12. mai õhtupäikese kiirtes kogunesid muusikaarmastajad Tartu Vanemuise kontserdimajja tähistama seekordset hooaja lõppu – kes mängides, kes kuulates, kõik nautides. Kui sügisel juhatati hooaeg sisse lausega: “153. hooajal rõõmustab sümfooniaorkester muusikasõpru mitme kontserdiga, kus esitatakse sümfoonilises maailmas hinnatud heliloomingut”, ja tõepoolest, aasta jooksul näidati kuldvaramu mitmepalgelist ilu, siis lõppkontserti on raske sellesse raamistikku paigutada.
Avalöögiks kõlas hoopis uudisteose esiettekanne! Kui vaid päev varem tuli Pärnu kontserdimajas esiettekandele Rasmus Puuri oboekontsert, siis nüüd Tartus kõlas trükisoe “Trikster” (2023), mille heliloojalt tellis Vanemuise sümfooniaorkestrile peadirigent Risto Joost. Kava teise teose, Tõnu Kõrvitsa “Vihma laulud vikerkaarele” maailma esiettekanne oli seitse aastat tagasi Tallinna Kammerorkestri esituses, samuti Risto Joosti juhatusel ja hinnatud fagotisolisti, kahekordse Grammy nominendi Martin Kuuskmanni soleerimisel. Tänavust esitust võib seega nimetada Tartu esiettekandeks. Vastukaaluks hooaja avakontserdil kõlanud Rahmaninovi pea kõige kuulsamale teosele, 2. klaverikontserdile, mille helilooja kirjutas pigem varases eas, esitati nüüd tema 40 aastat hiljem loodud “Sümfoonilised tantsud” – helilooja ainust Ameerika Ühendriikides emigratsioonis olles kirjutatud tervikteost.
Raam ei moodustunud mitte ainult Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja ava- ja lõppkontsertide ümber, vaid ka Rahmaninovi 150. sünniaastapäevale pühendatud lõppkontserdile endale. “Triksteri” ja “Sümfooniliste tantsude” III osa Allegro vivace välkude ja paukude vahele maaliti lüürika vikerkaar: õhku, loore, sulneid kõlasid. Kõrvitsa “Vihma laulud vikerkaarele” mänglesid meditatiivselt keelpillikõlade uduvines, päädides serenaadlikult kõlava III osaga. Kerkinud vikerkaar kadus aga koos pizzicato-vihmaga IV osas. Viimistletud laulvad fagotihelid olid läbi tunnetatud alatest hetkest, kui nad veel ei kõlanudki, kuni momendini, mil nad olid juba lõppenud. Martin Kuuskmann, kellele Kõrvits selle loo on pühendanud, esitas publiku nõudmisel lisapala ja valis selleks Kõrvitsa “Puudutuse” (mis puudutas seda enam, et see tuletas meelde 2014. aasta laulupidu, kus see kanti kontserdi lõpus lauljate poolt spontaanselt mitu korda järjest ette) … “Aja puudutus” viis mõtted peagi ees seisvale laulupeole.
Tõnu Kõrvitsa õpilase Rasmus Puuri teose helikeel oli sellele aga selge kontrast. Müütiline, tembutav, leiutav ja loov tegelaskuju naelutas kuulajate meeled igasse kõlavasse sekundisse. Tundus, justkui oleks muusikasse pandud märulifilm. Rikkalik tämbrikirevus saavutati nii mitmekesise pillide valiku kui ka nõudlike, virtuoossete mänguvõtetega. Lugu ei ole populistlik, ei ole võõristav, ei ole vanamoeline. Kuulen publiku seast sosinal mõttevahetusi, kõrvu kostuvad “põnev!” ja “nagu äike!”. Mõned elavad füüsiliselt rütmidele kaasa. On ilmselge, et uus muusika valmistab publikule huvi ja rõõmu. Mul on hea meel elada XXI sajandil – lisaks nii mitmekesisele muusikavalikule on au heliloojaid ise näha, neile aplodeerida ning isegi nendega mõtteid vahetada.
Nii mõnigi kasutas võimalust ning soovis kontserdi vaheajal heliloojatele õnne. Jutustamist aga jätkus küll ja veel, sest kokku oli tulnud mitmesuguseid inimesi – haritlasi, muusikuid, poliitikuid ja teisigi – ning paljud leidsid eest tuttavaid. Vanemuine kostitas kõiki šampusega, ka alkoholivabaga, nii et keegi ei pidanud tervitusjooki vahele jätma.
Uhke hooga jätkus tähistamine kontserdi teises pooles, kus “Sümfooniliste tantsude” keeristes peegeldub elu näinud helilooja Uues Maailmas – selles voolavas ilus on justkui mõndagi tuttavlikku, ent ta pole enam endine. Nõnda mõjus omajagu ka kontsert tervikuna – särava finaali hinguses särises juba uue alguse energia.
“Braavo!” Rohkearvuline publik ei tahtnud sugugi tähistamist lõpetada. Nii otsustati pärast lakkamatut üksmeelset aplausi ja suisa püstitõusmist Joosti üleskutsel taas kokku saada 30. juulil Vanemuise sümfooniaorkestri suvekontserdil, kus kõlavad mitmesugused teosed nii välismaistelt kui eesti autoritelt ja esitajatelt, ning 8. septembril uue hooaja avakontserdil, kuhu on välja kuulutatud Kõrvitsa “Tota pulchra es, amica mea” Eesti esiettekanne, Edward Elgari tšellokontsert, soleerimas Marcel Johannes Kits, ning Holsti “Planeedid” Tauno Aintsi seades. Kohtumiseni taas!