajuhi Risto Joosti vedamisel on ka midagi uut käima lükatud. Üllatavalt hoogne ja otse tuntavalt värske meeleoluga oli juba hooaja avakontsert kontserdimajas, kus esimeses pooles kõlasid Tambergi “Avafanfaarid” ja valik numbreid ooperist “Cyrano de Bergerac”, teises pooles aga Beethoveni 9. sümfoonia, ooperikoorile toeks Tartu Noortekoor.
Oktoobris aga startis Vanemuise sümfooniaorkestri uus kontserdisari “Vanemuise kolm orkestrit”. Eks hooaja ava- ja lõppkontsert, advendikontsert, Paul Mägi meistriklassi lõppkontsert ja ooperigalad on juba ammused traditsioonid. Kui aga ooperigala žanr pole eriline lemmik, jäi puht instrumentaalseid etteasteid selle kõrval minu jaoks natuke väheks. Sümfooniakontsert võiks Tartu-suuruses linnas olla vähemalt iga kuu (kui mitte sagedamini), mitte kolm-neli korda aastas. Seega ei salga ma oma elevust välja kuulutatud kontserdisarja aadressil ega hakka salgama ka seda, et tegu oligi väga toredate üritustega.
“Kolme orkestri” avaakord oli 17. oktoobril, kui üle Tubina saali lava käisid üksteise järel nii puupuhkpillid, brass, löökpillid kui keelpillikoosseis, kavas muusika renessansstantsude seadetest jazzini (Chris Hazelli “Three Brass Cats”), ulatuslikust süidist (Dvořáki serenaad puhkpillidele op. 44) üliefektse trummeldamiseni (osa Živkovići triost löökpillidele), teises pooles seda üpriski pikka kava kroonimas R. Straussi “Metamorfoosid”. Dirigendi rollis oli muidugi taas Risto Joost.
28. novembril astus üles ainult keelpillikoosseis, ent mitmekesisust ja üllatusi jagus selgi korral. Esimene uudis oli, et mängiti ilma dirigendita. Kas see peab nii olema, selle üle võib muidugi vaielda, argumente on nii poolt kui vastu. Ent ei saa jätta möönmata, et oli mitmeid kohti, kus saadi kätte seesugune kõla, mida ma poleks dirigendita – st juhita, kes võtab vastutuse ja kujundab ettekannet – mängust osanud oodata! Näiteks Josef Suki serenaadi II osa imeliselt sulnis lõpp! Ja selliseid kohti oli veel.
Ehkki kontsert oli vaheajata – ilmselt jälle see koroona ehk siis püüd vähendada kontakte jne – oli kava toredasti komponeeritud, õhtu avas ja lõpetas ning sidus muid numbreid juba mainitud Suki serenaad. Nende justkui refräänide vahel kõlasid riburada kontsertlikud numbrid, solistidena Vanemuise orkestri mängijad. Väga tore mõte! Senistel hooaja ava- ja lõppkontsertidel on ju alati olnud kutsutud külalissolistid, aga miks mitte anda võimalusi oma orkestri liikmetele – usutavasti oli see neile väga inspireeriv ja suur stiimul edaspidiseks. Arvata võib, et soliste oleks jätkunud rohkemgi – eks siis järgmine kord! Tervet rida Vanemuise orkestri muusikuid on kuuldud-nähtud kammerkontsertidel, st tahet mängida on olnud rohkem kui töö on pakkunud, aga orkestri ees mängida on ju midagi erilist!
Aga kes siis soleerisid ja mida kuulda sai? Seegi valik oli mitmekesine; soleeriti nii üksi kui paaris, pillide erinevus veel kauba peale. Vivaldi kontserdis kahele viiulile RV 522 astusid solistidena üles Vlad Campean ja Anna Samsonova – Vlad oli romantilisem, Anna asjalikum natuur, aga kokku tuli toredasti teineteist täiendav paar. Vivaldi kontserdis kahele tšellole olid solistid Aike ja Lauri Sõõro, teineteist poolelt sõnalt mõistes ja toetades. Mõlemast kontserdist mängiti kaks osa, klavessiinil sekundeeris Marju Riisikamp. Mozarti “Sinfonia Concertante” III osa solistid olid kõige nooremad, Vitalij Regensperger viiulil ja Teresa Järve vioolal. Eredaimana jäi kõrva orkestri kontsertmeistri Kadri Palu soolo Rahmaninovi “Vokaliisis” – üpris vaikse, kuid erakordse intensiivsusega algusest lõpuni välja peetud; justkui peenike-peenike, aga katkemiseni pingul niit, mis erakordse jõuga kuulaja tähelepanu endale tõmbas. Kadri Rehema vioolal soleeris toredalt lopsaka tooniga Wieniawski “Unistuses”. Tšellist Olja Raudonen oli leidnud sootuks eesti teose – tema juhituna tuli ettekandele Kõrvitsa “Peegeldused tasasest maast” (Rasmus Puuri orkestreeringus).
Eks seda uudset olukorda (ikkagi lavaaugust väljas ja üksnes oma rühmaga laval) ja närvi (mis meiega nüüd küll juhtuma hakkab?!) – oli, eriti esimesel õhtul ja eriti puhkpillide poolelt. Aga publik oli mõlemal korral hästi toetav ja loodetavasti saab sellest toredast algatusest peale taas rohkem kõnelda ka Vanemuise sümfooniaorkestrist kui mitmekesist orkestrimuusikat pakkuvast kollektiivist. Sarja kolmas kontsert on aprillis.